nagu skalpelli, kuni armas väike nägu tundus oma elu elama hakkavat.
„Sa oled seal sees,” sosistas ta. „Ma tunnen sind…”
Ta nokitses tükk aega, keeldudes peatumast isegi siis, kui ta sõrmed olid nii krampis, et iga liigutus oli agoonia. Ateljee oli täis savivorme ja sketše ning kui õhtutunnid muutusid varahommikuks, käis segadus vaikselt talle närvidele. Isegi orhidee, mille ta oli asetanud töölaua nurgale, oli hüljatusest löntsis, ja see polnud tema moodi.
Sellest ajast peale kui nukk varastati, oli tema päevarežiim kõvasti sassis. Tavaliselt hoolitses ta orhideede eest sama palju kui ta hellitas iseennast. Ta oli harjunud mitu korda päevas duši all käima, kui tegemised seda lubasid, ja ta hoidis riideid laitmatult puhtana ja juukseid pügatuna. Ta püüdles oma välimuse ja ümbruse puhul ei millegi vähema kui täiuse poole. Aga kuni tal tüdrukut tagasi polnud – ühel või teisel moel –, ei saanud ta süüa ega magada, veel vähem siis nautida aeganõudvat rutiini.
Ta astus tööpingi juurest eemale ning uuris taas kord nuku näojooni. Parem. Peaaegu valmis… aga mitte päris…
Miski oli puudu.
Ta nägi end vilksamisi peeglist, mis rippus teisel pool tuba seinal, ja kangestus, olles nagu alati omaenda peegelpildist paigale tardunud. Mees, kes talle vastu vahtis, tundus ikka veel võõrana. Pruunikasblondid lokid. Tihedate ripsmetega sinised silmad. Üsna nõrk lõuajoon, aga suu oli ilus ja jume imeline. Tema siledat nahka ei rikkunud ükski punn ega sünnimärk. Seal polnud ka hommikust habemetüügast. Tundus, nagu ta oleks retušeeritud.
Aga uute prillidega pidi harjuma. Need muutsid ta nohiklikuks ja see ei meeldinud talle, aga praegu sobis see välimus tema eesmärkidega.
Ta ei suutnud vastu panna ja kõndis peegli juurde, et end lähemalt uurida. Ta pööras end ühele ja teisele poole ning kortsutas kulmu. Tema nina polnud ikka veel õige, aga kõhred olid järjekordse operatsiooni jaoks liiga nõrgad. Ta pidi vist sellega leppima, mis tal oli.
Ta võttis prillid eest, sest silmad nägid nendeta sinisemad välja, ja naeratades välgatasid tema põselohud armsalt. Ta oli seda naeratust aastaid harjutanud.
Jah, kui mees täpselt nii naeratas, nägi ta peaaegu vilksamisi teda…
„Sa oled seal sees,” sosistas ta oma peegelpildile. „Ma tunnen sind.”
Ta tõstis tera näo juurde, ihates peaaegu vastupandamatult koorida nahka ära, kuni leiab selle, mis vaja. Nuga polnud talle ju võõras. Tema keha oli lõigutud ja muundatud nii palju, et mõnikord sundis vastikustunne omaenda välimuse suhtes teda duši all end pestes käsna ja kindaid kasutama. Aga ükskõik kui tihti ta end ka ei pesnud, ei suutnud ta arme minema küürida. Ta ei suutnud mälestusi minema uhtuda.
„Miks sa pidid surema?” sosistas ta.
Sest sa lasid sellel juhtuda.
Mehe hääl muutus kiunuvaks. „Aga ma olin vaid laps.”
Sa oleksid pidanud leidma viisi, kuidas teda peatada.
„Nüüd olen ma ta peatanud.”
Liiga hilja.
„Veel pole liiga hilja. Sa pole surnud. Sa oled lihtsalt… peidus.”
Siis tule ja otsi mind üles.
Mees nõjatus lähemale, silmitsedes uurivalt oma peegelpilti, kuni mobiiltelefoni helin teda ehmatas. Ta ei tahtnud sellele vastata. Talle ei meeldinud, kui teda töö ajal segati, aga tal oli keskendus juba kadunud. Ta võttis jakitaskust telefoni, vaatas helistaja numbrit, tundis ära vanadekodu numbri ega vaevunud vastama.
Ta viskas telefoni kõrvale, naasis lõpetamata nuku juurde ja asetas hellalt käe voolitud pea peale. „Ma pean mõneks ajaks välja minema, aga tulen varsti tagasi, ma luban.”
Mees jättis ateljee ukse lahti ja tõttas trepist üles kööki, et kandikut valmis panna. Ta röstis saia, valas hommikusöögihelbeid kaussi ning kui nõud ja söögiriistad olid kenasti seatud, viis kõik trepist alla ja asetas kandiku töölauale, kuni ta tegi lukust lahti ja avas peidetud luugi ühes seinas. Ta kummardus, et sisse piiluda.
Tuled ei põlenud. Ta ei näinud hämaras toas midagi, kuid teadis, et tüdruk on juba ärkvel, sest kuulis teda nuuksumas. See heli ärritas teda. Samuti tema vastupanu.
Ma tahan koju minna.
Seda oli tüdruk vist juba oma sada korda öelnud. Nagu kõik. Ja tema vastus oli alati seesama.
Sa ei saa koju minna. Mitte enne pidu.
Mees libistas kandiku avausest sisse ning ootas hetke, lootes tüdrukut vilksamisi näha, aga kui too nähtavale ei ilmunud, sulges ta konku ukse, lukustas selle sõnagi lausumata ja riputas võtme ukse lähedale nagisse.
Kui ta oli midagi viimase seitsme aastaga õppinud, siis seda, et isegi kõige põikpäisem tüdruk hakkab näljaga lõpuks sööma.
KOLM
Mehhiko lahe kohale kogunevad tumedad pilved tõid linna varakult pimeduse, aga Claire Doucett pani vaevalt tähele vihmapiisku, mis langesid tema puuvillasele pluusile, kui ta mööda kõnniteed edasi tõttas. Tema pilk oli kinnitunud teismeliste tüdrukute grupile tema ees ning kui nad peatusid, et midagi poeaknal imetleda, peatus ka tema, süda sees valusalt pekslemas. Nad olid seljaga tema poole, aga kui üks keskmine end niimoodi pööras… jumal küll, ta nägi välja täpselt nagu Ruby.
Vähemalt nii oleks Claire’i kujutlustes tema tütar võinud neljateistkümnesena välja näha. Sellisena, nagu ta oli olnud Rahvusliku Kadunud ja Röövitud Laste Keskuse eksperdi loodud fotol.
Ta oleks pikk nagu isa, aga Claire’i kõhna kehaehituse ja vanaema Lucille’i kuldsete lokkidega.
Tüdruk tema ees raputas pead ja tema blondid lokid nihkusid tema kitsa selja vastu. Ta kandis lühikesi pükse ja plätusid ning tema jalad olid pikad, päevitunud ja imeilusad. Tüdruku naer kandus Claire’ini, tekitades tema seljal külmavärinaid, ning tema süda hakkas veel tugevamini pekslema. See heli oli kuidagi nii armas, süütu ja tuttav.
Claire sulges silmad ja püüdis manada ette Ruby naeru. Seda oli aina raskem teha. Pärast seitset aastat olid mälestused mõnikord hägusad.
Aga ei, seal see oli… kujutluspilt kaheaastasest Rubyst loomaaias, sikutamas Claire’i käest ja talle naerdes otsa vaatamas. „Emme, karud!”
Isegi põngerjana oli Ruby olnud väga lustlik laps. Armas ja heasüdamlik, aga samas mõnikord nii tahtejõuline ja põikpäine, et Claire’i kannatus oli valusalt proovile pandud.
„See laps vaidleks ka aiapostiga,” tavatses Claire’i ema liialdatud ohkega öelda.
„Jah, ja huvitav küll, kellelt ta selle on pärinud?” vastas Claire ikka.
Salamisi oli Claire tänulik olnud, et tütar oli rohkem Lucille’i kui temasse läinud. Claire oli liiga palju oma tujuka isa moodi, kuigi ta palus jumalat, et ei alistuks iialgi samadele deemonitele, mis olid mehe viinud enesetapuni, kui tema oli alles titt.
Isegi kõige sügavamas meeleheites pärast Ruby röövimist polnud Claire mõelnud endalt elu võtta, ja seda ühel heal põhjusel – ta polnud kunagi kaotanud lootust, et tütar
