oli ta liiga kaitsetu, liiga kättesaadav. Ta oli kõik rulood alla lasknud ja kardinad ette tõmmanud, aga neetud, see polnud ajakirjanikke eemal hoidnud. Nad olid igal pool – seadsid kaamerad paadisillale, ronisid rõdule. Väljas kihutasid kiirpaadid.
Nad tahtsid lugu ja nad tahtsid seda kohe. Keegi ei hoolinud sellest, et ta oli täiesti alandatud. Tema mänedžer oli öelnud, et huvi vaibub paari päevaga ja et ta peaks niikaua lihtsalt madalat profiili hoidma. Suurepärane nõuanne, aga kuhu Reid oleks pidanud minema? See oli tema kodulinn. Seattle’is tundsid teda kõik.
Mobiil helises. Ta vaatas enne vastamist ekraanile ning kortsutas vanaema nime ja numbrit nähes kulmu. Kui vanaema oli hommikust lehte lugenud, peksab ta Reidi verbaalselt läbi ja jätab surema.
“Jah?” küsis ta järsul toonil.
“Siin Lori Johnston. Sinu vanaema päevase vahetuse õde. Sinu vanaema lahkub nüüd taastusraviasutusest ja peaks tunni aja jooksul koju jõudma.”
Reid muigas. “Las ma arvan. Sa tahad, et ma läbi astuksin ja tema tuju tõstaksin.” Nii palju siis preili Pirtspeki põlgusest. Ta vajas teda. Lõpuks vajasid nad kõik teda.
“Mitte päris nii. Talle anti ravimeid ja ta on omadega üsna läbi.”
“Sa uimastad mu vanaema?” küsis Reid vihaselt.
Lori ohkas. “Mu jumal, ära ole selline plika. Muidugi ei uimasta ma teda. Ma palusin arstil talle valuvaigisteid määrata. Tema olukorras võib autosõit meeletut piina valmistada. Mitte et sina sellest hooliksid.”
Reid ei teinud märkusest väljagi. “Kuidas sa tema telefoni kätte said?”
“Ma võtsin selle tema käekotist ja enne, kui sa ruiates vastuväiteid hakkad esitama, siis ma tegin seda sellepärast, et pidin sinuga ühendust saama. Keegi ei saatnud sellele naisele lilli ega midagi. Tema palatis polnud ühtki paranemissoovidega kaarti ega kirja. Minu meelest on see kummaline. Ma imestan, et keegi teist suutis end sundida talle arstiabi otsima. Miks te teda lihtsalt jääpangal triivides merre ei lükanud?”
Reid tegi suu lahti ja pani uuesti kinni. Inimese jaoks, kes Gloriat ei tundnud, oli selline tähelepanu puudus üsna kohutav.
“Ta ei ole lille-inimene,” ütles mees lõpuks.
“Kas see on parim vastus, milleks sa võimeline oled? Väide, et tal on allergia, oleks palju nutikam olnud. Sina oled siis see rikas pesapallur, jah?”
“Endine pesapallur. Ma olin söötja.”
“Mida iganes. Telli oma vanemale lilli. Palju lilli. Lase need regulaarsete vaheaegade järel kohale tuua. Kas sa kuuled mind? Viska mõned karvased loomad sekka. Karud, kassid, kaelkirjakud, mul kama. Midagi, mis tekitaks sellel vaesel naisel mulje, et tema perekonnale pole tema elu ja surm ükskõik. Kui sa seda ei tee, annad mulle vastust ja see sulle ei meeldi.”
Lori muretsemine oli asjatu, aga Reid austas tema innukust. “Ma ei karda sind.”
“Veel mitte, aga sa hakkad kartma.”
Teine peatükk
Loril õnnestus Gloria kodus võimalikult väheste sekeldustega sisse seada. Muidugi oli tublisti abi sellest, et tema patsient oli peaaegu teadvusetu.
Lori pakkis Gloria kohvri lahti, kinnitas järgmiseks hommikuks määratud kohtumise füsioterapeudiga ja valis patsiendile õhtuks kerge eine. Vana naine küll paranes, kuid ta oli viimasel paaril nädalal kaalus natuke liiga palju alla võtnud. Lori kavatses tema moekalt kõhnadele luudele veidi liha kasvatada.
Lori oli teel patsiendi juurde, kui uksekell helises. Ta avas ukse ning nägi kaht kullerit, kummalgi käes mitu vaasi värskete lilledega. Ühel oli kaenla all hiiglaslik kaelkirjak.
“Suurepärane,” ütles Lori ja viipas meestele, et nood lilled fuajee põrandale paneksid. Ta oli Gloria toas lilleseadetele sobivad kohad juba välja valinud. “Ma hindan teie kiiret teenindust.”
“Mees, kes need lilled tellis, palus küsida, kas te olete nüüd rahul.”
Lori muigas. “Öelge talle, et kaugel sellest.”
Mees kehitas õlgu ning lahkus koos kaaslasega.
Lori haaras kaks suuremat vaasi ja läks kabineti poole. Ta oli viimase seade just paigale sättinud, kui Gloria silmad avas.
“Mida sa teed?” küsis ta üllatavalt tugeva häälega inimese kohta, kes oli kuni viimase hetkeni valuvaigistite mõju all olnud.
“Panen lilli kohale. Teie lapselapsed saatsid need. Kas pole kaunid?”
“Ei. Ma vihkan lilli. Ja ma ei näe põhjust, miks mu lapselapsed peaksid mulle midagi saatma. Nad on kaugelt liiga isekad.”
Lori oli sellega nõus, kuid hoidis rõõmsa naeratuse näol. “Ma armastan seda lõhna. Kuidas sinuga on?”
“Absoluutselt mitte. Lõikelilled närtsivad ruttu ja see masendab mind. Vii need minema.”
“Vabandust, aga ei.” Gloria kaeblemisest julgust kaotamata tõi Lori viimasena tuppa kaelkirjaku.
Gloria tõstis oma voodit veidi ja vahtis pehmet mängulooma. “Mis see on? See on jõle.”
Lori kallistas kaisulooma. “See paneb su naeratama. Minu meelest on see jumalik.”
“Sul on väga madalad nõudmised.”
“Mina nii ei arva.” Lori pani kaelkirjaku nurka püsti. “Hea küll, see on tehtud. Toome sulle midagi süüa. Küllap sa oled näljane.”
“Ma pole üldse näljane. Mine minema.”
Lori täitis käsku, kuid läks ainult kööki. Ta pani eelroa mikrolaineahju ja kontrollis kandikut. Kõik paistis omal kohal olevat.
Kui mikrolaineahju taimer helises, võttis ta aurava toidu ja viis kabinetti.
Gloria võis väita, et ei soovi õhtusööki, kuid oli einet oodates voodi üles kergitanud. Hea märk.
“Siin see on,” ütles Lori kandikut Gloria ette lauale pannes.
Gloria põrnitses toitu ja lükkas laua eemale. Kuna laud oli ratastega, libises see kaugemale.
“See on vastik. Ma ei kavatse seda süüa. Vii see minema. Mul pole kõht tühi.”
Lori pani käed puusa. Enamik tema pahuratest patsientidest olid vähemalt algul meeldivad. Tavaliselt läks paar päeva, enne kui viha ja hirm pinnale tõusid. Ta pidi austama Gloriat, kes kohe alguses oma kavatsustest märku andis.
“Sa oled liiga kõhn,” ütles Lori rahulikult. “Seda saab parandada kahel viisil. Sa võid süüa ja paar naela juurde võtta, või me võime sind söötmistoru külge haakida. Ma võin sulle oma professionaalsele kogemusele toetudes öelda, et sa eelistad söömist. Söötmistoru-meetod on üsna ebameeldiv. Kuid see on võimalus. Sa oled ju ikkagi rikas, eks ole? Sinu jaoks kõlbab ainult parim.”
“Miks sina siis siin oled?”
Lori pilgutas silmi. Hea küll – Gloria võimel loogilisi järeldusi teha polnud midagi viga. “Mina olen parim. Ja ka väga kallis. Sa
