vihjest.
See polnud seitsme aasta jooksul esimene ega ka mitte pööraseim vihje, kuid ta ei tahtnud, et kaks kolleegi, kaks vankumatut sõpra, keda ta usaldas, ta ümber veenaksid.
Spaatel riivas poolpõlenud paberitükki grillahju põhjas. Paksus mustas kirjas kritseldatud sõnad karjusid talle näkku, justkui tahaksid midagi meelde tuletada.
Ma olen lesk.
2. PEATÜKK
Vihje oli jõudnud temani eelmisel õhtul üpris teatraalsel viisil.
Oli juuli teine laupäev, päev, mille Abigail ja Chris olid seitse aastat tagasi oma pulmapäevaks valinud. Abigail veetis selle päeva üksi nagu alati, ehkki tema sõbrad ja pereliikmed kutsusid teda grillipeole, õhtusöögile, kinno ja Red Soxi mängu vaatama.
Tema ema, firma advokaat, kellel oli võimukas abikaasa ja kes oli õppinud lõdvestuma, oli ükskord tütrele spaasse päevapileti ostnud. “Mine massööri vastuvõtule, lase endale pediküüri teha. Küll su enesetunne paraneb.”
Abigail polnud selles kuigi kindel olnud, ent Kathryn Marchil oli sellegipoolest õnnestunud oma lesestunud tütre näole naeratus tuua. Järelikult oli eesmärk saavutatud.
Ent Abigaili isa oli teistsugune inimene. Tema ei üritanud tütre meeleolu tolle pulma-aastapäeval kunagi tõsta, sest ta teadis, et ei saa sellega hakkama. Abigail oli talle seda öelnud.
“Kas Chris tapeti sinu pärast?”
“Abigail… ära…”
“On mul õigus?”
“Mina olen pruudi isa, muud mitte midagi.”
“Kas sa käskisid tal mesinädalate ajal midagi teha? Sina oled tema mõrvatoimikut näinud. Mis seal seisis? Mis sa mulle rääkimata jätad?”
Tegelikult polnud Chrisi toimikus midagi erilist. Vastasel juhul poleks tema mõrv lahendamata jäänud. Uurijad keeldusid pereliikmetele informatsiooni väljastamast – ja Abigail toiminuks nende asemel samamoodi. Kuid Maine’i osariigi politsei ja FBI ei varjanud tema eest midagi. Vaatamata sellele, et John March oli Föderaalse Juurdlusbüroo direktor, tarmukas ja omal jõul tippu tõusnud mees ning endine Bostoni politseinik, polnud tal seoses väimehe mõrvaga ühtki eelist.
Ta ei suutnud leida mõrtsukat sugugi hõlpsamini kui Abigail. Asitõendeid lihtsalt polnud. Ta ei osanud oma tütart isegi lohutada.
Tegelikult Abigail ei vajanudki lohutust. Enam mitte. Ta ootas lahendust.
Vastuseid.
Kuid juulikuu teisel laupäeval mõtles ta ainult mehele, keda oli armastanud, ja ajale, mis nad olid koos veetnud. Ta ei mõelnud Chrisile kui FBI eriagendile, kes mesinädalate ajal jõhkralt mõrvati. Samuti keeldus ta mõtlemast materjalidele, mis ta oli mehe surma asjaolude kohta kogunud.
Ta läks Newbury Streetile nende ühisesse lemmikrestorani ja istus akna juurde, kust paistsid õuelauad. Ta nägi soojal juulikuuõhtul väljas einestajaid ning möödujaid. Seal oli käest kinni hoidvaid noori armunuid ning jalutama tulnud vanapaare, kes tähistasid võib-olla pulma-aastapäeva.
Abigail ei tähistanud, kuid ta ka ei leinanud.
“Ma armastan sind, Abigail. Jään sind alati armastama.”
Ta tahtis ajas tagasi liikuda ja meest hoiatada: Ära armasta! Ära armasta mind! Armasta kedagi teist, kui elu sulle armas on, Chris.
Aga et see oli võimatu, siis tellis ta klaasitäie Pinot Noiri ja mõtles pulmalilledele – hortensiatele ning roosidele –, sillerdavale pärastlõunale Maine’is ja nägusale Christopher Browningile, kes ootas teda vanamoelises mereäärses võõrastemajas, vahekäigu lõpus murul, kus nad laulatati.
“Vabandage, proua? Kas teie olete detektiiv Browning?”
Kelneri pöördumine tõi ta mälestustemaailmast tagasi tegelikkusesse. “Miks te…”
“Teile on telefonikõne.”
Telefonikõne? Miks helistaja ei võinud talle sõnumit saata või mobiiltelefonile helistada? Ta piidles kelnerit. Noormees oli võõras. “Kellelt?”
“Ma ei tea, ma lihtsalt…” Kelner viipas baarileti suunas. “Keegi ulatas mulle telefoni ja ütles, et see on teile.”
“Hea küll, ärge kaugele minge, eks? Võimalik, et tahan teiega rääkida.”
Kelner noogutas ja eemaldus kiirelt.
Abigail tõstis telefoni kõrva juurde. “Jaa?”
“Palun vabandust, et ma teie õhtusööki segan,” sosistas keegi tundmatu. Abigail ei saanud aru, kas kõneleja on mees või naine. “Kas te joote oma abikaasa lemmikveini?”
“Kes räägib?”
“Pinot Noir, eks?“
Neetud! Abigail surus tunded tagaplaanile ja võttis oma politseitööoskuse ning kogemused appi. Lase tal rääkida. “Teil on õigus. Kas te olete siin? Võib-olla ühinete minuga?”
“Teinekord.”
“Kas te tundsite mu abikaasat?”
“Tss, kuulake! Teie abikaasa sai liiga palju teada, sealhulgas halba. Ta tuli ära koristada.” Sosin muutis sõnade tähenduse veelgi õõvastavamaks ning ähvardavamaks. “Tema surm polnud juhuslik vägivallaakt.”
“Kas võiksite täpsustada?”
“Te peate mind kuulama.” Helistaja rõhutas viimast sõna. “Mt. Desertil hakkab üht-teist juhtuma. Jälle.”
“Kas keegi on ohus?”
“Teie olete ainuke isik, keda mõrtsukas pelgab.”
“Kas te tahate öelda, et ma olen ohus?”
“Ma tahan öelda, et teie suudate vastused leida. Detektiiv.” Põgus vaikus. “Olete seitsme aasta jooksul kogemusi omandanud. Te pole kaotanud meelekindlust abikaasa mõrv lahendada. Ja mõrtsukas teab, et te ei peatu enne, kui olete seda teinud.”
Abigail tundis, kuidas tunded tahavad läbi professionaalsuse kilbi tungida. “Kuidas teie teate, mida mõrtsukas teab?”
“Ma pean lõpetama.”
“Oodake, te ütlesite, et üht-teist hakkab juhtuma. Mis täpsemalt?”
“Aitab.”
“Aga mida mu abikaasa teada sai? Mis see halb oli? Andke mulle vihje. Vastasel juhul katkestan kõne, jätkan veinijoomist ja õhtusöögi nautimist ning pean seda järjekordseks veidraks kõneks. Olen neid aastate jooksul ohtralt saanud.”
“Te olete seda kõnet tükk aega oodanud. Te teate seda.”
“Ärge…”
Klõps.
Ja
