tund hiljem seisis silmi pilgutav Lotto rannal. Portfellidega mehed ei olnudki kosilased, vaid advokaadid. Tema elu oli läinud. Teenijad õhku haihtunud. Kes teeb siis töö? Härrastemaja, tema lapsepõlv, villimistehas, bassein, esivanemate põliskodu Hamlin – läinud. Tema isa vaim – läinud. Vahetatud röögatu rahasumma vastu. Crescent Beach oli kena kant, kuid nende uus maja, tilluke ja roosa, toetus luidete kohal vaiadele nagu postamendile tõstetud betoonist Lego-kast. Jalamil lokkas kääbuspalmitihnik, palav-soolases tuules plagistasid nokka pelikanid. Sellises rannas sai autoga sõita. Ehkki pikapveokeid varjasid luitevallid, kostis thrash-metal’i raiumine majja.
„See ongi või?” küsis ta. „Emmeke, sa jaksanuks osta miilide viisi randa. Miks me kolime viletsasse väikesesse karpi? Miks just siia?”
„Hind oli odav. Sundmüük. Raha ei kuulu mulle, kullake,” ütles ema. „Vaid sulle ja su õele. On teie jaoks fondis hoiul.” Märtrinaeratus.
Kuid mis hoolis ta rahast? Ta vihkas raha. [Kogu tulevase elu väldib ta rahale mõtlemist, jätab selle teiste mureks, lähtub eeldusest, et tal on küllalt.] Raha polnud tema isa, polnud tema isa maa.
„Reetmine,” ütles Lotto, raevust pisarais.
Ema võttis ta näo käte vahele, püüdes mitte puudutada vinne. „Ei, kullake,” ütles Antoinette. Ja naeratas kiirgavalt. „Vabadus.”
Lotto mossitas. Istus üksinda liival. Surkis surnud meduuse kepiga. Jõi jääjooke magistraali A1A esmatarbekaupluse juures.
Edasi läks ta sööma takot putka juurde, kus lõunatasid lahedad noored – minitõusik oma polosärgis, puuvillastes lühikestes pükstes ja purjetamiskingades, kuigi see oli piirkond, kus tüdrukud käisid kauplustes bikiinitopi väel ning poisid jätsid särgid koju, et peesitada muskleid. Neljateistkümneselt oli ta kasv kuus jalga, viisteist aastat pidi tiksuma täis juuli lõpus. [Lõvi tähemärk seletab teda üleni.] Küünarnukid ja põlved kriimud, juuksed kuklal salkus. Nahk, vaeseke, puha aknepuru. Ehmunult pilgutav ja pooleldi orb: trööstiks näis talle ära kuluvat kallistus. Ta oligi paelunud paari tüdrukut, kes pärisid ta nime, ent kuna ta oli liig jahmunud, et mõjuda huvitavalt, hüljati ta kohe.
Ta sõi endamisi piknikulaua ääres. Tema huultele kleepus koriandrileht, see ajas ühe sileda välimusega Aasia poisi naerma. Aasia verd poisi kõrval istus sassispäine tüdruk, silmapliiatsiga võõbatud, huulevärv punane, kulmurõngas nagu granaadisplint, ninas sillerdamas kunstsmaragd. Põrnitses teda nii pingsalt, et Lotto tundis varbaid surisema hakkavat. Too plika oskab seksida, taipas ta, isegi teadmata, kuidas. Tüdruku kõrval paks poiss, prillide ja salakavala ilmega kaksikvend. Aasia verd poiss oli Michael, aga pinget pakkuv tüdruk Gwennie. Kõige olulisemaks osutub paks poiss. Tema nimi oli Chollie.
Sel päeval viibis takokioski juures teinegi Lancelot, keda kutsuti Lance’iks. Milline kokkusattumus! Lance oli kleenuke, vitamiinivaegusest kahvatu, õõtsus kõndides ärplevalt, mütsinokk küljele keeratud ja T-särk nii pikk, et kotitas põlveõnnaldeni. Kutt läks biitboksides peldikusse, ja kui tagasi tuli, tõi kaasa lebra. Keegi poiss tonksas jalaga Lance’i särgisaba ja põrandale kukkus tilluke pabul.
Huilati: „Lance sittus särgi sisse!” Kisa kestis veidi, kuni veel kellelegi meenus, et too Lancelot pole ainus, vaid olemas on ka uus, haavatav ja pentsiku moega, ning Lottolt küsiti: „Nublu, kas hirmutasime sul pasa lahti?” ja „Kuidas on su päris nimi? Kas söör Paugukott?” Ta tõmbus armetuna kössi. Jättis toidu sinnapaika, rühkis minema. Datlipalmi all jõudsid kaksikud ja Michael talle järele. „See polo on originaal või?” küsis Chollie, näppides ta särgikäist. „Sihukesed maksavad poes kaheksa kümpsi.” – „Choll,” ütles Gwennie. „Su tarbijamentaliteet on nõme.” Lotto kehitas õlgu ja ütles: „Ma arvan, et see on koopia,” mis oli ilmne luiskamine. Teda uudistati kaua. „Huvitav,” ütles Chollie. „Minu meelest nunnu,” ütles Michael. Vaadati Gwenniet, kes kissitas Lotto poole, pilukil silmad ripsmetušist klompis. „Ah, olgu,” ohkas plika. „Eks võtame ta siis kampa.” Tüdruk naeratas, lohukesed põskedel.
Nad olid natuke vanemad, läksid üheteistkümnendasse klassi. Teadsid asju, mida tema ei teadnud. Ta alustas elu rannaliiva, õlle ja narkootikumide nimel; varastas jagamiseks ema valuvaigisteid. Isa kaotamise kibedus ähmastus päeval, ehkki öösiti ärkas ta ikka pisarais. Saabus sünnipäev: ta avas kaardi ja tema kink oli iganädalane taskuraha, viieteistaastasele arutus koguses. Suvi sirutus kaugele kooliaastasse, üheksandasse klassi, ning jäi mällu kui lust ja lillepidu. Pärast kooli viibiti lakkamatult rannas, öötundideni välja.
„Nuusuta,” ütlesid sõbrad. „Suitseta.” Tema nuusutas ja suitsetas, unustas vähekeseks.
Kolme uue sõbra hulgas oli Gwennie põnevaim. See tüdruk oli millestki katki, kuigi talle ei räägitud täpsemalt. Kõndis läbi neljarealise liikluse; toppis QuickieStopis seljakotti vahukoorepihusteid. Käitus kuidagi animaalselt, olgugi et kaksikud elasid rantšostiilis eramajas koos kahe vanemaga ja Gwennie võttis üheteistkümnendas juba õpilasakadeemia kaudu kolme ülikooliainet. Gwennie igatsus oli Michael; ja Michael käperdas Lotto põlvi, kui teised ei näinud; ja Lotto unistas öösiti, kuidas koorib riided hööritavalt Gwennielt; kord hilisõhtul võttis ta tüdruku käe, kes lubaski tal viivu külma kätt hoida, enne kui poiss laskis pigistusega lahti. Ajuti kujutles Lotto neid kõiki otsekui taevast linnulennult: ringiratast tiirutasid nad ümber üksteise, vaid Chollie oli erand, jälgis mornilt kaaslaste lõputut jälitustööd, üritades harva sekka pugeda.
„Tead,” ütles Chollie kord Lottole, „sa oled vist mu esimene tõeline sõber.” Poisid olid parajasti videomängusaalis, mängisid ja arutasid filosoofiat: Chollie tsiteeris Päästearmeest saadud kassetihunnikut ja Lotto üheksanda klassi õpikut, mida suutis osundada, mõhkugi mõistmata. Pilku heites nägi Lotto Pac-Mani peegeldust Chollie lauba ja lõua rasulaikudel. Kaaslane kohendas ninal prille, vaatas mujale. Lotto härdus. „Sina oled ka vahva,” ütles ta ega teadnud, et mõtleb seda tõsiselt, kuni oli sõnad valjusti lausunud: tahumatu, üksildane, süütus rahanäljas Chollie meenutas talle isa.
Lotto metslaseelu ei hingitsenud kaua – oktoobrini. Kuude pisike näputäis, mis muutis küll palju.
Niisugune on pöördepunkt: hiline laupäeva pärastlõuna. Nad olid hommikust saati rannas. Chollie, Gwennie ja Michael magasid punasel tekil. Päikesest põlenud, ookeanist sooldunud, suu õllest mõru. Tildrid, pelikanid, taamal rannal õngitseja, kes vinnas merest jalapikkust kuldset kala. Lotto vaatles tükk aega, tasapisi kangastus mingis raamatus kohatud pilt: punane meri, kuhu kaardub kividest jalgrada nagu koolibri nooliv keel. Ta kahmas kühvli, mille oli jätnud maha mõni laps, ning asus kaevama. Nahk pinevil kui kummiliimikiht; üsna hull põletus, kuid lihased selle all tervitasid liikumist. Tugev hiilgusrikas keha. Meri kohises ja mulksus. Ülejäänud kolmik virgus. Bikiinitar Gwennie tõusis ihu naksudes. Püha müristus, teda oleks Lotto noolinud kas või kupust kannani. Tüdruk jälgis Lotto tegutsemist. Mõistis. Oli vintske, rõngastatud, maalinud endale tindi ja nõeltega ise vanglatätokad, aga silmad varjutasid silmapliiatsi. Plika põlvitas ja kündis küünarvartega liiva nagu buldooser. Chollie ja Michael näppasid rannavalve autoplatvormilt labidad. Michael raputas pihku amfetamiinipudelikest, mille oli pannud pihta ema tagant, ja nad ampsasid tabletid. Kaevasid vaheldumisi, lõualuude naginal. Neli hukas noort oktoobri hakul, hämarikus, kesk süvenevat pimedust. Kerkis prunnakas kuu, veepinnale piserdus kalbe valgus. Michael korjas ajupuitu, süütas lõkke. Sõmerased võileivad olid ammugi minevik. Käed verivillis. Nad ei hoolinud. Spiraali alguseks, lätteks, keerasid nad kummuli vetelpäästjatooli, matsid ja tampisid liivaga kõvasti kinni. Ükshaaval oletasid nad valjusti, mida kujutab Lotto skulptuur: nautilus, viiulikael, galaktika. Värtnalt jooksev lõng. Loodusjõudude täiuslik ilu, kaduviku täius, nõnda nad oletasid. Lotto oli liiga arg, et öelda aeg. Ta oli ärganud kuiva keelega, kihuga muuta abstraktne konkreetseks, ehitada üles oma uus äratundmine:
