ja lükkas sõrmega ühe nuku kuldse loki eemale. „Te ütlesite ka ise, et pole kunagi sellist kvaliteeti näinud.”
Naine libistas prillid ninale ja kummardus taas nuku kohale. „Ma olen üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et see on ehtne, aga kui suudate anda mulle ka paberid, kahekordistuks väärtus.”
„Vabandust, aga ma pakun seda nii. Kui ei taha, lähen mujale. Ma usun, et on olemas piisavalt poode ja erakollektsionääre, kellele meeldiks nii kena asja endale saada.”
„Võib-olla. Aga te peate ka mind mõistma. Minu elatus oleneb minu reputatsioonist. Kui saaksite mulle vähemalt öelda, kuidas ja kust selle saite…?”
Travisele ei meeldinud see jutt. Viimane, mis tal vaja, oli see, et vanamutt võmmid kutsub. „Miks teil on vaja seda teada?”
„Nagu ma ütlesin, ma pean oma mainet hoidma. Ma pean ettevaatlik olema.”
See ei läinud nii libedalt kui ta oli lootnud. Naine mängis kangekaelset ja nüüd oli tal kaks võimalust. Kas jääda ja kaubelda või võtta nukk ja minema astuda. Homme samal ajal oleks tal arvatavasti uus ostja olemas, aga talle ei meeldinud eriti mõte tagasi koju sõitmisest, teades, et need klaassilmad teda veel ühe õhtu jälgivad.
„Olgu, asi on nii. Nukk kuulus mu sõbratari lapsele. Väike plika suri äkki ja mu vanamoor ei taha, et selline meeldetuletus majas vedeleks. Ta palus selle mul ära viia. Arvestades kõike, mida ta on läbi elanud, ei suuda ma teda küll mingite paberitega tüüdata. Te ju mõistate.”
„Muidugi mõistan. Kui kohutav, kaotada laps. Ja veel nii ilus.” Ta silitas nuku siledat põske. „Mul on kaks väikest lapselast. Ma ei suuda midagi kohutavamat ette kujutada…”
„Niisiis, kas teeme kaupa või ei?”
Poepidaja tähelepanu suundus nukule. Näis, nagu ta ei suudaks sellelt pilku pöörata. „Võtke telefonis öeldud hinnast kümme protsenti maha ja kaup koos.”
„Kõlab õiglaselt.”
Naine naeratas rahulolevalt. „Tore. Oodake siin, ma kirjutan teile tšeki.”
Travise käsi liikus välja ning sulgus tema randme ümber. „Nagu ma ennist ütlesin, ma eelistan sularaha.”
Naise pilk võpatas. Travis nägi kahtlust taas pinnale ujumas, aga naine tahtis nukku nii väga, et oli valmis instinkte eirama. Ta raputas käe vabaks ja noogutas järsult. „Tulen kohe tagasi.”
Ta ilmus mõne hetke pärast taas välja ja ulatas talle ümbriku. „Kõik on seal – kokkulepitud summa, miinus kümme protsenti. Aga võite üle lugeda, härra…”
Travis pani ümbriku irvega taskusse. „Ma usaldan teid. Pealegi, kui mind tüssate, siis tean, kust teid leida.”
Naise käsi kerkis värinal kõri juurde ja ta muutus pisut kahvatuks, mõistes nagu äkki, et oli äsja kuradiga tehingut teinud.
Naine, kui te vaid teaksite.
Müüja järgnes talle ukseni ning kui ta oli välja astunud, kuulis mees enda taga lukuklõpsatust. Ta heitis pilgu üle õla ja nägi naise siluetti aknal, kuid poepidaja kustutas kiiresti tule ja tõmbas rulood alla.
Travis seisis hetkeks kõnniteel, kaaludes, kas minna otse koju või peatuda kusagil klaasikeseks. Tal polnud tihti taskus vaba raha. Võis ju pisut tähistada ka.
Teisel pool tänavat põikas ukseavasse üks kuju ning Travise süda hakkas pekslema. Hetkeks arvas ta, et see oli naine, keda ta oli varem Bourbon Streetil näinud, aga varjudesse piiludes ei suutnud ta sellele kinnitust leida.
Arvatavasti nägi ta luulusid. Must südametunnistus võis närviliseks muuta.
Mis iganes tal ka viga polnud, ei suutnud ta New Orleansist pääsemist ära oodata. Siin jõlkus tema jaoks liiga palju veidrikke. Ta kavatses enne klaasikese võtmist linnast lahkuda. Võib-olla peatuda väikses kohas koduteel, osta ämber krevette ja juua paar õlut. Hiljem võib ta minna Desireega alkoholipoodi, et siis kahekesi tagumisel veerandal nina täis tõmmata, vaadates lahe kohal põuapikset.
See kõik kõlas hästi.
Ta tõmbas end kerge vihmasabina kaitseks küüru ja suundus itta, Bourbon Streetile. Chartresi ja St. Louisi tänavate nurgal oli turistide grupp peatunud, et vaadata vana mustanahalist meest rõdu all steppimas. Tema kingade klõbin kajas pimeduses vastu ja millegipärast tekitas see heli Travises üksindustunnet.
Ta peatus, et toppida paar rahatähte lömmis kohvipurki, liikus siis kiiresti edasi, tundes mehe hambutust naeratusest ebamugavust. Vanamees paistis lähenevat kaheksakümnele. Ta oleks pidanud istuma kusagil vanadekodus, mitte vihma käes tänavanurgal rabelema. Aga selline oligi New Orleans. Vanad ei surnud siin. Nad lihtsalt unustati.
„Kui sa ennast käsile ei võta, oled ühel päeval ise ka selline, poiss,” kuulis ta vaimusilmas isa end tagant kihutamas.
Travis ei tahtnud mõelda oma isale, tulevikule ega isegi sellele, mida ta teeb pärast järgmist purjutamist. Ta eiras vanamehe steppimise kaja, lähenedes katedraalile ja pöörates St. Peteri tänavale.
Tänav oli peaaegu mahajäetud, kui välja arvata naine, kes seisis poeakna kumas. Ta kandis rohelist seelikut ja kui ta pead liigutas, peegeldas valgus vastu hõbekõrvarõngastelt.
Travis aeglustas sammu. See oli sama naine, keda ta oli varem Bourbon Streetil näinud.
Nende pilgud kohtusid, kui ta lähenes, ja mehe seljalt jooksid judinad üle. Naisel oli kõige kahvatum nägu, mida ta oli iial näinud. Travis teadis, et enne tänast õhtut polnud ta teda kunagi kohanud, aga tema näojoontes oli midagi õõvastavalt tuttavlikku. Ta ei suutnud mõista, mis.
Naine naeratas ja Travisel tõusid kuklakarvad püsti. Kes kurat ta oli?
Sellest naeratusest hirmununa otsustas Travis edasi kõndida, kuid naisest möödudes lausus too madalal häälel: „Kas ma võiksin teilt tuld paluda?”
See polnud just eriti originaalne lause, aga uudishimu sai mehest võitu ja ta sirutas käe taskusse tulemasina järele. Ta pöördus ja kattis leeki käega, samal ajal kui naine sigareti huultele tõstis. Need olid kenad huuled. Mitte liiga täidlased ega ka liiga kitsad. Vaid siis, kui naine naeratas, tundus midagi tema suu juures viltu olevat.
Ta võttis mahvi ja hingas aeglaselt suitsu sisse, seejärel ulatas sigareti Travisele. Ta ei teadnud, mida ta sellega tegema pidi, aga kui ta mahvi võttis, tundus, et naisel pole selle vastu midagi.
„Mida sa siin siis puha üksinda teed?” küsis mees.
„Löön aega surnuks.”
„Siin on pisut ohtlik üksinda olla. Prantsuse kvartalis liiguvad ainult veidrikud ringi.”
Naine naeratas. „Tõesti? Ma polegi tähele pannud.”
See naeratus. Travis soovis, et ta lõpetaks. See polnud kena naeratus ja rikkus tema jaoks õhkkonna. Ta heitis pilgu eemale.
„Kas sulle pidutseda meeldib?” küsis naine.
„Kõigile ju meeldib.”
„Minu kodu on siinsamas.” Naine noogutas kitsa põiktänava poole, mis jooksis kahe maja vahel. „Seal on kena sisehoov,
