nad mind üles. Keegi personalist võib mu reeta.”
“Tule minu ja Penny juurde,” kutsus Cal. “Meil on ruumi.”
Reid kõhkles. Nende maja oli piisavalt suur, aga Calil ja Pennyl oli väike laps. Nende tähelepanu oli muudel asjadel.
“Aitäh kutse eest, aga ma oleksin jalus.”
“Ei oleks,” ütles Cal.
Walker kehitas õlgu. “Sa võid minu juurde tulla, aga siis pead diivanil magama.”
“Ahvatlev,” ütles Reid muiates. “Aga ei.”
“Sa võid ju alati Gloria juurde kolida,” sõnas Cal. “Sealt ei oska keegi sind otsida. Kas sa mitte ei rääkinud, et üks tema õdedest seadis tema jaoks alumisel korrusel toa sisse?”
“Kabinetis,” ütles Reid seda võimalust kaaludes aeglaselt.
“Kogu ülemine korrus oleks sinu päralt,” ütles Walker.
“Ruumi on seal piisavalt,” pomises Reid. Tema sissekolimine ärritaks Lorit meeletult ja see oleks pluss.
Nende laua juurde tuli naine. Ta oli pikk, vormikas ja kaunis nagu esikaanemodell. Naine naeratas Reidile.
“Kullake, tahtsin sulle ainult öelda, et meie ühine öö oli imeline. Mäletan sellest ikka veel kõike ja olen nõus selle nimel vanduma. Soovid mu telefoninumbrit?”
Reid uuris naise nägu ega leidnud vähimatki märki, et oleks naist kunagi varem kohanud. Mida see tema kohta ütles?
“Aitäh pakkumise eest,” tänas Reid. “Ma annan teada, kui mul peaks allkirjastatud tunnistust vaja minema.”
“Tee seda. Mina olen alati valmis.”
Naine pööras ringi ja lahkus. Reid jälgis tema õõtsuvaid puusi ega tundnud mitte midagi. Arvestades, milline päev tal oli olnud, läheb ilmselt kuid, enne kui ta jälle seksile suudab mõelda, ja kas polnud see mitte sünge väljavaade?
Reid nõjatus tooli seljatoele ja vaatas vendadele otsa. “Ma olen sel ajakirjanikul munepidi peos. Ma ei saa teda kohtusse kaevata. Ma ei saa kuidagi võita. Sellest tuleks tsirkus. Seda ma ei taha. Mu mänedžer käskis madalat profiili hoida ja lubas, et see läheb mööda.”
“Tal on õigus,” ütles Walker. “Inimesed hakkavad kellegi teise elu vastu huvi tundma.”
“Millal?” küsis Reid, teades, et see ei saaks toimuda liiga ruttu. “Rääkisin temaga teistest asjadest. Kus see ajakirjanikust mõrd ütles, et ma olen vältinud lapsi ja heategevusüritusi. Ma ei teeks seda.”
Reid polnudki seda teinud. Ta vihkas selliseid asju, nii et ta hoolitses selle eest, et mitte iial võtta vastu ühtki kutset üritusele, kus ta pidi kohale minema ja rääkima. Ta saatis tšekke… või tegi seda tema mänedžer.
“Lihtsalt sellepärast, et keegi laps saatis kirja ja kutsus mind mingile heategevusüritusele, ei tähenda, et ma pean minema. Aga ajakirjanik ei näinud asja nii.”
“Sa pead selle sinnapaika jätma,” ütles Cal. “Sa ei saa selles suhtes praegu midagi ette võtta.”
Reid teadis, et see oli tõsi, aga ta vihkas seda, et temast tehti tõbras. “Rääkisin Sethiga teistest asjadest selles artiklis, tollest pesapallimeeskonnast, mis sõitis riiklikele võistlustele. Ta ütles, et see oli arusaamatus reisifirmaga. Ma ei teadnud sellest midagi.”
Vennad paistsid talle kaasa tundvat, kuid sellest polnud abi. Võib-olla oli asi selles, et kaastundest polnud küllalt. Mitte siis kui teda süüdistati pakkumises pesapallivõistkonda toetada ja riiklikele meistrivõistlustele saata, ja tema reisifirma unustas tagasisõidupiletid. Kõik need lapsed ja nende perekonnad olid jäänud kodust sadade miilide kaugusele ilma võimaluseta koju saada.
“Mina ei teinud midagi valesti,” pomises Reid, teades, et tegelikult polnud ta midagi teinud. “Ma käskisin Sethil endale kõik asjad saata. Fännikirjad, palved heategevuseks. Ma loen need ise läbi.”
“Ja mis siis saab?” küsis Cal.
“Olgu ma neetud, kui tean. Ma teen midagi. Ma pean. Üks asi on see, kui too ajakirjanik väidab, et ma olen voodis vilets, aga teine asi on tema väide, et ma valmistan lastele pettumuse. Seda ei teeks ma iialgi.”
Üks peamisi põhjusi, miks Reid eelistas asjadesse mitte sekkuda, oli soov mitte midagi untsu ajada.
“See on jama,” ütles ta kätt õlle järele sirutades. “Minu elu on uues madalseisus.”
“Hullem kui siis, kui sa õlga vigastasid?” küsis Walker.
“Ei,” ütles Reid vaikselt. “Sellest hullem ei ole.”
Walker kehitas õlgu. “Ürita asjad perspektiivi panna.”
Ei, see ei olnud hullem, mõtles Reid, aga peaaegu sama hull. Liiga peaaegu sama hull.
Reid ootas peaaegu kella kümneni, enne kui paatmajja sõitis. Ta laenas Walkeri džiibi, et asjad autosse panna ja Gloria juurde viia. Hilisest ajast hoolimata ootasid paadisillal kaks fotograafi. Nad klõpsisid pilte paatmajja sisenevast Reidist ja ta kuulis, kuidas üks neist helistas ja ütles, et ta on üles leitud. Ta kuulis ka soovitust võtta Interneti-kursus naiste rahuldamise teemal.
Kakskümmend minutit hiljem oli Reid asjad kahte kohvrisse pakkinud ja tagurdas parkimisplatsilt välja. Puksiirauto, mille ta oli palganud, jäi külalistele määratud parklaosas fotograafide autode taha seisma, takistades neid Reidi jälitamast. Mees jääb paariks minutiks sinna ja sõidab siis ära. Reid tahtis vaid vaba põgenemisteed.
Gloria juures ootas teda Walker, et aidata asju maha laadida. Nad vahetasid autovõtmeid ja Walker sõitis džiibiga ära. Reidi Corvette oli juba garaažis peidus.
“Kuradi viis elada küll,” pomises Reid sisse astudes.
Ta hakkas trepist üles minema, kuid peatus, nähes tuttavavõitu pikakasvulist blondiini trepist alla tulemas. Naine naeratas.
“Tere, Reid. Kuidas läheb?”
“Hästi,” valetas mees ja püüdis meelde tuletada, kust ta naist tunneb. Siis köitis tema tähelepanu haiglariietus ja ta taipas, et naine oli üks Gloria õdedest.
“Sandy,” ütles naine temaga samale trepiastmele jõudes. “Sandy Larson. Sa küsitlesid mind töövestlusel.”
Just. Ja naise särav naeratus ütles, et vestlus oli hästi läinud. Nüüd meenus Reidile – Sandy oli innukas oma lemmikpesapalluriga magama. Neil oli tema suurel laual Downtown Sports Baris tohutult lõbus olnud.
“Ma kuulsin, et sa kolid siia,” ütles Sandy.
“Ajutiselt.”
“Muidugi. Loogiline.” Ta puudutas mehe käsivart. “Kuule – mul oli sinuga imeline pärastlõuna, aga ma tahtsin sulle öelda, et ma olen nüüd kellegagi koos. See on eksklusiivne suhe. Nii et ma ei ole kordusetendusest huvitatud. Palun ära võta seda isiklikult, eks?”
“Muidugi mitte,” ütles Reid viisakalt huvitatud ilme näol hoidmisega vaeva nähes.
Ta
