Mäletad? Mina olen sulle abiks ja sina otsid endale tegevust. Sa lubasid.” Ema oli Sedona puhkerajooni kolimise suhtes olnud nii jäärapäine.
Grace’i näole ilmus valugrimass. „Ma sõin midagi, mis ei sobinud mu sisikonnaga kokku,” pakkus ta Janile selgituseks.
Jan polnud kindel, kas uskuda seda või mitte. „Ja kuidas läks su teisipäevane mahjong?”
„Alguses ei tulnud välja, aga pärast tuli mulle kätte Kolmteist Orbu.” Grace’i nägu lõi särama. „See oli esimene kord, kui keegi meist üldse seda oma silmaga nägi.”
Jan polnud ise kunagi mahjong’i mänginud – teda ajasid need doominot meenutavad kivid ja lilled ja draakonid segadusse –, aga ema tundis selle vastu suurt kirge. Ja pärast tema viimast enesetapukatset paari aasta eest oli mis tahes kirg nagu õnnistus.
„Kas te mängisite siin?” küsis Janet toas ringi vaadates. Tuba oli korras ja väga puhas, kui mitte arvestada tekki ja patja.
„Jah, sel nädalal oli minu kord. Sara ei saanud tulla, aga üks Belle sõbranna jäi tema juurde öömajale ja tema oli nõus tulema. Jean oli ka siin.”
Jean elas kõrvalmajas, ainult kaheteistkümne jala kaugusel Jani ema kaks aastat tagasi ehitatud alumiiniumist maja seinast.
„Oled sa pärast seda mängu temaga kokku saanud?”
„Reedel sõime koos lõunat ja eile õhtul astus ta samuti läbi, kui ta bingot mängima läks. Me pidime koos klubisse sõitma.”
Nii et siis… võib-olla oli emal tõepoolest ainult kõhuvalu. Kuuekümne kahe aastasele ja Crohni tõve põdevale naisele oli see kahtlemata lubatud. Jan lasi end mõnusalt diivani kõrval seisvasse allalastava seljatoega tooli, lükkas kingad jalast ja tõmbas põlved kõverasse.
„Kuidas su enesetunne praegu on?”
„Mu kõhul pole viga,” ütles Grace naeru kihistades. „Mu eneseuhkus oleks eelistanud, et oleksin maganud öösel voodis, mitte päevariietes ja diivanil. Või vähemalt seda, et oleksin ärganud piisavalt vara ja mul oleks jäänud aega enne sinu tulekut duši all käia ning riideid vahetada.”
Jan hingas kergendunult välja. Muigas. Kõik oli normaalne.
„Mida sa lõunaks teha kavatsesid?” küsis ta. Ema ei olnud vajunud depressiooni tumedasse kuristikku, mis oli kümme aastat tagasi naise peaaegu hauda viinud ja nüüd hiljem jälle.
Aga see oli juhtunud enne Sedonat, ajal, mil ta emal oli veel päevaseid toimetusi ja sõbrannasid, mis andsid ta meeltele ja mõtetele tegevust.
Pärast kolimist olid depressioonivastased rohud paremini mõjuma hakanud.
Jan teadis, et ta ei tohiks nii palju muretseda ja peaks õppima lõdvestuma.
„Ma mõtlesin, et küpsetan liha, sest see on ju sinu lemmiktoit, ja ma ostsin ka värskeid virsikuid, et saaks puuviljapirukat teha…”
Janil oli hea meel, et ema teda välja kannatas. Tal endal oleks sellise näägutamise peale tõenäoliselt ammu närvid üles öelnud.
„Mul oli eelmisel ööl jälle üks õudusunenägu,” rääkis Jan hiljem emale ja pistis suhu viimase tüki virsikupirukat. Nad olid juba rääkinud Johnnyst, kes oli helistanud, ent polnud veel läbi astunud, ja Haileyst, kellega Grace väga kohtuda soovis. Jan tahtis kaheksa-aastast tüdrukut lapsendada ja ema toetas täielikult tütre soovi alustada omaenda perekonna loomist nii ebatraditsioonilisel moel.
Grace, kes oli käinud duši all, meikinud end ja pannud selga pehme rohelise kostüümi, kraapis lusikaga taldrikut, et saada kätte viimane kui raasuke maitsvast magustoidust. „Räägi mulle sellest unenäost,” ütles ta Janetile.
Jan rääkis. Koos kõigi eredate üksikasjadega, mis tal meeles olid. „Ma kardan, et lähen peast segi,” ütles ta rahulikult ja vaatas emale otsa.
„Loomulikult ei lähe sa peast segi,” vastas Grace ja hakkas nõusid kokku korjama. Ta viis need väikese nõudepesumasina juurde, mis asus elu- ja söögituba köögipoolest eraldava seina taga. „Kui palju spetsialiste peab seda sulle ütlema, et sa uskuma jääksid, mu tüdruk?”
Miljon ja veel üks, arvas Jan, sest umbkaudu miljoniga oli ta juba vestelnud.
„Need õudusunenäod tunduvad nii ehtsad ja see tundmus püsib veel pikka aega pärast ärkamist. Ema, ma olen tõsiselt hirmul.”
Grace kuivatas käed põlle sisse, tuli kohvikannuga tagasi laua juurde ja valas mõlemad tassid täis. „Ma usun sind, kullake,” ütles ta ja võttis Jani käed enda pihkudesse.
Jan nautis lähedust, turvalisust, mida andis talle ema käte puudutus.
„Hirm teeb neist unenägudest õudusunenäod,” jätkas Grace, „aga see on ka kõik. Need on lihtsalt halvad unenäod. See tähendab, et sul on elav kujutlusvõime.”
Ta oli kuulnud neid sõnu palju kordi varemgi, ent kuulas ikkagi tähelepanelikult.
„Nendele ei tuleks nii palju tähelepanu pöörata. Sa tead seda. Kui ma arvaksin teistmoodi, oleksin juba ammu terve maa aastate eest läbi kamminud ja maksnud ükskõik millist hinda, et sind nende käest päästa.”
„Ma tean.”
„Ja ka nende pärast muretsemine on täiesti loomulik,” lisas Grace. „See on umbes nagu õudusfilm, mis meenub sulle veel päevi hiljem.”
Jah. Ainult et Janeti õudusfilmid olid isiklikud ja kodukootud.
Ta vaatas Grace’ile otsa ja sai ema pilgust tuge ning tröösti. „Ma tänan sind,” ütles ta ja tundis, kuidas hirmud kaovad. Taas kord.
„Ma armastan sind, mu kullake,” ütles Grace ja pigistas tütre kätt.
„Ka mina armastan sind, ema.”
„Ma võtan grillkanavõileiva riivitud kapsaga,” ütles Bobby Donahue, Valge Rahva asutaja, pühapäeva hommikul naeratades Mamma kohviku noorele ettekandjale. „Ja üks dieetkoola ka, palun.”
Asetanud Valge Rahva brošüüre sisaldava tõmblukuga mapi korralikult kõrvaltoolile, silmitses ta oma kaaslast, kes tellis hamburgeri friikartulitega. Nooruk oli seitsmeteistkümneaastane ja nohiku tüüpi, ent oma veendumustes kindel. Bobbyl oleks tuju läinud, kui poiss oleks öelnud ettekandjale, et tellib sedasama, mis Bobbygi. Ta vajas sarnase hingelaadiga jüngreid, mitte pugejaid.
„Räägi mulle endast,” ütles ta noormehe näolt pilku pööramata. Tony Littleton ei pööranud samuti pilku kõrvale. See oli veel üks linnuke positiivsete märkide tabelis.
„Mul pole palju rääkida,” vastas gümnaasiumi lõpuklassis õppiv poiss. „Isa lasi jalga, kui ma alles väike olin. Ma ei mäleta teda eriti. Vendi ega õdesid ei ole. Ema teeb kõvasti tööd, tal on elukaaslane, tore mees, aga ta on rohkem selline spordifänn.”
Lähedased peresuhted puuduvad, see kõik sobis.
„Aga sõbrad?” Bobby arvas, et teab ka ise selle küsimuse vastust. Ta oli Interneti teel suheldes aru saanud Bobby eksistentsi põhilistest probleemidest, võib-olla isegi üksikasjadest.
„Ma
