sõbrad puuduvad, täpselt nii, nagu Bobby oli oletanud.
„Milliseid artikleid sa kirjutad?” Tony polnud seda hobi varasemates vestlustes maininud.
„Peamiselt juhtkirju.” Tony võttis mehise sõõmu limonaadi, mis nende jutuajamise ajal oli saabunud. „Ma näen midagi, mis mu hinge kriipima jääb, ja siis ma sellest kirjutangi.”
„Mis su hinge kriibib, Tony?”
„Ebaõiglus.” Poisi vastus oli enesekindel, tema näoilme järeleandmatu.
Bobby naeratas ja avas mapiluku.
„Püsti! Kohus tuleb.”
Jan lükkas raske puidust tooli äratäksitud lauast eemale ja jäi koos umbes viieteistkümne inimesega seisma näoga kohtuametniku poole. Oli esmaspäeva pärastlõuna kohtunik Matthew Warreni juures.
Viiekümnendates eluaastates kohtunik sisenes kohtusaali uksest, mis oli tema laua taga. „Palun istuge,” ütles ta. Mehe must talaar langes tooli käetugedele.
Kui Jan kuulis, et Halli juhtum on määratud Warrenile, oli ta avanud šampanjapudeli. Ta oli esinenud Warreni istungitel palju kordi ja tema meelest oli mees nii aus ja õiglane inimene, et see tuli ta enda karjäärile kahjuks. Matthew Warrenit ei paistnud huvitavat, kelle rahad olid mängus või kui palju oli kaalul, ta ei allunud ähvardustele ega võimude survele ja ta polnud kunagi elus mänginud poliitilisi mänge, vähemalt Jani teada oli see nii.
Mees küsis, kas osariigi esindaja on valmis.
„Jah, teie kõrgus.”
Kohtunik esitas sama küsimuse ka vastaspoole esindajale ja kui teisel pool vahekäiku istuv Gordon Michaels samuti jaatavalt vastas, teatas ta kohtuasja numbri. Jacob Hall tõusis püsti ja ta vabastati ketist, mis ühendas teda veel nelja tüübiga, kes istusid vandekohtunike boksis, mida kasutati ka kohana, kus istusid istungi ajal kohtualused. Mees muigas, kui kohtukordnik viis ta kolm või neli jalga allpool asuvale poodiumile otse kohtuniku ette. Michaels astus koos temaga mikrofoni ette. Jacob ei paistnud teda märkavatki.
„Teie kõrgus. Süüaluse advokaat Gordon Michaels. Minu klient Jacob Hall.”
Advokaat niheles, ta näis olevat kergelt närvis.
Jan tõusis taas. „Teie kõrgus. Jan McNeil, osariigi esindaja.”
Kohtunik Warren noogutas, kummardus enda ees laual seisvale mikrofonile lähemale ja ütles vajalikud formaalsused, kohtuasja numbri ja muu sellise. Ta kinnitas, et on kursis saabunud taotlustega.
Jan silmitses oma märkmeid ja kordas mõttes üle põhjendused, miks ta ei nõustu Michaelsi ettepanekuga mitte lugeda tõendite hulka Halli arvutist leitud infot.
Pead tõstes tabas ta endalt kohtualuse pilgu. Ta teadis, et mees otsib võimalust, et teda tükkhaaval nahka pista – nelja silma all, ihualasti. Mehe silmades põles leek. Ja see leek oli ühemõtteliselt ihara kumaga. Ta peaaegu kuulis, kuidas mees temaga kõneleb, otsekui oleksid ruumis ainult nemad kahekesi.
Ta ei pööranud mehe vaate peale pilku ära.
Warren luges taotluse valjusti ette ja küsis Michaelsilt, kas tal on oma kliendi kaitseks midagi öelda. Jani selja taga köhatas keegi pealtvaataja. Mõni huviline oli tulnud Jacob Halli protsessi vaatama või oli siis tegu mõne teise kohtusaali toodud ja oma asja algust ootava süüaluse toetajaga. Ta ei katkestanud silmsidet süüalusega ega heitnud pilku selja taha.
„Teie kõrgus.” Michaelsi hääl oli vaevukuuldav. „Luba, mis anti minu kliendi arvuti konfiskeerimiseks, põhines ainult ühele politseinikule, uurija Ruple’ile pillatud vihjel, ja selle vihje andis väidetavalt usaldusväärne informaator. Meil pole vähimatki tõendit, et selline informaator üldse olemas on ja tegelikult on meil põhjust arvata vastupidist. Härra Hall elab üksi. Kõnealust arvutit hoiab ta oma korteri vabas magamistoas ja ainult tema ise pääseb sellele ligi. Isegi kui keegi viibis tema toas ilma korteriperemehe teadmata, poleks sellel isikul olnud võimalust saada informatsiooni kätte arvuti kõvakettalt, sest see on kaitstud salasõnaga, mida mu klient pole teistele isikutele avaldanud. Peale selle pole härra Hall rääkinud mitte kellelegi oma arvuti sisust. Järelikult on täiesti kindel, teie kõrgus, et ei saa olla sellist informaatorit, kes teaks midagi arvutis sisalduvast infost. Meie auväärse riigi põhiseadus kaitseb nii minu klienti kui ka meid kõiki ebaseadusliku läbiotsimise ja konfiskeerimise eest. Millises ühiskonnas me küll elame, kui mis tahes hetkel võib meie koju sisse astuda keegi, kes vehib töötõendiga ja võtab sealt kaasa kõik, mida hing ihaldab. Meie asi on kaitsta inimesi seeläbi, et hoiame põhiseadust au sees, ja uurija Ruple’i korraldatud läbiotsimine minu kliendi kodus on otseses vastuolus selle olulise dokumendiga ja muude seadustega, mis on vastu võetud põhiseaduse järel, et meie esiisade tahteavaldust toetada ja veel selgemalt esile tuua. Jah, uurija Ruple’il oli läbiotsimisorder, kuid see oli saadud pelgalt väljamõeldud isiku sõnadele toetudes. Ma palun, teie kõrgus, et arvaksite tõendite hulgast välja härra Halli korterist leitud esemed, sealhulgas mis tahes info, mis pärineb tema arvutist.”
Järgneva lühikese vaikusehetke jooksul üritas Jan rahulikult sisse-välja hingata, püüdis mitte lasta end mõjutada Halli pilgurünnakust ja tundis vastikust Michaelsi vastuväidete ilmselge loogika suhtes. Ilma Jacob Halli arvutist leitud andmeteta ei saanud Jan seda kohtuasja võita.
„Preili McNeil?” pöördus kohtunik tema poole ja viimast korda irvitades keeras Jacob Hall end näoga kohtuniku suunas. Jan silmitses veel mõne hetke kohtualuse selga ja veendus, et mitte tema polnud esimesena pilku ära pööranud.
Ta tõusis püsti ja ta käed värisesid.
„Teie kõrgus, riik usub, et härra Hall on Valge Rahva nimelise organisatsiooni liige.” Kohtunik Warreni peanoogutusest võis mõista, et see nimi on talle tuttav. Valge Rahvas kuulus Arizona suuremate valgete rassistlike organisatsioonide hulka ja kahtlustati, et see on osaline mitmetes avastamata jäänud mõrvades ja paljudes muudes kuritegudes.
„Igaüks, kes avaldab meile informatsiooni sellise organisatsiooni ükskõik millise liikme vastu, asetab end peaaegu kindlasti tõsisesse ohtu, kui tema isik peaks tulema avalikuks…”
„Härra Halli liikmelisus pole kuidagi tõestatud ja see küsimus pole meil siin üldse arutuse all, teie kõrgus,” sekkus Michaels.
„Kahe nädala eest reedel ilmus üks artikkel,” jätkas Jan, „mis väitis, et härra Hall on Valge Rahvaga tihedalt seotud.” Tema hääl oli erakordselt rahulik, ent süda peksles. „See informatsioon ei pääsenud ajakirjandusse riigi käest, teie kõrgus, aga olgu see väide tõene või mitte, nüüd usuvad seda juba paljud. Politsei kasutab salajasi informaatoreid ja see on levinud tegevus,” seletas ta. „Informaatoritelt saadud info abiga oleme võimelised kaitsma meie riigi kodanikke, oleme tabanud, süüdi mõistnud ja trellide taha saatnud palju ühiskonnale ohtlikke isikuid. Ja kuidas me saame seda paluda inimestelt, kes soovivad riiki ja kogu ühiskonda aidata, ilma et me pakuks neile kaitset, mida me peame pakkuma igale korralikule kodanikule? Uurija Ruple on töötanud Flagstaffi politseiosakonnas kakskümmend aastat, teie kõrgus. Tema karjäär on olnud laitmatu. Ta on tabanud rohkem kurjategijaid kui ükskõik milline teine meie politseinik. Aga need vahistamised ei tähenda osariigi kodanikele midagi, kui me ei kasutaks kurjategijate süü tõestamisel kõiki võimalusi, mida seadused pakuvad. Salajaste informaatorite kasutamine on seadusega lubatud, teie kõrgus. Ma palun, et te ei rahuldaks härra Michaelsi taotlust.”
Kohtunik Warren luges midagi laual lebavast toimikust.
Jacob
