ja naise pilk tundus talle väljakutset esitavat. Pole paha? Oli aeg, kui sa ei suutnud minust käsi eemal hoida, kuradi tõbras. „Sa pole ka eriti halvasti vananenud. Pisut juurde oled võtnud, aga see sobib sulle. Mulle pole kunagi eriti kõrendid meeldinud. Tüdrukul peab olema midagi, millest kinni ka hoida, eks, Jubal?” Ta pilgutas baarmenile silma.
Vanem mees vaatas talle varjamatu umbusuga otsa. „Tahad veel üht jooki?”
„Oui, bien sûr 1 .” Ta ootas, et mees talle viskit valaks ja tõstis siis klaasi üles. „Lähme laua äärde.” Ta libistas end pukilt alla ning pöörates riivasid tema täidlased rinnad sekundi murdosa jooksul Dave’i käsivart, enne kui ta eemaldus.
Dave tõusis, võttis oma kohvi ja järgnes naisele tagumise laua juurde. Selleks ajaks kui ta istus, oli Angelette juba teise klaasitäie ära joonud.
„Äkki peaksid vaiksemalt võtma.”
„Mis see nüüd on? Sõbralik nõuanne ühelt joodikult teisele?” Angelette’i nägu oli õhetav ja hääl kostis kurnatult ning ta ristas käed laual.
Midagi oli viltu. Dave tunnetas seda. Naise pilk ei kohtunud tema omaga. Selle asemel jälgis Angelette mehe tassist kerkivat auru, mis nende vahel üles tõusis.
„Mis asjus sa minuga kohtuda tahtsid?”
Angelette’i pilk põikas ukse poole ning Dave märkas, et ta oli valinud laua, kus nad mõlemad said sissepääsul silma peal hoida. Tema oli seda naisele õpetanud. Need asjad, mida naine oli talle õpetanud, ei olnud neil päevil eriti kasulikud.
„Ma käin ühe inimesega. Tahtsin, et sa sellest minu käest kuuleksid.” Ta libistas küünega mööda tühja klaasi serva ning Dave sai aru, et ta tahab veel ühte klaasitäit. Ta teadis seda tunnet, seda nälga. See oli nagu hädas vana sõber, kellest kunagi lahti ei saa.
Dave ootas hetke, mõeldes, et tunneb uudise peale ehk kerget kahetsust, aga ei. Isegi mitte kergendustunnet. Ta lihtsalt ei hoolinud enam. „Kas asi on tõsine?”
„Kes teab?” Angelette raputas pakist sigareti välja ja süütas selle. Suits segunes mehe kohviauruga, pehmendades Angelette’i näojooni ja jättes sellest peaaegu haavatava mulje, aga Dave oli liiga tark, et seda miraaži uskuda. „Me võtame praegu asja aeglaselt. Midagi, mida meie sinuga oleksime vist pidanud tegema.” Naine nõjatas küünarnuki lauale ja lasi Camelil oma sõrmede vahel hõõguda. „Sinu puhul polnud miski aeglane, Dave.”
„Enamik mehi ei peaks seda komplimendiks.”
„Aga sina pole ka enamik mehi, eks ole?” Naine kinkis talle sünge naeratuse. „Meile mõlemale meeldis see kiirelt, eks? Ja tihti.”
Angelette’i tasandatud hääl tõi meelde kujutluspilte, mis oleks parem minevikku jätta. Kasimatud motellitoad. Tema auto kapott. Mahajäetud tee, jõehõng avatud akendest sisse kandumas.
„Meil oli mõnda aega koos hea olla, kullake. Seda ei saa sa eitada.” Naine sirutas tema käe järele, kuid Dave tõmbas selle ära.
„Räägi mulle oma uuest mehest. Tunnen ma teda?”
„See on Lee Elliot.”
Dave polnud selleks nimeks valmis. See konservatiivne Orleansi maakonna ringkonnaprokurör ei tundunud küll sobivat Angelette’i vaba hingega, aga samas oli Elliot pärit rikkast suguvõsast ja see tõmbas naist kohe kindlasti ligi.
„Muljetavaldav?”
„Peab küll ütlema. Kas ta teab pististest?”
„Ma olen nüüd puhas, Dave. Vannun. Nii et oleksin tänulik, kui sa mineviku suhtes suu kinni hoiaksid. Mulle nagu meeldib mõte vahelduseks stabiilsest suhtest ja ma ei taha, et sina midagi ära rikuksid.”
„Ma ei teeks seda. Pealegi ei liigu ma just Ellioti tutvuskonnas ringi.”
„Aga Claire’i õde liigub.”
„Ma ei suhtle Claire’i perekonnaga. Sa ju tead seda.”
„Mõtlesin, et asjad on nüüd ehk muutunud.”
„Sest ma ei kohtu enam sinuga?”
Angelette tõmbas kiire mahvi. „Ma mõtlesin küll jah.”
„Minu ja Claire’i vahel on kõik läbi,” lausus Dave aeglaselt. „Juba ammu. Sa ju tead, et ta on uuesti abielus.” Ja kas polnud märkimisväärne, et ta suutis seda rusikaga seina virutamata või akent sisse viskamata öelda?
Kuid vihapursked ja purjuspäi räuskamised olid seljataga. Dave oli oma eluga leppinud ja lõpuks ometi mõistnud, et polnud mõtet mõelda sellele, mis ta oli kaotanud.
Ta peaaegu kuulis oma AA tugiisikut kordamas: Ütle seda koos minuga, Dave. Jumal, anna mulle rahu leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et neil vahet teha.
Kena lause, aga see ei tähendanud sittagi, kui lamasid näoli rentslis.
„Sa ütlesid, et tahad mind näha kahel põhjusel. Mis see teine on?”
Angelette’i pilk põikas taas uksele. Dave mõtiskles, ega ta kedagi oota. Naine oli väga närviline ja ta imestas tahes tahtmata, miks. „See jutuajamine jääb meie vahele, eks?”
„Loomulikult.”
Naine ootas veel mõni hetk ja lükkas siis tühja klaasi eemale. „Kas sa oled Losieri juhtumil silma peal hoidnud?”
„Selle mõrvatud Tulane’i tudengi omal? Raske mitte hoida. Tema pilt on juba nädalaid uudistest läbi jooksnud.” Nina Losieri süütu nägu oli pälvinud avalikkuse tähelepanu, aga kui peaaegu kuu aega oli möödunud ühegi vahistamise ja uudiseta, hakkas meediahuvi raugema. Kindel märk sellest, et uurimine ei vii kuhugi. Dave oli seda oma nahal tunda saanud.
Angelette puhus suunurgast suitsu välja. „Isa tahab palgata eradetektiivi. Ma rääkisin talle sinust.”
„Mis ajast soovitab New Orleansi politsei eradetektiivi juhtumi puhul, mida alles uuritakse?”
„Sellest ajast peale, kui see ei ole minu juhtum.” Naine irvitas, aga tema pilk oli teisel pool lauda tõsine. „Ütleme lihtsalt, et ametlikul juurdlusel on tekkinud pisut probleeme.”
„Milliseid probleeme?”
„Selle juhtumi puhul on palju, mida pole avalikkusele teada antud. Nina Losier oli pärit jõukast Baton Rouge’i perekonnast. Tema isal on palju poliitilisi tuttavaid ning New Orleansi politseid on sunnitud paljusid juurdluse aspekte uudistele mitte edastama.”
„Nagu näiteks?”
„Näiteks seda, et kui Nina loengutes polnud, tantsis ta mõnikord ühes Bourbon Streeti stripiklubis. Gold Medallionis.” Angelette vaikis. „Seal töötas ka Renee Savaria, eks ole?”
Dave taipas äkitselt, kui väga ta klaasikest ihkas. See tabas teda mõnikord niimoodi. Kõik läks hästi ja siis kõmaki. Mõni nägu, mälestus… isegi nimi võis kogu enesekontrolli põrmustada.
Savaria mõrv oli viimane juhtum, mille kallal ta enne erruminekut
