ta on lühike ja vormitu. Põhjus oli veel hullem. Ta keeldus laskmast naistekütist ajukääbikul oma päeva rikkuda.
“Tere,” ütles ta rõõmsalt. “Mina olen Lori Johnston.”
“Kristie Ellsworth,” ütles imekaunis brünett naeratades. “Gloria magas suurema osa ööst ja küsis ärgates sinu järele. Ilmselt jätsid sa talle sügava mulje.”
“Loodetavasti oli mulje hea.”
“Ma kavatsesin talle hommikusöögi viia,” ütles Kristie.
“Ma võin seda ise teha, kui sa tahad minema hakata.”
“See oleks suurepärane.”
Viie minuti pärast astus Lori Gloria hommikueinega tuppa.
“Sa oled tagasi,” ütles vana naine. “Kui halvasti.”
“Ma kuulsin, et sa küsisid minu järele, nii et ära tee nägu, et sul pole hea meel mind näha.”
“Mul ei ole hea meel. Ma küsisin lootuses, et sa oled töölt ära läinud.”
“Võimatu.” Lori pani kandiku lauale. “Me peame sulle mingi hobi leidma. Midagi peale virisemise. Võib-olla kudumine. Kõik koovad.”
Gloria ei teinud sellest väljagi ja sorkis kahvliga pannkooke. “Ma ei söö hommikust. Ma joon kohvi ja muud ei midagi.”
Lori kummardus lähemale ja ütles vaikselt. “Noor daam, mul on sulle üks sõna: toitmistoru. Ära sunni mind inetult käituma. Söö ja ole rõõmus.”
“Sa oled kõige tüütum inimene.”
“Ma olen seda kuulnud. See on minu jaoks teatud mõttes uhkuse küsimus.”
Gloria põrnitses teda paar sekundit ja ulatas talle osa ajalehest. “Kas sa lugesid seda eile?”
“Ma ei loe ajalehti.”
“Peaksid lugema. Naised peavad teadma, mis maailmas toimub. Asi pole selles. Reid on ajutiselt siia kolinud. Ta kasutab muidugi minu haigust ära. Võiks arvata, et ta on piisavalt vana, et ise oma jamad lahendada, aga tuleb välja, et ei ole. Nüüd vedas ta perekonna nime mutta. Ta valmistab pidevalt pettumust ja piinlikkust.”
Lori heitis pilgu pealkirjale ja pilgutas silmi. “Hea voodis… mitte eriti? See on külmavõitu.”
“Tuleb välja, et ta ei rahuldanud ajakirjanikku ja too otsustas kogu maailmale rääkida. See on vastik. See ajakirjanik on lipakas, aga hoidku jumal, et me seda ütleme.” Gloria koputas sõrmega vastu ajalehte. “Loe seda. Õpi sellest. Minu pojapoeg oskab naistega ümber käia. Ära ole üks neist idiootidest, kes temasse armub ja laseb oma südame murda. Ma ei kannata rumalaid naisi.”
“Sa hoiatad mind,” ütles Lori korraga taibates. Ta muigas. “Sa muretsed minu pärast.”
“Kao minema.”
Seekord täitis Lori käsku, põhiliselt sellepärast, et tahtis artiklit lugeda.
Ta seadis end köögilaua äärde, laotas lehe enda ette, libistas pilgu üle paari esimese lõigu ja krimpsutas nägu. Ükski mees ei taha kuulda, et ta pole voodis hea, eriti avalikult ja trükisõnas. See pidi haiget tegema.
Tal oli Reidist peaaegu kahju. Ehkki Loril polnud mehe seksuaalsetest oskustest aimu, oli ta pidanud kõigist nendest kogemustest midagi õppima. Eks ole?
Tema oletuste räsitud ja väsinud välimusega objekt astus kööki. Ta oli ainult teksased jalga tõmmanud, juuksed olid sassis ja habe ajamata.
Ta oli igati imeline.
Lori jälgis meest, kes üle köögi läks ja endale tassi kohvi valas. Reidi muljetavaldavad lihased liikusid ja pinguldusid iga liigutuse juures. Ta paistis soe ja seksikas, sügaval sisimas tundis naine värina algust.
Reid tõstis pilgu ja nägi naist.
“Hommikust,” pomises ta ja lahkus.
Lorit polnud tema jaoks olemas. Polnud kunagi olnud ega saagi olema. Mehe suhtes külgetõmbe tundmine saatis naise nii sügavale idiootide laagrisse, et ta ei leia sealt kunagi tagasiteed.
Lori oli häbiks kõikidele intelligentsetele naistele. Hullemgi veel, ta ei saanud selle vastu midagi ette võtta.
Kolmas peatükk
Natuke pärast viit keeras Lori oma sissesõiduteele. Tema kodukant oli Gloria uhkete häärberite rajoonist valgusaastate kaugusel, aga Loril polnud selle vastu midagi. Ta armastas oma kodu juures kõike.
Kahe magamistoa ja kahe vannitoaga maja oli tema jaoks ideaalse suurusega. Talle meeldis käsitööliste stiilis maja välimus, sisseehitatud osad, vormitud detailid. Ta armastas seda, et oli kõik seinad ise värvinud ja suurema osa remondist iseseisvalt teinud. Ta armastas värve, aeda, verandat, maja tugevat välimust… see tekitas temas turvatunde.
Ta astus sisse ja tõmbas küüslaugu lõhna ninna. “Sa teed süüa,” hüüdis ta tervituse asemel. “Sa ei tohiks süüa teha.”
Madeline tuli köögist ja muigas. “Ma ei usu, et lepingus, millele ma allkirja andsin, oleks see keeld sees olnud, aga pean kontrollima. Pealegi on mul täna hea päev. Headel päevadel tahan ma süüa teha.”
Lori uuris õe nägu, otsis sellelt väsimuse märke või kahvatut jumet. Kumbagi polnud näha. Selle asemel nägi Madeline välja sulnilt kaunis nagu alati.
Lori meelest oli perekonna geenivaral küll tappev huumorisoon. Lori oli keskmist kasvu, Madeline paar tolli pikem. Lori oli pärinud kohutavad oranžid lokid, mis olid õnneks tagasihoidlikumaks punakaskuldseks tuhmunud. Madeline’il olid kastanikarva laines juuksed. Ta nägi ärgates välja nagu 1940-ndate filmitäht. Kui ta veidike pingutas ja ripsmetušši kasutas, nägi ta välja nagu jumalanna. See oli Loril kogu elu aega võtnud, aga lõpuks oli ta õppinud mitte kibestunud olema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
