külla sõitnud. Vaata, et sa Samuelile ei räägi. Teda jõllitati nördinult. Ega ma idioot ole! Üllatus! Ka Samuel läheb Vassarisse, oli sisse saanud igale poole, aga oleks pigem surnud kui jätnud lõbutsemata Lotto seltsis. Lõpuaktusel, kõhna Sallie käekõrval, klammerdus nelja-aastane Rachel kohe venna külge. Emmekest polnud. Korvates kurvastust, kujutles Lotto ema endise merineitsina – rasvunud naisterahva, ta ema allaneelaja asemel. Maine’i-minek: Samueli neljakümne kolme aastane sugulane paraku Šveitsis. Samueli oranžides bikiinides õe kannul tolknes, jumal tänatud, moppi meenutavate juustega poiss-sõber. Kogu selle suve oli tüdrukuid vaid üks, mürgihambuline baleriin: mis trikke oskas too jalgadega! Kroketimatšid. Ilutulestik. Õllevaat rannas. Purjeregatt.
Siis saabus suve viimane nädal. Uusimat labradorikutsikat laua ümbert lahti sidudes heldisid Samueli vanemad. „Meie poisid,” ütles Samueli ema merivähirestoranis. „Nad hakkavad suureks sirguma.” Poisid – kes arvasid, et ongi, ennäe, nelja aastaga juba suureks sirgunud! – hoidsid näoilmet heatahtlikult vaos.
Erapoistekooli umbselt territooriumilt ülikooli imedemaale. Segaühika duširuumis seebised rinnad. Söögisaalis limpsasid tüdrukukeeled masinajäätist. Kaks kuud hiljem oli Lotto hüüdnimeks Kõblajääger. Krokodillikunn. Mitte et tal oleksid puudunud standardid, ta nägi lihtsalt igas naises midagi rabavat. Luuvilja kujuga kõrvalestad. Oimusid palistavad pehmed kuldsed udemed. Detailid särasid üle vähehõrgutava terviku. Lotto unistas elust antipreestrina, kes pühendab elu seksile. Ta sureks muldvana saatürina, matuserongkäigus kepslemas majatäis siredaid nümfe. Võib-olla ongi tema ülim anne see, mida ta rakendab sängis? [Puhas miraaž! Kuna kõrget kasvu meestel venivad käed-jalad miilide kaupa, kurnab vere pumpamine alakehasse südant. Tema sarm veenis teisi, et ta on etem, kui tegelikult oli.]
Selline tüdrukute paraad tundus toakaaslastele üle mõistuse. Kirpudest puretud ja niburõngastega naisuuringute tudeng; kivipesuteksadest kummuvate rasvavoltidega kohalik; neuroteaduse tudeng, tutt trimmitud, prillid kanged, meelisasend „tagurpidi karjapiiga”. Toakaaslased jälgisid seda pendeldamist ühikaboksi ühistoast, ja kui Lotto haihtus tüdrukuga oma tuppa, krabasid alustatud taksonoomiaraamatu.
Australianopithecus: sorakil juustega austraallanna, tulevikus kuulus džässviiuldaja.
Virago stridentica: androgüünne punkarineiu, kelle Lotto oli korjanud üles linnakõrtsist.
Sirena ungulatica: oivik, sametise näoga kolmesajanaelase keha otsas.
Tüdrukud ei teadnud. Toakaaslaste õelus oli mõtlematu. Aga kui nad näitasid raamatut kahe kuu pärast Lottole, sattus ta raevu. Ta lõugas, nimetas neid naistevihkajaiks. Nad kehitasid õlgu. Ringiaelejad naised pälvivadki põlastust. Samas kui Lotto käitus normaalse mehena. Ega nemad reegleid leiutanud.
Meesterahvaid ei toonud Lotto endaga koju. Tema mehi ei märgitud raamatusse. Mehed jäid nähtamatuks, sänginälgade vaimudeks väljaspool ta sängi.
Oli Lotto viimne õhtu tudengiteatri laval. „Hamlet”. Kui kellahelistaja oli teinud tiiru, astusid teatrikülastajad saali vesimärgadena: kogu päeva orgu rõhunud pilved olid lõhenenud. Opheliat mängiti alasti, röögatutel rindadel sinised soonekesed nagu Stiltoni juustul. Lotto oli Hamlet, ja Hamlet Lotto. Iga etenduse järel oli ta välja teeninud püstiovatsioonid.
Ta ragistas akside pimeduses kaela, hingas kõhukoopaga. Keegi nuuksus, keegi läitis sigareti. Laudaloomade nihelemine videvikus. Sosinad. Jee, ma sain töökoha pangas … Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga … Murra jalg! Murra mõlemad!
Kajav-sumbunud vaikus. Eesriie avanes. Tunnimehed tammusid. „Kes on?” Lüliti Lotto sisemuses plõksatas, elu eemaldus temast. Ta oli prii.
Akside vahelt jälgis Lotto kest, kuidas ta lonkis edasi Hamletina.
Taas iseendasse pöördus ta alles siis, kui vammus nõretas higist ja ta kummardas ning publiku lärm kasvas tema päramiseks püstiovatsiooniks. Professor Murgatroyd, keda toetasid armuke ja armukese armuke, karjus esireas oma Victoria-ajastu sinisuka häälel: „Braavo, braavo!” Lillesülem. Teda kallistas tüdrukute kari, kellega ta oli maganud; huuleläike õline libedus ta keelel. Kes see veel on? Püha müristus, temasse klammerdus spanjelinäoga Bridget. Mitu korda olidki nad nahistanud – kaks või? [Kaheksa.] Bridget-vaeseke kutsus ennast kuuldavasti tema tüdruksõbraks. „Nägemiseni peol, Bridge,” ütles ta leebe tõrjuvusega. Publik hajus vihmasattu. Ophelia pigistas ta käsivart. Kas hiljem näeme? Need kaks korda proovide jooksul, kui nad kohtusid invaliidide tualetis, olid olnud mõnusad. Sinuga näeme absoluutselt, pomises ta, ja Ophelia-hulluke kandus kehakalt minema.
Ta sulgus tualetikabiini. Hoone tühjenes, eesuksed lukustati. Kui ta kobis lagedale, olid garderoobid koristatud. Valitses pimedus. Peeglivalgustite paistel võttis ta jumestuse pikkamisi maha. Grimeeris näo uuesti, siludes mõhnalist palet ning jättes paika silmapliiatsi, kuna talle meeldis, et see muutis reljeefseks ta sinise maailmavalu. Tore oli viibida viimasena selles pühamus. Kus tahes mujal ei sallinud ta üksiolekut. Aga täna õhtul, oma nooruse viimasel hiilgehetkel, tulvas temas seni elatud kõiksus: kaotatud leitsakuline Florida, isakujuline tuim tuige, ema tuline usk temasse, Jumal, kes teda jälgis, hunnitud kehad, millesse ta oli enese üürikeseks unustanud. Lainetena kobrutas see temast üle. Tundelõõmast vallatud, suundus ta vihmases pimeduses näitetrupi peole, mida oli kuulda miili kauguseltki; ta sisenes aplausi saatel, talle pisteti pihku õlu. Möödus mõni minut või ka kosmiline ajastu, ja ta seisatas aknasimsil, maailmas sähvivate välkude taustal.
Puude siluetid kui vilkuvad neuronid. Ülikoolilinnaku heledalt miilavad söed, tuhmumas peagi tuhaks.
Tema jalge ees möllas pidu: varaste üheksakümnendate moetuurid, paljastatud nabad ja ihurõngad, ning nokatsid, et peita taganevat juustepiiri, hambad lillatasid mustas valguses, pruun huulevärv pruuni ripsmetušiga, kõrvaneedid, baikerisaapad, rebadel püksid, hiphop, Salt-N-Pepa, roheliselt kumav kõõm juustes, deodorandiviirud, põsesarnade sära valgusefektides.
Kusagilt oli siginenud tühi veekann, mille keegi oli mässinud elastiksidemega ta pealaele. Karjuti: „Kiidetud olgu veeprints.” Aih, see ei tõotanud head. Sõbrad olid välja nuhkinud tema raha päritolu. Ta oli seda varjanud; taevane arm, sõitis ta ju päevinäinud Volvoga. Ta avastas, et on särgita, küllap musklitega edvistamiseks. Andis endale aru, millisena nähtub alt ruumist vaatajaile; ebasoliidne kann lisas ometi sõjaväelaslikku uljust. Ta lõi rinna kummi. Nüüd oli tal käes džinnipudel ja sõbrad karjusid: „Lotto! Lotto! Lotto!”, kuna tema kallutas pudeli suule ning jõi tubli sõõmu, mis hommiku saabudes muundub ajus kinnitinutatud tänkraks, muudab mõtted läbimatuks, lahknemisvõimetuks.
„Kohe lõpeb maailm,” lõugas ta. „Teeme parem tonksu!”
Tantsijad hõiskasid ta jalge ees.
Ta ajas käsivarred laiali. [Saatuslik pilguheit.]
Ukseavas äkitselt temake.
Kõrget kasvu profiil, koridori valgus mänglemas märgadel juustel nagu halo, selja taga trepil kehademass. Teda vaadeldi, ehkki temakese nägu ta ei näinud.
Pea liikus ja pool nägu tuli ilmsiks, tugev ja ergas. Põsesarnad sihvakad, huuled lopsakad. Kõrvad tillukesed. Jalutuskäigust vihmas üleni tilkuv. Sellesse, kuidas teda rabati taamalt mürtsu ja tralli kiuste, armuski Lotto esiteks.
Ta oli temakest ennegi näinud, teadis, kellega tegu. Mathilde mis-ta-n’d-oligi. Säherdune ilu, et helk pidi hubisema ülikoolilinnaku seintel, asjad küütlema temakese puutest. Sellele tüdrukule polnud Lotto pääsenud ligilähedalegi, polnud pääsenud ainuski tudeng – nõnda tõusis tüdruk lausa müüdiks. Sõpradeta. Jäine. Sõitis nädalavahetustel suurde linna: töötas modellina,
