“Muidugi. Ma olen siin. Õnn kaasa.”
Lori viipas ja läks Gloria palati poole.
Vaene naine. Kõik olid otsustanud, et ta on raske iseloomuga. Selle alusel, mis Loril õnnestus teada saada, ei tahtnud ükski tema pereliikmetest naisega mingit tegemist teha. Gloria oli haige, üksik ja tundis end ilmselt viletsalt. Eraldatus polnud kunagi hea.
Ta leidis õige palati ja koputas enne sisenemist ühe korra.
“Proua Buchanan,” tervitas Lori ning naeratas haiglavoodis lamavale väikesele valgepäisele naisele. “Mina olen Lori Johnston. Mina olen paranemise ajal teie päevase vahetuse õde.”
Gloria pani raamatu käest ja heitis Lorile üle prillide pilgu. “Ma kahtlen selles. Reid pidi valima õed, kes minu eest hoolitsevad. Ma olen kindel, et see mõte pakkus talle tohutut lõbu. Talle meeldivad ainult suurte rindadega kaunid naised. Kahjuks on nende intelligentsus väiksem kui talje. Teie pole ei kena ega rinnakas. Te olete vales palatis.”
Lori tegi suu lahti ja pani uuesti kinni. Ta oli liiga üllatunud, et solvuda, ja see oli ilmselt hea. “Ma ei kahtle teie pojapoja naistemaitses. Tegelikult sobib see kõigega, mida ma temast tean. Ma ei pruugi tema ideaal olla, kuid ma olen siiski teie õde. Vähemalt päeval. Teil on ka õhtuse ja öise vahetuse õde.”
“Te pole inimene, kellega ma sooviksin koos töötada.”
“Kust te seda teate?”
“Mul on inimeste suhtes vaistu. Te ei meeldi mulle. Minge minema.”
Selle taseme pahurusest sai Lori juba aru. Ta naeratas voodi juurde minnes. “Asi on nii. Kiirabi ootab väljas. Seal on paar tursket selli, kes teid koju viivad. Kodus ootab teid alumisel korrusel voodi, toit ja privaatsus, mida te sellises kohas iial ei leia. Miks mitte kojujõudmiseni oodata, enne kui te mind lahti lasete?”
“Te püüate nalja teha. Ma vihkan seda.”
“Ma ei naudi solvanguid, aga ma jätan selle niisama. Kuidas teiega lood on?”
Gloria tõmbas silmad pilukile. “Te pole ometi üks neist pidevalt rõõmsatest inimestest?”
“Ei. Ma olen sarkastiline ja nõudlik.”
“Kas te olete minu pojapojaga maganud?”
Lori naeris. Võib-olla unistustes, aga päriselus mitte iial. Lõppude lõpuks polnud ta ju ei kena ega rinnakas. Mis siin veel väljapraakimisest rääkida. “Pole aega olnud. Kas see on eeltingimus?”
Gloria ohkas. “Sel mehel pole väljalülitamise nuppu. Kui naisel on vagiina, on ta selles ilmselt olnud.”
“Minu omas mitte. Ma olen nõus, et ta on pealiskaudne, aga kena. Kas see pole siis alati nii? Kas teie asjad on pakitud?”
Gloria ilme muutus rangemaks. “Ma ei paki kunagi ise oma asju. Isegi kui ma seda teeksin, takistaks minu praegune olukord mul seda tegemast.”
Hetkeline side oli kadunud. Hea, et see niigi kaua kestis.
“Pole midagi. Ma korjan asjad kokku. Kas teil kohver on? Kui ei, siis personali söögisaalis on kindlasti paar kilekotti.”
Vana naine peaaegu praksus vihast. “Te ei pane ühtki minu asja kilekotti. Kas te teate, kes ma olen?”
Lori hoidis selja patsiendi poole, kui ta vannitoa kõrval olevast seinakapist kohvrit võttis. Sellest pole midagi kasu, kui Gloria näeb, et Lori meelest on see vestlus naljakas. “Muidugi. Te olete Gloria Buchanan. Kui see juba jutuks tuli, siis ma hakkan teid vist Gloriaks kutsuma. Proua Buchanan on nii ametlik ja me saame väga lähedasteks.”
“Mitte siis, kui ma teid lahti lasen.”
Lori pani kohvri toa ainsale toolile ja avas selle. “Gloria, sa ei taha mind lahti lasta. Ma teen oma tööd väga hästi. Mul on kogemusi nii südamehaigusi põdevate kui ortopeediliste vaevustega patsientidega. Ma olen piisavalt range, et panna sind tegema kõike seda, mida sa peaksid tegema. See tõstab sind kiiremini jalule. Asi on nimelt selles. Vanadel daamidel, kes murravad puusaluu, on kaks võimalust. Nad kas paranevad või surevad. Minu patsiendid ei sure.”
Gloria vahtis teda vihaselt. “Sa ei ole väga kena inimene.”
“Sina samuti mitte.”
Gloria kangestus. “Kuidas sa julged? Ma olen uskumatult viisakas ja tähelepanelik.”
“Tõesti? Tahad kuulda, mis siinsel personalil selle kohta öelda on?”
“Nad on kamp ebakompetentseid lolle. Siin asutuses on kõik asjad allapoole nõudmisi.”
“Siis hakkavad sulle minu nõudmised meeldima.” Lori kummardus lähemale ja rääkis vaiksel häälel. “Ma olen tõeline täpsust nõudev mõrd. See peaks sinus austust tekitama.”
“Minu seltskonnas sa ei vannu, noor daam. Ma ei kavatse seda taluda.”
“Sobib. Mina ei vannu ja sina ei käitu tüütult.”
“Mina ei ole kunagi tüütu.”
“Kas korraldame sinu sõprade hulgas hääletuse?”
“Mul ei ole sõpru.”
Mis, nagu Lorile natuke liiga hilja meenus, oli kurb tõde. Reid oli teda tööle võttes rääkinud, et Glorial polnud üldse sõpru ja lapselapsed suhtlesid temaga harva. See oli kurb.
Lori lõpetas Gloria asjade pakkimise. Tal oli paar öösärki, natuke aluspesu, riided, millega ta haiglasse toodi, kaks raamatut ja mõned kosmeetikatarbed. Ei midagi muud. Ei ühtki lille, kaisukaru, ei ühtki isiklikku asja. Ei midagi perelt.
Üks asi oli see, kui vanakesed olid üksi, mõtles Lori Buchanani lapselaste peale tõsiselt ärritudes. Aga kui oli piisavalt sugulasi ja kõigil oli lihtsalt liiga palju oma tähtsate asjadega tegemist, ajas see teda tõsiselt närvi.
Lori lükkas oma tunded kõrvale ja läks voodi juurde.
“Plaan on järgmine,” ütles ta kergelt Gloria käsivart puudutades. Füüsiline kontakt aitas paranemisele kaasa. “Ma lasen õel sulle mingit valuvaigistit anda. Kojusõit raputab sind ja see teeb haiget. Ta kasutab üsna tugevaid ravimeid, nii et sa oled ilmselt mõnda aega teadvusetu.”
Gloria silmad tõmbusid pilukile, kui ta käe Lori peost lahti rebis. “Pole mingit vajadust rääkida minuga nagu oleksin ma kaheksa-aastane. Ma olen täielikult võimeline aru saama ilma pikkade idiootsete selgitusteta. Tore. Kutsu õde siia. Ta rõõmustab, et saab oma sadomasohhistlikke kalduvusi veel ühe korra minu peal rahuldada.”
“Hea küll. Ma tulen kohe tagasi.”
Lori läks õdede laua juurde, kus Vicki juba ootas. “Me oleme valmis minema. Kui te teeksite talle süsti, saame teele asuda.”
Vicki tuli laua tagant välja. “Noh? Mis te siis arvate?”
“Mulle ta meeldib.”
Vicki peatus poolel sammul ja vahtis Lorit. “Te teete nalja. Ta meeldib teile? Gloria Buchanan? Ta on õel.”
“Ta on üksi, tal on valud ja ta kardab.”
“Te
