olid nägusad. Tõtt-öelda koguni ülinägusad. Ta oli näinud pilte vanast Edgarist, rahajõmmist ja innukast kõnnumaaelanikust, kes oli Rockefellerite ja teiste rikkuritest suvitajatega kampa löönud ning suurema osa Maine’is asuvast Mount Deserti saarest rahvuspargiks kujundanud. Tulemus oli üpris meeldiv, ehkki pisut igav. Tema poja Brennani hea välimus oli mahedam, rafineeritum. Brennan oli üllatanud peret sellega, et abiellus endast kakskümmend aastat noorema Texase kaunitariga, kes tegeles metssigade laskmisega.
Nüüdseks kaheksakümne kahe aastane Polly Garrison suutis ikka veel ajakirjandust köita. Nende poeg, samuti Edgar, oli tasase loomuga, kuid jahmatavalt nägus nagu tema isa ja vanaisa. Edgar ja tema abikaasa rajasidki oma tütre mälestuseks sihtasutuse ja paigutasid selle peakontori pärast saatuslikku õnnetust oma Bostoni majja. Nad ise kolisid Texasesse ja kasvatasid Oweni seal üles.
Owen polnud maheda ega rafineeritud välimusega ega isegi mitte klassikaline iludus, kuid nägi kahtlemata hea välja.
Ja tema oli ainuke Garrison, kes veel Maine’is tegutses.
Oweni perekond oli müünud oma Mt. Deserti saarel asuva maja Jason Cooperile, kellel oli ka Somesi väina ääres kena häärber. Jasoni noorem poolvend, tuntud Washingtoni konsultant, veetis aastas viis kuud vanas Garrisonide majas. Samuti tuntud amatöör-maastikukujundaja Ellis Cooper oli rajanud hoovi muljetavaldava aia. Abigaili ründamise päeval ja õhtul, mil Chris tapeti, pidas Ellis parajasti selles majas pidu. Ka Abigail ja Chris olid olnud kutsutud, kuid nad olid eelistanud mitte minna.
Pärast sissemurdmist, kui Abigail oli teel haiglasse ülevaatusele, oli Chris hetkeks peole läinud. Abigail teadis, et mees oli sealt kallaletungijat otsinud. Kuid pidu oli ära vajunud ja mingil seletamatul põhjusel oli Chris sattunud Ellise kukekannuste ning rooside alla kivisele veepiirile, kust Owen Garrison järgmise päeva varahommikul tema surnukeha leidis.
Garrisonid ja Cooperid asetasid Abigaili keerulise dilemma ette. Nemad olid tundnud Chrisi ja tema vanaisa märksa kauem kui Abigail. Neil oli olnud kahe Browningi elule nii otsene kui ka kaudne mõju. Chrisi vanaisa Will Browning oli kolinud endisesse Garrisonide majavalvuri hurtsikusse pärast seda, kui oli aidanud kustutada tulekahju, mis hävitas Garrisonide algse maja, vanema Edgari au ja uhkuse. Politsei arvates oli Chrisi tapja end varemetes varjanud.
Ja Abigail uskus juba ammu, et Doe Garrisoni traagiline hukkumine ning abitus, mida viieteistkümneaastane Chris oli pärast sõbra ja naabri kaotust tundnud, olid innustanud meest FBI-sse astuma.
Et välja selgitada, mis ja miks Chrisiga oli juhtunud ning kes oli ta tapnud, pidas Abigail vajalikuks mõista oma mehe suhteid rikaste sõprade ja naabritega Mt. Deserti saarel.
Oweni värvikas vanaema Polly Garrison sattus sinna viimasel ajal harva. Viis aastat tagasi oli Abigail ühel kuumal juulikuu pärastlõunal Pollyle Texasesse, Austinisse külla läinud. Ta oli imestanud, kui lihtsas ja klassikalises majas vanaproua elas. Samuti mäletas ta sealseid lõhnu ja õrna juga veevoolikust, mis tema pahkluid pritsis.
Hõbedajuukseline ja rabav Polly avas isiklikult ukse.
“Abigail? Ma ei teadnudki, et oled Austinis.”
“Palun vabandust, et ma teid häirin, proua Garrison. Kas teil on minut aega rääkida? Mind huvitab teie perekonna läbisaamine Cooperitega.”
Polly armsad hallid silmad peatusid Abigailil. “Miks?”
“Uudishimust.”
Vanaproua naeratas. “Uudishimu teeb sinust hea politseiniku. Olen kindel, et ühel päeval saab sust detektiiv.”
“Võimalik. Siin on palav. Kas teil ei teki vahel kiusatust suve Maine’is veeta?”
“Kiusatus tekib sageli, kuid mälestused…” Polly ohkas kergelt. “Käin aeg-ajalt pojapojal külas. See pole mulle lihtne, kuid Owen… on ebaõnnega leppinud.”
See polnud eriline üllatus. “Te pole Austinist pärit.”
“Tulin Lääne-Texasest. Pärast abiellumist kolisime abikaasaga siia. Hoidsime Maine’i ja Bostoni maju aastaid alles. Viimaks võttis meie poeg Bostoni maja üle, kuid temagi elab praegu siin.”
“Teie pojatütre pärast.”
Polly Garrisoni pilk muutus häguseks. “Jah, Doe pärast.”
“Cooperid ostsid teie maja Mt. Deserti saarel pärast tema uppumist.”
“Just nii.”
“Aga te hoidsite maatüki alles ja mõne aja pärast ehitas Owen sinna oma maja.”
“Owenil oli kahju Maine’ist lõplikult lahkuda. Tema arvates olnuks see Doe reetmine. Ta oli kõigest üheteistkümneaastane, kui me Doe kaotasime.”
“Seda on raske ette kujutada.”
“Meil samuti.”
“Aga ta peab Austinit oma koduks?”
“Ma pole kindel, et ta ühtki paika koduks peab. Abigail…” Vanaproua sirutas käe. “Kullake, me mõistame su soovi vastuseid leida, kuid kas sa ei arva, et Chris sooviks, et sa oleksid õnnelik?”
“Ma olengi õnnelik. Aga ma tahan teada, kes mu mehe tappis.”
Beacon Streetil vurasid autod ja Boston Commoni pargis kilkasid lapsed. Abigail märkas, et mälestustetulv, juulikuine kuumus ja teadlikkus sellest, mida ta kavatseb teha, pitsitavad tema kõri.
Pärast jutuajamist Polly Garrisoniga, kes ei paljastanud kuigi palju oma pere läbisaamise kohta Cooperitega, oli Abigail tagasihoidlikku motelli naasnud ja duši alla läinud. Tema juuksed olid tol ajal pikad ja tilkusid liibuvale särgile, mille ta oli selga tõmmanud, kui Owen tema numbritoa ukse taha ilmus.
Äsja sõjaväest vabanenud mees oli karm, tahumatu ja pahane.
“Sa pole oma pädevusalas, kordnik Browning. Ja sa pole detektiiv.”
“Kui nutikas sa oled.“
“Järgmine kord, kui sul tekib tahtmine mu vanaemale tema surnud pojatütre kohta küsimusi esitada, jäta see tegemata. Tule parem minu jutule.”
Abigail ei vaevunud ennast kaitsma, vaid osutas viiesentimeetrisele armile mehe silma all. “Kust sa selle said? Kas päästemissioonilt?“
“Baarikaklusest.”
Lahkudes tasus Owen Abigaili motelliarve. Naine sai sellest teada alles järgmisel päeval, kui hakkas Bostonisse sõitmiseks asju pakkima. Owen ei teinud seda lahkusest, vaid andis niiviisi mõista, et Abigail on tema territooriumil ja hindab oma võimeid üle.
Kuid Abigailil oli ükspuha. Oli siis ja oli ka praegu.
“Mt. Desertil hakkab üht-teist juhtuma. Jälle.”
Kui see oli tõsi, kas siis Garrisonid ja Cooperid olid asjaga seotud? Tal polnud aimugi, aga ta kavatses välja uurida.
Koju jõudnud, võttis ta külmkapist Otter Creeki kuuese õllepaki, soojendas mikrolaineahjus popkorni, teritas kolm pliiatsit, avas kolm uut märkmepaberite pakki ja tõstis kõik vajaliku oma väikesele köögilauale.
Seejärel
