oli hea nõuanne. Kahju et Dave’il polnud oidu seda kuulata.
Nad mängisid Jubaliga veel mõni hetk põrnitsemismängu ning seejärel tuli vanem mees karmistunud näoga tema juurde.
„Jubal.” Dave tervitas teda ettevaatlikult, teades, et baarmen hoiab leti all kumminuia ja nukikaitseid. „Kuidas läheb?”
„Dave Creasy. Ma pole juba ammu sinu inetut lõusta siin näinud. Mõtlesin juba, et oled surnud.”
Tegelikult lootis. „Ma ostsin juba mõni aeg tagasi maja St. Mary maakonnas.”
„Teeb sama välja ju.” Jubal võttis klaasi ja viskipudeli. „Tavapärast?”
„Ei, ma olen neil päevil kenasti karske.”
„Mis ajast peale?”
Kaheksa kuud, neli päeva, üheksa tundi ja tiksus edasi. „Sellest ajast peale, kui mind viimati märatsemise eest kongi pisteti.”
Jubali kuldhammas välkus baarileti kohal oleva Abita Purple Haze’i sildi valguses.
Dave puudutas kohta vasaku silma kohal. Tema mälestused sellest ööst olid kadunud, kuid arm mitte. Tal oli kulunud kaks päeva kaineks saamiseks ja veel viis, enne kui ta koperdas metsiku palavikuga lähimasse esmaabipunkti. Põletik oli ta peaaegu kaheks nädalaks voodisse jätnud ning selleks ajaks, kui ta haiglast välja sai, ise seitse kilo kergem, oli sakiline arm tema muredest vähim.
„Teil vedas, et silma ei kaotanud,” oli noor intern temaga tõrelenud. „Aga praegu muretsen ma rohkem teie maksa pärast. Teil on haigus, mida tuntakse alkoholihepatiidi nime all ja mida saab ravida vaid siis, kui alkoholi manustamine peatatakse. Muidu põhjustab see seisund tõenäoliselt tsirroosi, härra Creasy,” oli mees otsekoheselt öelnud. „Kui te joomist maha ei jäta, on suur võimalus, et oma neljakümnendat sünnipäeva te ei näe.”
Dave ei muretsenud eriti suremise pärast, aga ta eelistas mitte minna nii, nagu tema vanamees. Seetõttu oli ta joomise maha jätnud… jälle, läks tagasi AAsse ja kolis Morgan Citysse, et töötada poole kohaga oma onu heaks, avades samal ajal taas Creasy detektiivibüroo. Marsilius oli leidnud talle väikese maja soostunud järvesopi ääres, kus ta sai elada ja töötada, kuni saab endale lubada kontorit linnas. Ainuke probleem selle juures oli see, et onu pidas nüüd oma moraalseks kohustuseks Dave’i õigel teel hoida.
Jubal valas otsekui Dave’i tahtejõu kontrollimiseks klaasikese Jack Daniel’si ja libistas selle teisele poole letti. „Esimene on maja kulul. Vanade aegade nimel.”
„Ei, aitäh, aga ma võtan tassi seda kohvi, mille lõhna ma tunnen.”
„Ise tead.” Jubal täitis tassi ja ulatas selle Dave’ile. „Kui sa ei joo, mis sind siis siia toob?”
„Saan siin kellegagi kokku.” Dave tõstis tassi ja võttis lonksu tugevast sigurimaitselisest joogist. Kohv oli kuum. See kõrvetas ta keelt ja ta vandus, kui eesuks lahti läks. Ja sisse astus Angelette Lapierre.
Naine seisis uksel ja uuris kohta, nagu alati. See oli Dave’i esimene mälestus temast, see, kuidas ta nõjatus kapteni kabineti uksel, pilk tuba kammimas, samal ajal kui grupp kaardi kohale kummardunud uurijaid olid hinge kinni hoides pilgu tõstnud.
Dave oli siis abielus olnud ja oma naisesse armunud, aga ta märkas paratamatult Angelette’i. Ta oli tumedapäine, tumedasilmne ning mõjus nagu innaajas emane koer, tõmmates mehi ligi ja sundides õnnetul kombel samas ruumis olevaid naisi end hoobilt vihkama.
Dave oli püüdnud teda eirata, aga hiljem oli ta rahvast täis jaoskonnatoas pilgu tõstnud, näinud naist end vaatamas ning Angelette’i aeglane naeratus oli tema seljal külmavärinaid tekitanud. Tol päeval välgatas tema kirglikus pilgus midagi hoiatuse moodi ja Dave soovis hiljem, et oleks seda kuulda võtnud.
Kuid selle asemel oli Dave endale öelnud, et vaatamises pole midagi halba. See, mida Claire ei tea, ei saa talle ka haiget teha.
Claire.
Dave võpatas selle mälestuse peale. Ta ei tahtnud hetkel temale mõelda. Ta ei tahtnud mitte kunagi talle mõelda. Claire oli osa tema minevikust. Üks tontidest, mis teda vihmastel suveöödel kummitasid.
Kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Ta sulges korraks silmad, kui tema vaimusilma kerkis pilt tema endisest abikaasast. Ta polnud nii vormikas ja kaunis kui Angelette, aga tema võlud olid palju ohtlikumad, sest Claire oli selline naine, keda sa ei suuda endast kunagi välja ajada. Ükskõik kui palju sa ka ei joo.
Angelette oleks nagu tema mõtteid lugenud ja tema ilme karmistus. Tema pilk näis otse mehest läbi puurivat, siis pilgutas ta silmi ja nooled olid kadunud. Tuttav naeratus välkus ja pimestas, isegi kui ta lõua trotslikult üles tõstis.
Sama vana Angelette.
Ta kandis sinist kleiti, mis tundus nii kaugelt peaaegu läbipaistev olevat. Jubal nõjatas küünarnukiga baariletile ja vandus vaikselt. Nad vaatasid koos Dave’iga, kuidas naine kõndis graatsiliselt Dave’i kõrvale baaripuki juurde, milleni jõudis enne võrgutav lõhnapilv.
Ta asetas ikka veel naeratades oma käekoti letile, ristas jalad ja lasi sel sinisel kleidil mööda oma saledaid reisi üles libiseda.
„Ma ei taha siin mingit jama,” hoiatas Jubal.
Angelette viskas tumedad juuksed taha ja naeris. „Mina ei taha ka mingit jama.”
„Kui hakkate siin õllepudeleid loopima nagu eelmine kord, kutsun mõlemale seadusesilma kohale.”
„Mina olengi seadusesilm, mäletad?” Naine naeris taas, aga tema lõbusus ei jõudnud talle ka pilku. „Rahune, eks. Me tegime Dave’iga juba ammu musi ja leppisime ära. Eks ole, Dave?”
„Kui nii ütled.” Tema tahtis küll minevikku sinnapaika jätta, aga kui Angelette kummardus, et oma huultega tema omi riivamisi puudutada, tõmbus ta tahes-tahtmata pingesse.
Naise pilk peatus armil Dave’i silma kohal. „Ossa. Kas mina tegin seda?”
„Parem kui tätoveering.”
„Rääkides tätoveeringutest… Ma lasin endale uue teha. Tuleta meelde, et ma seda sulle kunagi näitaksin.”
Dave eiras seda. Ta polnud ehk kõige taibukam, nagu Marsilius tihti märkis, aga Angelette’iga oli ta oma õppetunni kätte saanud.
Kuna naine ei saanud soovitud vastust, pöördus ta Jubali poole. „Topeltviski.”
Angelette’is oli midagi, mida Dave polnud varem märganud. Ta oli alati terav olnud. Sama hästi andnud kui saanud. Ambitsioonikas naisuurija pidi teadma, kuidas meeste maailmas tegutseda. Aga see polnud see. Politseis töötatud aastad polnud tema näole seda kalki ilmet toonud. Seda oli teinud reetmine. Liiga kaua pistise võtmine oli röövinud tema tundelisuse ja jätnud selle asemele midagi kalki, ebameeldivat ja kergelt dekadentset.
Dave hellitas oma tassi, olles tänulik, kui märkas, et tema käed ei värisenud enam. Ta polnud aastaid end nii kindlalt tundnud. „Kuidas siis vihatalitsemise tunnid läksid?” Ta teadis, et see küsimus vihastab naist arvatavasti. Angelette’ile ei meeldinud, kui teda sellega torgiti – ei Dave ega kohtunik, kes oli käskinud tal neid tunde võtta –, aga Dave ei suutnud tema õrritamisele vastu panna.
Naine üllatas
