hotelli toateenija?”
Gloria vahtis teda vihaselt. “Ma ei aruta oma minevikku sinuga.”
“Miks mitte? Mind huvitab siiralt, kuidas sa sealt siia jõudsid. Sa juhtisid impeeriumi ajal, mil enamik naisi kartis nii suuri unistusi. Sa oled pioneer. Ma austan seda.”
“Kas sa arvad, et sinu arvamus millegi kohta huvitab mind?”
Lori mõtles hetke ja naeratas. “Jah, arvan küll. Piisavalt paljud inimesed ei austa sind ja see on nende kaotus.” Ta lükkas laua tagasi voodi kohale ja nihutas kandiku Gloriale veidi lähemale. “Ma valisin esimese paari päeva toidu, aga toitlustusfirma jättis menüü. Ma lasen sul hea meelega seda lugeda ja toidu valida. Või kui sa eelistad koka palgata, siis see on samuti võimalik.”
Gloria pingutas, et tema ilme oleks neutraalne, aga Lori arvas end selles tundevirvendust nägevat. Ta ei suutnud lihtsalt tabada, mis tunne see oli.
“Sa käid mu rahaga väga vabalt ringi,” pomises Gloria.
Lori naeris, ehkki ta teadis, et Gloria ei üritanud nalja teha. “Üks selle töö lisaväärtusi. Kas lõikan kana tükkideks?”
Gloria silmad tõmbusid pilukile. “Ainult siis, kui tahad, et ma sind kahvliga torkan.”
“Ma olen üsna väle. Sa pead kiire olema.”
“Mul oleks selleks motivatsiooni.”
Viimaks ometi – millegi naljataolise välgatus. Hea märk. “Hea küll – ma jätan su rahus sööma. Kas sa soovid, et ma panen teleka mängima?” Lori avas kapiuksed, mille tagant ilmus nähtavale televiisor ja DVD-mängija ning jättis puldi voodile. “Hüüa, kui sul midagi vaja on.”
Poole viieks pärastlõunal oli Loril tunne, nagu oleks temast üle sõidetud. Tema hetkeline läbimurre Gloriaga oli vaid kauge mälestus, kui vana naine lõpetas kaeblemise, et tema voodi on liiga kõva, padjad liiga pehmed, voodiriided lõhnavad imelikult ja televiisor suriseb.
“Ma kutsun esimesel võimalusel telekaparandaja,” lubas Lori, andes endast parima, et kannatlik olla. Ta pidi end tagasi hoidma, et mitte kella vaadata. See oli tema elu kõige pikem pärastlõuna. Ja ta oli Gloriaga kõigest pool päeva koos olnud.
Lori kordas endale, et Glorial oli põhjust rahulolematu olla, ja et asjad paranevad.
Veidi pärast viit läks ta kööki ja leidis sealt pikka kasvu kauni rinnaka naise, kes tohutut kandekotti lahti pakkis. Tema vorm näitas, et tegu on õega. Tema välimus andis Lorile märku, kes ta tööle oli võtnud.
“Tere,” ütles naine rõõmsalt naeratades. “Mina olen õhtuse vahetuse õde Sandy Larson. Esimest korda. Tavaliselt olen ma öises vahetuses. Olen pimedas valves. Kuule, see kõlab nagu raamatu pealkiri. Või pornofilmi.” Sandy muigas. “Ei teagi, kummas ma parema meelega oleksin. Heal päeval…”
Lori andis oma parima, et naist hoolimata ootamatust krambist sisikonnas viisakalt tervitada. Mis tal ometi viga oli? Reid oli teise õega oma naisetüübile truuks jäänud. Mis Loril sellest?
Lori viis Sandy Gloria hooldamisega kurssi. “Ta on väsinud, nii et ta on veidi tülikas, kuid mitte kohutav.”
“Ma saan temaga hakkama,” sõnas Sandy. “Kui mu patsiendid tüütuks muutuvad, hakkan oma lemmikseebikast rääkima. See väsitab nad tavaliselt nii ära, et nad jäävad magama. Sellepärast mulle öine vahetus meeldibki. Teie, tüdrukud, teete liiga palju tööd.” Ta kummardus Lori poole. “Aga see töö lihtsalt peab meeldima. Kaheteist tunni tasu kaheksatunnise vahetuse eest.”
“See on suurepärane. Ma lähen ütlen Gloriale head aega.”
“Muidugi. Homme näeme.”
Lori noogutas ja läks tagasi kabinetti. “Ma hakkan minema,” ütles ta Gloriale. “Ma tulen hommikul tagasi.”
Gloria tõstis pilgu ajakirjalt ja vahtis Lorit üle prillide. “Ma ei suuda ette kujutada, miks sa arvad, et mind su tulekud ja minekud huvitavad. Jää või mine. Minu jaoks pole sel vähimatki tähtsust.”
Lori muigas. “Mul oli samuti tore päev, Gloria. Võta aga heaks.”
Reid parkis oma Corvette’i Downtown Sports Bari taha ja ronis välja. Ta seisis terve minuti ja vahtis tagaust ning ütles siis endale, et asi pole nii hull.
Sellest ajast, kui ta oli kätt vigastanud ja pidi pesapallist loobuma, oli ta perekonna spordibaaris töötanud. “Töötama” kirjeldas tema tegevust ähmaselt. Teoreetiliselt oli ta juhataja. Tegelikult tuli ja läks ta nagu tahtis, töötas teinekord leti taga, lõbustas kliente lugudega oma sportlasekarjäärist ja elust ning palkas naistöötajaid. Ta oli baari alati võtnud kui pelgupaika – kohta, kus ta võis aega viita, kus teda tunti ja imetleti. Täna oli see ainult häbi täis maja.
Seal sees tundsid teda kõik ja Reid oli valmis oma muljetavaldava suurusega pangaarve pandiks panema, et igaüks neist oli hommikust lehte lugenud.
“Olgu see kõik neetud ja käigu põrgusse,” urises ta, võttis võtme ja tegi tagumise ukse lahti.
Mõeldes, et parem sellega juba võimalikult kiiresti ühele poole saada, möödus Reid oma üsna turvalisest kabinetist ja astus baari.
Vaikne kõnesumin vaikis otsekohe ja kõigi pilgud kinnitusid temale. Reid kõndis edasi.
“Hei, kullake,” hüüdis üks ettekandjatest, suu kummalises naeratuselähedases irves kõverdunud. “Tore sind näha.”
Reid noogutas ja lähenes happy hour’i rahvale.
“Reid!” hüüdis üks mees. “Kuidas seisab?”
Reid ei teinud märkusest väljagi, libistas pilgu üle püsiklientide salga ja märkas nurgas kahte tuttavat nägu. Ta läks otsejoones nende poole.
“Reid.” Üks ettekandjatest, Maddie, haaras tal käsivarrest. “See naine ajab jama, eks ole? See öö, mille me koos veetsime, oli suurepärane. Anna teada, kui tahad, et ma kirjale alla kirjutaksin või midagi.”
Reid noogutas rinnakale brünetile, teades, et nemad olid öö voodis veetnud ning suutmata oma seksuaalse mineviku hämust ühtki detaili meenutada.
Ta kiirustas oma vendi tervitama ja vajus tänulikult toolile, mille nad tema jaoks laua äärest kaugemale tõmbasid.
Nad olid oma laua täpselt õigesti paigutanud, tema tool oli spordikraami vitriini kõrvale surutud. See tähendas, et ta polnud kellegi otseses vaateväljas.
Reidi vanem vend Cal lükkas täis õllekannu tema poole. “Kuidas sa vastu pead?” küsis ta.
“Mis sa ise arvad?” Reid rüüpas suure sõõmu õlut. “See on paras põrgu.”
Tema noorem vend Walker tegi kaastunnet väljendava grimassi. “Jube jama.”
Reid heitis pilgu laual olevatele natšodele, aga tal polnud kõht tühi. “Kõige hullem on see, et ma isegi ei mäleta teda. Tol nädalal olid minu meeskonnal liigamängud. Ma olen kindel, et olin purjus.” Ta raputas pead. “Mis tähtsust sel on? Ta tahtis kätte maksta ja seda ta ka tegi. Kõik kohad on ajakirjanikke täis. Nad ronivad mööda paatmaja ringi.”
“See
