olla.
Sinistes ja kollastes toonides rõõmsavärviline köök, õlu ja popkorn ei avaldanud kummalegi mehele erilist muljet.
“Ma vajan teie abi,” teatas Abigail.
Scoop tõmbas silmad vidukile. Bob kortsutas lihtsalt kulmu.
Abigail tõmbas sõrmedega läbi oma lühikeste lokkide. “Sain eile õhtul telefonikõne.”
Bob turtsatas. “Oli ka aeg tõega lagedale tulla.”
“Mida? Kas Lucas rääkis sulle? Millal?”
Scoop avas õllepudeli ja rüüpas pika sõõmu. “Ta helistas mulle, kui oli teel restorani sinuga kohtuma. Mina võtsin Bobiga ühendust.”
“Ja kumbki teist ei maininud seda poole sõnagagi? Lucas, teie kaks…”
“Me ei topi oma nina võõrastesse asjadesse,” ütles Bob.
Abigail puhkes naerma. “Te olete detektiivid ja topite oma nina vahetpidamata võõrastesse asjadesse.” Kuid mitte tema omadesse. “Hea küll. Oleksite pidanud seda minult kuulma. Mul oli vaja end täna koguda. Päevikute põletamisest oli abi.”
Scoop kortsutas kulmu. “Sa põletasid päevikuid?”
“Need polnud asitõendid.” Abigail kehitas õlgu. “Päevikupidamine aitas mul negatiivsetest emotsioonidest vabaneda.”
“Ah soo, olgu pealegi.” Scoop, keda üksikasjad ilmselgelt ei huvitanud, osutas õllepudeliga toimikukuhja poole. “Kas kõik need sisaldavad sinu kogutud informatsiooni su abikaasa mõrva kohta?”
“Need on mu märkmed, ajaleheartiklid, fotod ja visandid. Kõik, mida suutsin kokku ajada, ilma et kellelegi varba peale astuksin.”
Bob haaras samuti õllepudeli. “Kas sa Maine’i politseile telefonikõnest teatasid?”
“Jah.”
“Mida nad ütlesid?”
“See ei avaldanud neile erilist muljet, kuid nad uurivad asja.”
“Aga su paps?”
Abigail põrnitses toimikute kuhja. Ta polnud palunud isal neid läbi vaadata. Isa polnud ettepanekut teinud, sest ta ei tahtnud, et tütar omal käel Chrisi mõrva uuriks. “Ei, ma pole temaga rääkinud.”
Scoop istus laua äärde ja kergitas üht toimikut.
Abigail neelatas. “Sellest on tükk aega möödas. Juhtum on üpris aegunud.”
“Noh, anname sellele veidi särtsu ja vaatame, mis juhtub.”
“Poisid… kas olete ikka kindlad?”
Bob pani käe Abigaili õlale. “See on sinu otsustada, lapsuke.” Ta tegi naisele silma. “Igal juhul pole sa üksi.”
3. PEATÜKK
Owen Garrison ei armastanud päevituskreeme, piknikukorve ja rannas logelemist. Pärast neljakümmend viit minutit Sand Beachil oli ta juba rahutu. Hobuserauakujuline rand oli Mt. Deserti saare graniitrannikul üks väheseid liivaribasid. Vesi sillerdas varajasel juulikuu pärastlõunal päikesepaistes.
Võrreldes luksuslikumate randadega Maine’i lõunaosas – York, Ogunquit, Wells – oli siin vähe rahvast.
Kuid Owen tammus liival, mis kleepus kõige külge, ja jälgis Sean ning Ian Aldenit, üheksa- ja üheteistkümneaastast sasipäist poisikest, kelle ainsaks koduks oli kahekümne kolme kilomeetri laiune saar. Poiste isa oli kohalik politseiülem. Owen oli Doyle’i ja tema laste elu keeruliseks muutnud, kui palus Katie Aldenil Bar Harborisse Kiirpäästjate eriakadeemiasse minna. Ta tahtis selle sügiseks käima lükata ja parameedik ning päästespetsialist Katie oli väljakutse vastu võtnud. Ta oli sõitnud kahe päeva eest Londonisse kuuenädalasele koolitusele. Poistel polnud häda midagi, kuid Doyle mossitas ikka veel sellepärast, et peab suurema osa suvest naiseta veetma.
Owen oli äsja naasnud kahenädalaselt operatsioonilt Lõuna-Aasias, kus oli toimunud 7,5-palline maavärin. Nüüd oli poiste valvamine vähim, mida ta sai Aldenite heaks teha.
Üks neist – Sean või Ian – kiljatas. Enne, kui Owen taipas, milles asi, oli ta sukeldunud minevikku. Ta meenutas, kuidas õde oli samas rannas vette ja veest välja tormanud, vaimustusest kilganud, kätega lainetes vehkinud ja külma vett trotsinud.
“Tule nüüd, Owen! Ära ole selline argpüks! Külma veega harjub ära.”
Kuid Owen teadis, et see pole tõsi. Inimene ei pruugi pikapeale külma tunda, kuid see mõjutab ja nõrgestab keha.
Õe uppumispäeval oli veetemperatuur kolmteist kraadi. Alajahtumine oli õe ära väsitanud ja lühendanud aega, mil ta jaksas lainetes sõtkuda ning päästmist oodata.
Abitu Owen oli pealt vaadanud, kuidas Doe vee alla vajus.
Aitab.
Ta haaras asjade hunnikust, mille Aldeni poisid olid randa kaasa tirinud, kaks rätikut ning lehvitas lastele. “Tulge ennast soojendama.”
Poisid ei vaielnud vastu, kuid Owenil polnud aimugi, kas nad kuuletusid sellepärast, et tema toonis oli midagi erilist või oli neil tõepoolest lainetest küllalt saanud. Erinevalt enamikust rannasviibijatest olid Sean ja Ian pealaest jalatallani märjad. Nende huuled olid sinised ja nad värisesid üleni. Owen mähkis nad rätikutesse ja laotas kleepuvale liivale teki.
“Istuge ja mähkige ennast korralikult sisse. Soojendage ennast üles.”
Noorem poiss, Ian, kes oli vennast kõhnem, istus tekile, tõmbas jalad konksu ja puges üleni suure rätiku sisse.
“Poisid, kas te teate, mida teha, kui ei pääse külmast veest tulema?” küsis Owen. Ta kandis teksapükse ja polosärki ning oli täiesti kuiv.
Plagisevate hammastega Sean istus, jalad ristis, tekile. “Karjume appi?”
“Alati, kui olete metsas või vees, süsta, kanuu või millegi muuga, peaks teil vile kaasas olema. Kui satute hätta, siis puhuge vilet, et inimesed teaksid teile appi rutata. Ja kui olete paadis, siis kandke alati päästevesti. Kaldale ujuda pole kuigi hea mõte.”
“Miks mitte?” tahtis Sean teada.
“Ujumine kulutab keha soojusvarud kiiresti ära, kuid soojust tasub hoida.”
Ian kortsutas kulmu. “Miks?”
“Et vältida alajahtumist. See tekib siis, kui kehatemperatuur langeb. Kõigepealt muutuvad huuled siniseks ja te hakkate värisema, kuid see pole veel kõik. Tekib peataolek, keel läheb sõlme ja lihased muutuvad nõrgaks. See lõpeb halvasti.”
“Ah jaa.” Sean noogutas mõistvalt. “Ema rääkis meile, et inimesed, kes matkamiseks küllalt soojalt riidesse ei pane, surevad külma kätte. Isegi suvel.”
“Ja vees langeb kehatemperatuur veelgi kiiremini. Üritage võimalikult suur osa kehapinnast veest väljas hoida. Kui suudate kummuli läinud paadist kinni haarata, siis ärge laske lahti. Kui ei suuda, siis hoidke pea veest väljas ja püsige võimalikult vagusi. Kui kannate päästevesti,
