ketras värten tulevikku. [See päev kõverdub ümber telje, selle sära sulandub tema kõiksusse.]
Järgmisel õhtul tuligi lõpp. Kaifi tõttu kõrgelennuline Chollie oli pimedas hüpanud samalt vetelpäästjatoolilt, mis seisis jälle püsti. Tema siluett vilksatas viivuks täiskuu taustal, ent siis maandus ta õõvastava praksatuse saatel sääremarjale. Michael kupatas temaga haiglasse; Gwennie ja Lotto jäid ranna külma sügistuulisesse pimedusse kahekesi. Gwennie võttis Lotto käe. Poiss tundis ihus pakitsust – oli tema hetk, ta kaotab neitsilikkuse. Tüdruk leistangil, sõitsid nad peole, mis toimus ühes elaniketa rabamajas. Õlut juues jälgisid nad vanemaid noori nahistamas määratu suure lõkketule ümber, kuni viimaks tiris Gwennie Lotto läbi maja. Andumised aknalaudadel, madratsitel läikivad jäsemed, kannikad, käed. [Iha! Vana laul uueneb nooreks lihaks.] Gwennie avas akna, nad ronisid välja, istusid veranda katusel. Kas tüdruk nuttis? Silmameik joonistas põsesarnadele kurjad tumedad vöödid. Tüdruku suu liikus ta suule, ja tema, kes ta polnud suudelnud alates randa kolimisest, tundis kontides vallandumas tuttavat valkjaskuuma vedelust. Pidu oli vali. Ta tõugati selili liivasele tõrvapapile, ta vaatas üles temakese tulepaistel näkku, too kergitas seelikut ja nihutas alukate hargivahet, ja Lotto, kes oli alati valmis, valmis kõige abstraktsemategi tüdrukumõtete peale – tildri jalajäljed meenutasid talle häbet, piimakanistrid tisse –, ei olnud valmis praegu, kuna hakatus oli nii ülijärsk. Aga see polnud tähtis. Gwennie nihverdas ta sisse, kuigi oli ise kuiv. Ta pigistas silmad kinni ja kujutles mangosid, lõhenenud papaiasid, vilju, mis on vänged ja magusad ja tilguvad mahlast, ja siis läkski lahti, ta ägas ja magusaks muutus kogu keha, ja Gwennie vaatas teda ülalt, puretud huultel kasvamas naeratus, ja sulges silmad ja kaugenes temast, ja mida rohkem tüdruk kaugenes, seda lähemale proovis Lotto jõuda, otsekui jälitaks võsas nümfi. Mäletades vargsi loetud pornoajakirju, veeretas ta tüdruku käpuli, ja temake naeris üle õla ta poole, ta sulges silmad ja rautas puusadega ja tundis, kuidas temakese selg kooldus nagu kassil, ja ta mattis sõrmed tüdruku juustesse, ja siinkohal märkas ta akent noolivaid leeke. Kuid ei suutnud peatuda. Ei suutnud. Lootis vaid, et maja püsib, kuni ta on omadega päral. Selle hiilguse jaoks oli ta sündinud. Ümberringi pragises kõik, kuumus kõrvetas kui päike, ja Gwennie vappus tema all, ja üks-kaks-kolm purskas ta tüdrukusse.
Siis karjus ta tüdrukule kõrva, et teeme vehkat, vehkat, vehkat. Toppimata end tagasi püksi, kelgutas ta katuseservale, hüppas saagopalmirägastikku. Gwennie hõljus ta juurde, pahupidi seelik tuprus tulbiõiena. Nad roomasid põõsastest, temal viiner püksiaugust ripakil, ning lagedal kostitas neid tuletõrjujate pilkav aplaus. „Tubli töö, Romeo,” ütles üks.
„Lancelot,” sosistas ta.
„Mina aga olen don Juan,” väänas politseinik Lotto ja seejärel Gwennie randmeile käerauad. Sõit oli lühike. Gwennie ei vaadanud talle otsa. Seda temakest ei kohta ta enam kunagi.
Edasi soolaputka: räpane vetsupott nurgas kui troll, Lotto otsimas meeleheitlikult orki, mida kasutada vanglapussina, ja särtsuv elektripirn, mis lõhkes viimaks koidu aegu klaasikildude sajus.
Kodu. Sallie sünge nägu, kuna Lotto rinnal puhkav Rachel lutsis ta pöialt. Aastane ja juba ängistusest krampis. Oli otsustatud: ta saadetakse sellest pätikarjast eemale. Antoinette sulgus oma tuppa, ragistas pöidlaid, haaras telefoni. Küll raha rattaid õlitab. Pärastlõunaks olid korraldused tehtud. Õhtu eel vantsis ta trappi mööda lennukisse. Ta vaatas tagasi. Rachel oli Sallie süles, mõlemad töinasid. Antoinette seisis, käed puusas. Näoilme moondunud. Vihast, mõtles tema. [Ta eksis.]
Luuk sulgus Lotto järel, patune poiss pagendati.
Reisist põhja poole on tal tulevikus meeles vaid šokk. Hommikul ärkas ta päikselises Floridas, magama heitis New Hampshire’i külmas pimedikus. Poistejalgadest lehkavas ühiselamus. Näljanäpistusega kõhus.
Einetades tol õhtul söögisaalis, oli ta lauba pihta laksatanud kõrvitsapiruka lõik. Ta tõstis pilgu ja avastas, et poisid naeravad teda. Keegi huilgas: Oh sa vaene kaapekakk. Veel keegi ütles: Florida frukt, ja keegi kolmas ütles: Kanakabistaja, ja sel kohal naerdi kõige rohkem; nõnda jäi hüüdnimi talle külge. Tema, kes ta oli kesk haudjat palavust eluaeg kõndinud nagu peremees [noorperemees oligi ta olnud], tundis tõmbuvat kõrvu õlgade vahele, kui sibas kõvaks külmunud maapinnal. Kanakabistaja – Bostoni ja New Yorgi poiste silmis mats. Vistrikuline, lapsepõlve veetluse minetanud, üleliia kõhn ja kolge. Lõunaosariiklasena alam olend. Tema jõukus, mis oli teda vanasti esile tõstnud, ei väärinud jõukate hulgas märkimist.
Ta ärkas enne koitu, istus lõdisedes voodiveerel ja jälgis, kuidas aken helenes. SURM-turm, SURM-turm, lõi ta süda. Sööklas külmad pannkoogid ja pooltoored munad, jalutuskäik kabelisse mööda kahutanud maad.
Kuigi ta helistas igal pühapäeva õhtul kell kuus, polnud Sallie eriti jutukas, ja Antoinette ei käinud nüüdisajal kuskil ega osanud ette kanda suurt millestki peale telesaadete, Rachel aga oli liig tilluke moodustamaks lauseid. Telefonikõne oli otsas viie minutiga. Kuni järgmise kõneni ujus ta tumedas meres. New Hampshire’is ei leidunud sooja. Taevaski oli kahepaikselt kõle. Kui kell pool kuus avati spordisaal, läks Lotto kohe basseini äärde mullivanni, et keeta jää kontidest. Vees hulpides kujutles ta sõpru, kes suitsetavad päikesepaistel savu. Viibiks ta Gwennie juures, oleksid nad tänaseks ammendanud iga neile teadaoleva vahekorravariandi, koguni apokrüüfilised. Posti teel suhtles temaga üksnes Chollie, läkitamata siiski enamat anekdootidest pornograafilistel postkaartidel.
Lotto fantaasia olid spordisaali laetalad, kõrgus vähemalt viiskümmend jalga. Luigelik sukeldumine sealt basseini madalamasse otsa lõpetaks vaevad. Ei, ta roniks hoopis tähetorni tippu, seoks kaela köie ja viskuks alla. Ei. Ta hiiliks majandusruumi, näppaks natuke valgeid pulbreid, millega puhastatakse tualette, ja sööks nagu jäätist, kuni sisikond vahutab välja. Teatraalne element sisaldus varakult tema mõttepiltides. Teda ei lubatud koju tänupühaks ega jõuluks. „Kas mind karistatakse ikka?” küsis ta. Hääl värahtas, ehkki üritas kõlada mehiselt. „Oi, kallikene,” ütles Sallie. „See ei ole karistus. Mamma tahab sulle etemat elu.” Etemat elu? Siin oli ta Kanakabistaja; ja kuna ta ei ropendanud, ei olnud tal isegi võimalik kurta, kuidas teda hüütakse. Tema üksildus ulgus üha valjemini. Kuna kõik poisid sportisid, sunniti tedagi sõudma algajate kaheksapaadis ning ta kätele tekkisid villid, mis mõhnastusid, kasvatasid merikarbitaolise kaitsekesta.
Dekaan laskis teda kutsuda. Oli kuulnud Lanceloti probleemidest. Tema hinded on laitmatud, ta pole lollpea. Kas ta on õnnetu? Dekaani kulmud olid kui röövikud, kes närivad õunapuud üleöö paljaks. Jah, ütles Lotto, ma olen õnnetu. Hmm, ütles dekaan. Lotto on hea rühiga, taibukas, rikas. [Valge.] Temasugused poisid loodi juhtideks. Ostaks ta vahest näoseepi, soovitas dekaan, tõuseks ta redelil ehk kõrgemale pulgale? Üks sõber võivat retsepti väljastada; dekaan otsis märkmepaberit, kuhu panna kirja telefoninumber. Paokil sahtlis täheldas Lotto silmanurgast püstoli tuttavlikku õlist läiget. [Gawaini öökapp, nahkkabuur.] Hiljem naelutus see Lotto pilku, kui ta päevi kohmakalt õhtusse saatis – see põgusalt silmatud püstol, mille kaalu tajus ta oma peos.
Veebruarikuus läks klassiuks lahti ning tema kirjandustundi astus sisse punases keebis kärnkonn. Tainase näoga. Jume nätske, juuksed hõredad. Naerukihinate raund. Pisikest kasvu mees lennutas lehviva keebi õlgadelt, kirjutas tahvlile kriidiga Denton Thrasher. Pigistas silmad kinni, ja kui need avas, oli näkku kätketud piin, käsivarred pikal, nagu kannaksid midagi rasket.
Uluge, uluge, uluge, sosistas ta. Oo, olete kõik kivist inimesed!
Kui minul oleks teie keel ja silmad,
neid nõnda pruugiksin, et puruneks
suur taevavõlv! Ta läind on jäädavalt.
Tean küll, kas keegi surnud on või elab:
