hetkel oli tal sellest täiesti kama. Nuku müümisega teenitud raha kõrvetas tal taskus.
Naine oli temast paar sammu ees ja ümises midagi endamisi.
„Mida sa laulad?
„See on vana laul. Mu ema laulis seda enne magamaminekut.” Ta heitis pilgu üle õla. „Kas sulle meeldib see?”
„Jah, see on ilus.” Mees tõttas talle järele. „Minu mamps ei uskunud muusikasse. Ega tantsimisse.”
„Kui kurb.” Naine peatus, et kohendada kingarihma, ja kui ta tasakaalu kaotas, haaras ta Travise käsivarrest, et end püsti hoida.
Travis vahtis talle pimeduses otsa. Naine naeris vaikselt ning järgmisel hetkel oli Travis ta telliskiviseina vastu lükanud.
Ta naeris taas, see oli kähe heli, mis pani mehe südame kiiremini põksuma. Aga kui ta püüdis naist suudelda, pööras too pead nii, et huuled riivasid vaid tema kahvatut põske. Travis liikus tema kõrva poole ja nuusutas siis tema kaela, pannes samal ajal käe tema peenikese piha ümber, lastes pöidlal tema rinna alla libiseda. Ta oli ka sealt väike, aga Travisel polnud selle vastu midagi. „Mis su nimi on?”
Pärast kerget kõhklust lausus naine kähiseva sosinaga: „Madeline.”
„See on kena nimi.” Travis arvas, et naine mõtles selle kohapeal välja, kuid ei hoolinud sellest. Pärast tänast õhtut ei näe nad teineteist nagunii kunagi. „Sa lõhnad hästi, Madeline.”
Ta püüdis taas naist suudelda, aga too lükkas teda mänglevalt eemale. „Võta rahulikult, eks. Meil on terve öö ees. Kas tahad kõigepealt seda jooki?”
Travis hõõrus end tema vastu, oma puusi tema omadega kokku. „Sa ju tead, mida ma tahan.”
„Muidugi, kullake.” Naise käsi libises nende vahele ja ta libistas seda mööda Travise püksilukku. „Aga see läheb sulle maksma.”
„Kui palju?”
„Sada viiskümmend.” Naise käsi pigistas teda. „On sul nii palju?”
Travis pistis käe taskusse raha järele ja ulatas selle talle pimeduses. „Selle raha eest pead sa küll midagi erilist tegema.”
„Oh, ja teen ka.” Ta pistis kokkumurtud rahatähed endale rinnahoidja vahele. „Ma olen väga eriline. Sa pole kellegi minusugusega varem olnud, kullake.”
Nad vahetasid kohti, naine lükkas Travise seina vastu, tegi sõrme suus märjaks ja libistas sellega üle mehe huulte. „Kas tahad kiiresti või aeglaselt?”
„Praegu tahan ma, et sa põlvili oleksid,” lausus mees ja tegi püksiluku lahti.
„Kannatust, kullake. Kes kannatab, see kaua elab.” Tema sõrmed sulgusid Travise ümber ja mehe hingamine kiirenes, kui ta paisuma hakkas. Hetk hiljem tundis ta kaelal teravat torget ja ta lükkas naise eemale. „Mis kurat see oli?”
Madeline naeratas pimeduses. „Sulle kulub midagi valu vastu ära.”
„Valu?” Mehe hääl kerkis vihast ja ta tõstis käe kaela juurde. „Mida sa mulle tegid, neetud lita?” Ülakorruse korterist paistis valgus põiktänavale ja ta nägi naise silmi endale otsa vahtimas. Ta polnud varem märganud, kui sinised need olid. Ja siis sähvatas talle, kus ta oli seda nägu varem näinud.
Hirm ja vastikustunne kerkis mehele kurku hetk enne seda, kui ta lihastes jõud rauges. Ta püüdis jalul püsida ja naise kõrist haarata, aga ei suutnud oma jäsemeid kontrollida. Ta langes põlvili, pilk naise omale kinnitunud. Tema suu langes lahti, aga ühtegi heli sealt ei kostnud.
„Sa võtsid midagi, mis kuulus mulle, ja nüüd pean ma selle tagasi saamiseks väga halbu asju tegema.”
Naine pani jala Travise rinnale ja lükkas ta selili. Mees langes halvatuna kõnniteele, pilk kinnitunud nendele sinistele silmadele.
Naine võttis kotist skalpelli ning põlvitas tema kõrvale. „See saab kahjuks olema pisut toores ja räpakas, aga ma ei saa lubada, et politsei sind või nukku minuga seostab.”
Uus õuduslaine tabas Travist. Ta tahtis püsti tõusta ja põgeneda. Ta tahtis appi karjuda. Ta tahtis oma elu eest võidelda.
Aga ta suutis vaid seal abituna lamada, kui naine tera langetas ja hakkas tal sõrmi otsast lõikama.
ÜKS
Videvik langes alati ärevalt Big Easyle, eriti kui vihma sadas. See oli siis, kui tondid välja tulid. Märjalt kõnniteelt tõusis auru. Peidetud sisehoovist kostis häältepominat. Varjudes liikus midagi tumedat ja saladuslikku ning äkitselt meenutati sulle minevikku, mis ei jäänud peidetuks.
New Orleans oligi selline. Linn täis mälestusi, nagu Dave Creasy alati ütles. Linn täis saladusi, sosinaid ja sellist kahetsust, mis võis inimest seestpoolt närida. Ta imbus mehe verre nagu vale naine, hävitas tema hinge ning tekitas temas tunde, nagu oleks ta ühtaegu elus ja surnud. Ja kuumal vihmasel õhtul – kui tondid välja tulid – võis see olla kõige üksildasem koht maamunal.
Tere tulemast tagasi, sosistas hääleke Dave’i peas, kui ta kinniste silmadega pea tõstis ja kuulas vihmasabinat valgetes oleandrites, mis rippusid St. Petersi tänava äärsel murenenud telliskivimüüril.
Veider, kuidas linn suutis teda ikka veel võrgutada. Ta oli New Orleansis sündinud ja kasvanud ning nagu kõigil tuttavatel, oli ka temal olnud aeg, mil ta ei suutnud sealt pääsemist ära oodata. Nüüd näis, et ta ei suuda sealt eemal olla. Tondid ei lubanud.
Üks auto aeglustas tema ees tänaval käiku ja laps vaatas teda vihmatriibulisest aknast. Ta nägi välja nagu väike Ruby ning Dave silmitses teda, kuni auto oli vaatekaugusest väljas, valu rinnas nüüd sama tuttav kui südame tukslemine. Seejärel kõndis ta edasi.
Järgmise nurga taga kallas neoonpoolkuu kasvavas pimeduses valgust. Mees tahtis mõelda sellest kui majakast, kuid teadis paremini. Crescent City baari ei saanud kuidagi pelgupaigaks pidada. Vähemalt tema mitte.
Ruumi sisenedes libises temast üle imetilluke judin. Tere tulemast tagasi, sosistas see õrritav hääleke taas.
Baar oli peaaegu tühi. Käputäis zombie’sid meenutavaid püsikundesid istus jookide kohale kummardunult, ainuke märk nende kokkukuuluvusest laudade juurest kerkiva sigaretisutsu segunemine. Laeventilaatorite puidust labad tiirlesid peade kohal, liigutades vaevu sooja õhku, mis lehkas higi, alkoholi ja meeleheite järele.
Tere tulemast tagasi, tere tulemast tagasi, tere tulemast tagasi.
Dave võttis istet baari lõpus, kust ta sai ust silmas pidada. Ta polnud võmmina töötanud peaaegu seitse aastat, aga vanad harjumused olid visad kaduma.
Teisest otsast vaatas kogukas baarmen teda varjamatu umbusuga. Ta oli pikk ja sitke, loomanahka meenutava nahaga. Jubal Roach oli vist küll vähemalt kuuskümmend, aga üleskääritud särgivarrukate all punnitasid lihaselised käsivarred ning tema põrnitsev ilme peegeldas vaikselt mõrtsukalikku meelelaadi, nagu Dave liigagi hästi teadis.
Dave’i endine paarimees oli teda kord Jubali temperamendi eest hoiatanud. Nad olid ühel õhtul pärast vahikorda õlut jooma tulnud ning morn baarmen oli kohe algusest peale oma suhtumist välja näidanud. Toona polnud Dave selline, kes teise põse ette keeraks.
„Ära
