– või relva – järele unetutel öödel, mida oli rohkem kui ta soovis mäletada.
Ruby oli olnud seitsmeaastane, kui ta rööviti. Vaid seitsmeaastane.
„Kui Nina Losier on sellise taustaga, nagu rääkisid, kuidas ta siis Bourbon Streetil strippamas käis?”
„Sinu jutu järgi oli ta mingi erand, aga selles linnas pole mingiks uudiseks rikkad tüdrukud, kes oma võimukate papade häbistamiseks nii madalale langevad.”
„Kuidas juhtlõngadega on?”
„Üks tupik teise järel, täpselt nagu Savaria juhtumi puhul. Ma mäletan, kui masenduses sa toona olid. Sa ütlesid mulle kord, et oleksid nagu peaga vastu kiviseina peksnud. Siis äkitselt leidsid uue juhtlõnga. Ma mõtlesin, et hakkad lahenduseni jõudma, kui Ruby kadus. Võib-olla hakkasid liiga lähedale jõudma.”
Hetkeks oli Dave’il tunne, nagu tal oleks õhk kopsudest välja pigistatud. Ta polnud kunagi kellelegi neist telefonikõnedest rääkinud, isegi mitte Angelette’ile. Too ei saanud teada ka sellest puuduvast leheküljest surnud naise päevikus. Sellest teadsid vaid Dave ja Renee Savaria mõrtsukas.
Ta oli hävitanud mõrvajuurdluse asitõendid, et päästa oma tütre elu, aga Rubyt ei toodud tagasi, nagu lubati. Selle asemel olid tüdrukuni viivad jäljed külmaks läinud, kuni Dave mõrtsukaga koostööd tegi.
Mehe lõual hakkas lihas liikuma. Seitse aastat, aga süütunne oli ikka veel sama värske ja sügav kui päeval, mil ta oli Claire’i paanilisele kõnele vastanud.
Angelette’i pilk uuris tema nägu. „Ma mõtlesin alati, ega Renee Savaria mõrva ja Ruby röövimise vahel mingit seost pole. Sina vist ka.”
Dave silmitses oma käsi. Need ei värisenud, aga tema sõrmed olid nii kõvasti rusikasse pigistatud, et nukid olid valged. „Vahet pole, mis ma arvasin. See kõik on minevik.”
„Sinusugune mees elabki minevikus.”
„Enam mitte.”
„See on küll jamps.”
Dave kehitas õlgu.
„Pärast sinu lahkumist jäid sinu laual olevad juurdlused unarusse. Keegi ei tahtnud sinu halba karmat endale külge saada. Nii et Savaria juurdlus on kogu see aeg istunud lahendamata toimikute seas ja minu meelest on vanad lõpetamata asjad sind liiga pagana kaua närinud. Võib-olla oleks aeg otsad kokku tõmmata.”
Dave tahtis uskuda, et see ongi nii lihtne, aga Angelette ei teinud kunagi midagi vastu nõudmata. „Mida sa tegelikult jahid, Angie?”
„Mitte midagi. Ma olen sulle selle võlgu, ja kõik.”
„Miks ma küll sind ei usu?”
Naine tundus haavunud olevat. „Kuule, mina tunnistan esimesena, et pole minevikus just eriline korralikkuse etalon olnud, aga ma olen ikkagi võmm ja usu või mitte, ma soovin näha õiglust jalule seatavat. Renee Savaria ja Nina Losier olid selles klubis kõrini jamas. Narkootikumid, prostitutsioon… jumal teab, mis veel. Aga see ei tähenda, et nad olid juhtunu ära teeninud. Ja sinu väike tüdruk polnud kohe kindlasti ära teeninud seda, mis temaga juhtus.”
Mees ei kostnud midagi. Ta ei suutnud.
Angelette nõjatus tema poole. „Mis siis, kui ma ütlen sulle, et saan toimiku koopia sinu kätte anda? Kas sa nõustuksid vähemalt sellele pilku heitma?”
„Oled sa kindel, et tahad selle nimel oma karjääri ohtu seada?”
„Las mina muretsen ise oma karjääri pärast. Ma tean, mida teen. Oled nõus või ei?”
„Ma vaatan üle, mis sul on, aga ma ei luba midagi.”
„Üsna õiglane. Kui sulle ei meeldi, mida näed, kõnnid minema ja asi ants. Me ei räägi sellest enam kunagi.” Ta võttis käekoti ja tõusis püsti. „Helista, kui oled midagi otsustanud. Või mis veel parem, astu laupäeva õhtul Monteleonest läbi. Graydon Losier tuleb Lee heategevusõhtule. Ma vaatan, et sind temaga tutvustataks.”
Naine hakkas ukse poole minema, kuid pöördus siis. „Veel üks asi, mis ma unustasin mainida.” Ta nõjatus laua kohale, et aeglaselt sigaretti kustutada. „Ma olen linna pealt jutte kuulnud. Claire ja Alex Girard… nad on lahku läinud. Mitte et sul endisest abikaasast kama kaks poleks, õigus, Dave?”
KAKS
Nukumeister oli töötanud sellest ajast peale, kui ta mõne tunni eest oli New Orleansist koju jõudnud, aga ta polnud tulemustega üldse rahul. Esiteks oli naeratus täiesti vale. Lõua kuju, ninanurk… ta ei suutnud midagi tabada.
Tema käsi pigistas noa tugevamini pihku, aga selle asemel et lõigata ära ebameeldivad kohad, nagu tavaliselt, astus ta tööst sammu eemale ja hingas rahustavalt sisse. Ta lasi vihal ja hirmul keskendumist segada ning see võis talle väga ohtlikuks osutuda. Ta pidi tunded kontrolli alla saama enne, kui midagi mõtlematut teeb. Midagi, mida ta võib kogu elu kahetseda.
Ta tõmbas veel õhku sisse, aga hingamisharjutused seekord ei toiminud. Hääl kõrvus torkis teda edasi.
Ta on läinud, sa lollpea! Ja see kõik on sinu süü. Sina kaotasid ta!
„Ma ei kaotanud teda,” pomises mees. „Ta võeti ära.”
Sest sa olid nii hooletu!
Seda ei saanud ta eitada. Tüdruku üksinda jätmine oli olnud pehmelt öeldes mõtlematu, aga kui teda kiiresti välja kutsuti, polnud tal aega enne välja tormamist teda luku taha panna. Kui ta mitme tunni pärast koju tuli, oli ta kadunud.
Röövitud päise päeva ajal tema enda kodust.
Osa mehest tahtis tunnustada seda irooniat, isegi kui ta sisimas endaga pragas. Ta oli nii kaua kohalike võimude ja isegi FBI vaateväljast eemal püsinud, et oli muutunud liiga rahulolevaks, mõnikord isegi pisut hooletuks. Seni oli kõik nii lihtne olnud ja mees mõtles, et äkki peaks ta kõike seda võtma testina. See, kuidas ta käitub, võib osutuda otsustavaks.
„Pole midagi,” sosistas mees. „Ma tean, kus ta on. Ma toon ta tagasi.”
Homme samaks ajaks on ta kodus, kuhu ta kuulus. Seni oli tal piisavalt tegemist.
Ta lasi jõupingutusega noa käes lõdvemaks. Kõik saab korda, kui ta vaid rahu säilitab. Nüüd ei saanud keegi tüdrukut ju temaga seostada. Ta oli selle eest hoolt kandnud. Ja isegi kui keegi nuuskima tuleb, ei ärataks ta tähelepanu. Ta oli juba varajases nooruses õppinud madala profiili hoidmise eeliseid tundma. Miski tema välimuses ega elustiilis ei ärata kunagi kahtlusi. Ta kandis isegi prillidele lisaks kontaktläätsesid, et tuhmistada oma siniste silmade värvi, nii et need meelde ei jääks. Ta oli väärikuse võrdkuju.
Kõik oli korras. Pidu algab tõrgeteta. Ta pidi vaid silmad sulgema ja Maddy nägu meenutama.
Kui see oleks vaid nii lihtne. Aga isegi vana foto abil, mille ta oli aastate eest kõrvale pannud, oli tal juba raske tüdruku rõõmsaid näojooni taastada.
Mitte et ta poleks piisavalt andekas. Tegelikult oli ta üsna talendikas ja oli kõike õppinud meistrilt. Aga Maddy nukk ja kõik teised tema erakogus pidid olema igati täiuslikud. Selline täpsus võis olla elusmodellita hulluksajav, aga ta ei andnud alla. Ei saanud alla
