sulges ta telefoniklapi, naaldus toolileenile ja silmitses poisikeseeas kelnerit. “Mis on teie nimi?” küsis ta.
“Trevor. Trevor Baynor.”
Abigail kirjutas noormehe aadressi ja telefoninumbri üles, sai teada, et tüüp töötab restoranis kakskümmend tundi nädalas ja ülejäänud osa ajast õpib Berklee muusikakolledžis džässi. Klaverit.
“Pean nüüd tööle naasma,” teatas kelner.
“Hästi. Aga kõigepealt öelge mulle, kes sellele kõnele vastas. Kas baaridaam?”
Kelner noogutas. “Tema nimi on Lori.”
“Mida ta ütles, kui teile telefoni ulatas?”
“Ta ütles… ma ei mäleta.”
“Proovige meelde tuletada.”
Nooruk torkas käe oma paksudesse blondidesse juustesse. “Ta palus mul telefoniga teie juurde tulla ja öelda, et teile on kõne.”
“Kuidas ta mu nime teadis?”
“Ma oletan, et helistaja ütles.”
“Selles restoranis on sadakond inimest, Trevor. Kuidas Lori teadis, et just mina olen detektiiv Browning?”
“Mnjah.” Kelner muigas põgusalt. “Sellele ma ei mõelnudki. Ta ütles mulle lauanumbri, ulatas telefoni ja oletas, et see olete teie. Ta ei tunne teid.“
“Kas te nägite kedagi telefoniga rääkimas, kui ma toru otsas olin?”
Trevori silmad läksid üllatusest või hirmust suureks. “Ei, see tähendab, et ma ei märganud. Ma ei vaadanud ringi. Inimesed räägivad kogu aeg mobiiltelefoniga.”
“Hea küll. Aitäh, Trevor.” Abigail tõusis. “Lähen ja räägin ise Loriga. Ärge visake mu veini minema. Ma pole veel õhtusöögist loobunud.”
Lori oli varastes neljakümnendates sale, musta riietatud naine, kes ei teadnud rohkem kui Trevor. Helistaja oli temaga samuti sosinal kõnelnud. “Arvasin, et tal on lihtsalt hääl ära. Kurguvähk, kõripõletik või midagi taolist.”
“Kas see oli mees või naine?”
“Ei oska öelda. Kas te siis ei teagi?” Baaridaam kortsutas kulmu ja must silmalainer muutis tema välimuse dramaatiliseks, ent pesukarulikuks. “Võib-olla peaksin juhataja kutsuma.”
“Jah, see oleks tore. Aga üks hetk. Niikaua, kuni teie mälu on värske, tahaksin kuulda, mida helistaja täpselt ütles.”
“Täpselt? Noh, ma võtsin toru ja ütlesin halloo. Eelistan mitteametlikku pöördumist. Liinil olev isik soovis rääkida Abigail Browningiga. Detektiiv Browningiga. See olete teie, eks?”
“Jätkake, palun.”
“Küsisin, kas ta helistab ikka õigel numbril ja tema kostis: “Detektiiv einestab üksi. Tal on lühikesed tumedad juuksed.”” Lori kehitas õlgu ja eemaldus läikivast tumedast baariletist. “Vaatasin ringi ja ennäe! Seal te olitegi.”
“Ja edasi?”
“Teatasin helistajale, et märkasin teid ja ulatasin telefoni Trevorile.”
Varsti ilmus välja restorani juhataja, üliviisakas mustas ülikonnas keskealine mees, kes tundis huvi, milles asi. Abigail laskis Loril juhtunut selgitada ja uuris mõlema nägusid, veendumaks, et kumbki pole asjaga seotud. Kuid nii juhataja kui ka baaridaam paistsid ühtviisi teadmatuses olevat. Nad ei tundnud helistajat ega olnud raha, naeratuste või armastuse nimel kokku leppinud, et annavad talle märku, kui Abigail restorani saabub.
Ja restorani telefonil puudus numbrinäidu seadeldis.
Abigail helistas oma partnerile Lucas Jonesile, sest too oli temast kogenum – ehkki mitte küll nii kogenud kui Bob O’Reilly ja Scoop Wisdom – ega elanud tema majas. Meest oodates lükkas ta veiniklaasi kõrvale, näris sooja leivapoolikut ja vahtis aknast välja Newbury Streetile, kus jalutas käsikäes üks noorpaar. Naise abielusõrmus kiiskas tänavavalguses.
Abigail tahtis naise õlale koputada ja küsida, mida too teeks, kui mees, keda ta armastab, tapetaks mesinädalate neljandal päeval ja veel seitse aastat hiljem poleks tema mõrvaloosse selgust saabunud ning mõrtsukas oleks vabaduses.
Kas ta lamaks öösiti ärkvel ja muretseks sellepärast, et tabamata mõrtsukas võib veel kedagi tappa või on seda juba teinud?
Kas ta loeks ajalehest ja vaataks televiisorist mõrvauudiseid ning juurdleks, kas sama inimene võis tappa tema abikaasa? Kas ta kahtleks selles, et on teinud, töötanud, võidelnud ja palvetanud piisavalt, et mõrtsukat leida?
Või suudaks ta mehe surma unustada ja normaalse eluga edasi minna?
Ent paarike kadus vaateväljalt ja samal hetkel saabus Lucas. Lucas oli hilistes kolmekümnendates ja mitte eriti nägus. Tema naine töötas õiguskaitseorganites ja tal oli väike poeg – normaalne elu. Mees istus teisele poole lauda. “Mis juhtus, Abigail?”
“Ilmselt mitte midagi,” vastas naine ja jutustas Lucasele telefonikõnest.
Järgmisel päeval põletas ta oma päevikud ja koostas Maine’i-sõidu plaani.
Kui päevikud olid põletatud ja tuhk kohvipurki puistatud, sõitis Abigail Massachusettsi kuldse kupliga valitsushoone juurde ja parkis auto Boston Commoni pargi lähedale telliskivist linnamaja ette. Tema sõrmed lõhnasid ikka veel süütevedeliku järele. Elegantsel majal olid mustad aknaluugid ja messingkaunistustega särav tumepunane eesuks. Uksetrepi kummalgi küljel oli piisavalt ruumi rododendronile ja mõnele igihaljale põõsale.
Uksekella kohal oli tagasihoidlik silt: Dorothy Garrisoni sihtasutus. Pühapäeva tõttu oli kontor suletud.
“Doe” nagu perekond Dorothyt kutsus, oli uppunud Maine’is juba neljateistkümneaastasena. Owen Garrison oli tol ajal üheteistkümnene ja nägi õe uppumist pealt, olles võimetu midagi ette võtma, kui too libastus ja kaljult alla kukkus, suhteliselt lähedal paigale, kust leiti kaheksateist aastat hiljem Chrisi surnukeha.
Abigail uudistas laitmatult puhtaid kõrgeid aknaid, õhulisi tüllkardinaid ja raskeid eesriideid, mis andsid hoonele vanamoeliselt ametliku välimuse, kontrastina füüsilisele, halastamatule ja tänamatule tööle, mida Owen katastroofide korral tegi. Kolm aastat tagasi oli mees asutanud mittetulundusühingu Kiirpäästjad, mis saatis kahekümne nelja tunni jooksul ükskõik missuguse katastroofi sündmuspaigale terves maailmas, oli see siis inimeste poolt põhjustatud või looduslik, korraliku väljaõppega ja hästivarustatud vabatahtlikud päästetöötajad.
Vabatahtlikud polnud spontaansed ega reageerinud olukordadele, millega kohalikud organisatsioonid omal jõul toime tulid. Nad moodustasid osa riiklike ja rahvusvaheliste hädaabitöötajate keerukast võrgustikust. Orkaanid, maavärinad, hiidlained, üleujutused, tulekahjud, tornaadod, mudalihked, pommitamised – kui inimesed olid kadunud, lõksus, minema pühitud või mõnes muus hädaolukorras, millest neid tuli päästa, olid Owen ja tema meeskond alati platsis.
Abigail tõmbas sõrmedega üle külma musta raudaia. Kui Edgar Garrison oli sajandi eest Bostonisse unelmate maja ostnud, oli ta siis osanud aimata, et tema lapselapselaps hakkab helikopteri küljes kõlkuma ja üleujutuse piirkondades majakatustelt meeleheitel ellujääjaid korjama
