“Ja sellest oli abi?”
“Ma ei tea. Vist küll. Ma pole veel Cadillaci mäest alla hüpanud.”
Abigail avas pooliku kaustiku keskmiselt lehelt ja sikutas sealt portsu lehekülgi välja, püüdes teksti mitte lugeda.
Chris jätab mu omapead kiirabitöötajatega, kes viivad mu Bar Harbori haigla traumapunkti. Ta ei ütle, kuhu tema läheb. Ta ei luba varsti tagasi tulla. Ta ei luba üldse midagi.
Mul puudub eelaimdus, et varsti juhtub midagi halba.
Ma lihtsalt ei taha, et ta minu juurest lahkuks.
Bob haaras grillahju kõrvalt tangid, kohendas mustaks tõmbunud lehti ja puhus kustuvale lõkkele elu sisse. “Sa pole iial tahtnud ennast tappa, Abigail,” nentis ta naisele otsa vaatamata. “Mõtled ainult oma mehe tapja leidmisele.”
Abigail viskas järjest uusi pabereid tulle.
Öö saabudes olen juba murelik. Ka kohalik politseinik Doyle Alden ja Chrisi rikas naaber Owen Garrison muretsevad tema pärast. Näen seda nende nägudelt.
Chris peaks juba tagasi olema.
“Abigail? Sa ei hinga.”
Naine sundis end välja hingama ja naeratas Bobile, kes polnud teda algul politseijaoskonnas omaks võtnud, rääkimata soovist koos temaga mõrvu lahendada. Bob oli kõigile rääkinud, et Abigaili töölevõtt oleks liiga koormav, kuid mitte üksnes tema abikaasaga juhtunu pärast. Asi oli selles, et naine oli juuraõpingud pooleli jätnud ja tal oli segane taust. Ta pidi Bobi usalduse välja teenima. “Minuga on kõik korras. Oleksin pidanud seda juba varem tegema. See tekitab hea enesetunde.”
“Miks sa seda just praegu teed?”
“Mida?”
Bobil ei jäänud midagi kahe silma vahele.
Abigail rebis kaustikust veel mõned lehed ja viskas need nii hoogsalt tulle, et see oleks peaaegu kustunud.
Ma ei kuula korraldust toas püsida ja puhata, vaid tõmban matkasaapad jalga ja lähen üksi tundmatut ümbrust kammima. Erinevalt Doyle’ist, Owenist ja oma abikaasast ei tunne ma siin iga kivi, puujuurt, looklevat metsarada ega rannaäärset teed.
Ma pole Mt. Deserti saarelt pärit.
Bob jälgis, kuidas Abigail veel veidi süütevedelikku pritsis, ja oranžid leegid panid tema näo õhetama.
“Päevikud on emotsionaalne koorem. See väsitab mind.” Abigaili arvates kõlas tema jutt normaalselt. Usutavalt. “Ma sõidan hommikul Maine’i.”
“Ah nii.”
“Pean pisut maja kallal nokitsema.”
“Võtad puhkuse?”
“Jah, lühikese. Praegu on tööl vaikne. Mul on piisavalt aega.”
Bob torkis tangidega tuld. Ta polnud kannatlik mees, kuid oli õpetanud Abigailile, kes oli niisama kärsitu, kui väärtuslik võib olla strateegiline vaikimine. Naine teadis, et kohe, kui ta suu avab, võtab mees ta vahele.
Süütevedelik, leegid, kuumus ja ülevoolavad tunded panid Abigaili silmad kipitama, kuid ta ei puhkenud nutma.
Ta ei nutnud kunagi Bobi, Scoopi ega ühegi teise kolleegi nähes.
Näen all veepiiri lähedal kividel Owen Garrisoni. Temast ülespoole jääb algne Garrisonide maja, mis põles 1947. aastal Mt. Deserti saare suures tulekahjus varemeteks.
Õhul on ookeanivee maik ja niiske, turbane maapind lõhnab happeliselt.
Mu mõistus ei taha vaatepilti omaks võtta.
Näen mehe laipa.
Owen üritab takistada mind jooksmast. “Ära tule, Abigail…”
Ta haaras pihku viimase kaustiku. Põletamiseks viimase, ent ajaliselt vanima. Käekiri oli suur ja tihedalt kokkusurutud, sest tal oli esimestel nädalatel, täis raevu, ehmatust ja leina, raske pastakat käes hoida.
Ta hingas teravalt välja ja üritas korraga liiga palju lehti välja rebida, nii et kaustiku spiraalkinnitus läks kõveraks ning paberid viltu pooleks. Ta viskas portsjoni tulle, noppis spiraali küljest jäägid ära, haaras uue peotäie paberit ja sikutas selle lahti.
Bob O’Reilly vaatas teda jätkuvalt.
“Võtan tuha Maine’i kaasa, niipalju kui kohvipurki mahub. Viskan selle Frenchmani lahte. See on osa rituaalist.”
“Kindlasti on seal väga ilus loodus,” nentis Bob.
Jätkan jooksmist. Ma ei libise kividel ega löö kõhklema isegi siis, kui Owen mu pihast kinni haarab. “Chrisi tulistati, Abigail. Ta on surnud. Mul on väga kahju. Sa ei saa sinna midagi parata.”
Owen ei luba mul oma mehe juurde minna. Ta ei luba mul kuriteo toimumispaika rikkuda, sest Chrisil pole nagunii elulootust.
Ainus, mida me võime nüüd teha, ütleb ta, on mõrtsukas leida.
Bob riputas tangid grillahju külge. “Unusta ära, detektiiv Browning. Keda sa lollitad? See ei õnnestu sul kuigi hästi. Puhastusrituaalid. Emotsionaalne koorem.” Mees turtsatas. “Jamps!”
Abigail heitis pea selga ja piidles Bobi üleolevalt. Ta tundis, kuidas särk seljale kleepus, ja tema lühikesed tumedad juuksed olid krussi läinud. Kui tema pilk Bobi ei heidutanud, ohkas Abigail viimaks. “Mul pole aimugi, millest sa räägid.”
Mees puuris teda oma iiripäraste rukkilillekarva silmadega. “Sa pole lootust kaotanud, Abigail. Sa ei loobu iialgi oma abikaasa mõrtsukat otsimast, mis?”
“Kas sina minu asemel loobuksid?”
“Me ei räägi praegu minust.” Bob kummardus lähemale. “Midagi on juhtunud. Midagi on muutunud. Aga mis?”
Abigail keeras selja. “Bob…”
Mehe mühatus sundis naise vaikima. “Kui sa ei taha sellest rääkida, siis ära räägi, aga ära aja mulle udujuttu puhastusrituaalide kohta.”
“Hea küll, kuid osa maja kordategemisest…”
“See on juba veidi parem ettekääne.”
“See pole ettekääne…”
“Abigail!”
Naine otsustas õnne mitte proovile panna ja Bob ei küsinud rohkem midagi, kortsutas ainult kulmu ja naasis oma kolmanda korruse korterisse. Abigail jälgis, kuidas tuli hääbub, ja märkas siin-seal tuha keskel tulest puutumata paberitükikesi. Ta avas kohvipurgi kaane ja märkas, et oli nutma hakanud, justkui olnuks tema asemel keegi teine.
Ta kühveldas tuha pika varrega spaatli abil Folgersi purki.
Kõik ei mahtunud ära.
Ta segas järelejäänud tuhka. Piisas sellest, et teha tuld territooriumil, mida ta jagas Bostoni kahe lugupeetuma detektiiviga. Tema oli olnud detektiiv
