Denton.
„Aga siin te olete,” ütles Lotto.
Kui sigaret oli suitsetatud, ütles Denton: „Ma säästan oma veeringuid. Ööbin kostüümilaos. Olen leppinud vireleva vanaduspõlvega. See polegi väga hull. Lutikaid ei ole. Ja lakkamatu kellakumin meeldib mulle.”
Nagu tellitult lõi kell pool neli ja nad puhkesid naerma.
Lotto ütles: „Ma leidsin täna öösel poodud poisi. Kes poos end. Poos üles.”
Denton tardus liikumatuks. „Oh, mu laps,” ütles ta.
„Ma ei tundnud teda õieti. Teda hüüti Moosipontšik.”
„Harold,” ütles Denton. „Ah see poiss. Ma püüdsin meelitada teda rääkima, aga ta oli hirmus kurb. Te, poisid, olite temaga kohutavad. Elajad. Mitte küll sina, Lotto. Ma ei mõelnud sind. Mul on kahju, et just sina juhtusid ta leidma.”
Klomp kerkis kõrisse – Lotto nägi iseennast kiikumas päramõla küljes, kuni uks avaneb ja valgus süttib klõpsatusega. Talle turgatas, et kui ta olekski hiilinud trepist üles ja avastanud dekaani lukustamata kabineti ja tõmmanud lahti sahtli ja kaalunud relva peos, oleks miski hakanud temas tõrkuma. Nõnda poleks see eluilmaski lõppenud. [Tõsi. Tema aeg ei olnud käes.]
Denton Thrasher korjas Lotto sülle, pühkis ta nägu pidžaamapluusi hõlmaga, kõht valge ja nässakas, ning Lottot hällitati lavaserval, ninas nõiapuu ja Listerine’i ja pesukordade vahel liig kaua kantud pidžaama hõng.
See lapseohtu Lancelot, keda Denton süleles. Nii noor, tema nutus midagi sügavamat pealiskaudsest murest. Midagi heidutavat. Kell oli neli. Armas Lancelot, nii andekas, kuid see läks juba veidi liiale, isegi kui Denton nägi temas haruldast sorti sädet. Tema välimus – ühtviisi paljutõotav ja selline, nagu oleks mingi algse tõotuse lõhkumine mõjunud talle laastavalt, mis oli viieteistaastase poisi puhul veider. Nojah, ilu tuleb ehk tagasi. Kümne aasta möödudes võib ta olla hurmav, kohaneda oma võimsa peiarikehaga, oma sarmiga: suure lavanäitleja väge oli temas praegugi. Paraku teadis Denton, et maailm on suuri näitlejaid täis. Jestas, kell lõi pool viis, mine või ogaraks. Säherdust muret ei suutnud Denton mahutada. Oli liig nõrk. [Lein on tugevate pärusmaa, kes kasutavad seda põlemisel kütuseks.] Ta kartis, et jääb siia poisi lõksu igavesti. Ta teadis vaid üht, mis võis pisaratevoolu kinni keerata, ja paanitsedes tõukaski ta lapse püstiasendisse, sukeldus rüppe, võttis teksadest kalbe üllatunud vagla, mis kasvas ta suus muljetavaldavalt, ja jumal tänatud, sellest üksi piisas, et nuuksed katkestada. Nooruse tuletungal! Nooruslikult nobe pealekauba. Oo, lahustus see liig, liig sitke liha ning sulas kokku ainsaks mõrkjaks kastepiisaks.3 Denton Thrasher pühkis suud, ajas end istukile. Mida ta oli teinud? Poisi silmad pagesid varju: „Ma lähen magama,” sosistas poiss ja jooksis piki vahekäiku kahe poolega uksest välja. Häbilugu, mõtles Denton. Sunnitud põgenemine öösse, kui dramaatiline. Ta hakkab sellest paigast puudust tundma. Hakkab kahetsema, et ei saa näha Lanceloti sirgumist. Ta tõusis ja kummardas. „Ole õnnistatud,” ütles ta avarasse inimtühja teatrisaali ning kadus kostüümilattu pakkima.
Samuel Harris, kes oli sõudmistrenniks vara ärganud, vahtis parajasti aknast õue, kui nägi vaest Kanakabistajat jooksmas pisarsilmil üle ühikaesise pimeda platsi. Alates ilmumisest kooli keset sügissemestrit vaevles too poiss niisuguses maailmavalus, et lausa eritas kurbust. Kanakabistaja paadivanemana nühkis Samuel päevast päeva praktiliselt ta süles, ning hoolimata tõsiasjast, et teine nooruk oli üksjagu paaria, oli Samuel tema pärast ärevil: kuus jalga kolm tolli pikk, aga kõigest sada viiskümmend naela, külmavõetud moega, põsed kui äratümitatud rümbad. Kavatsus endale viga teha näis olevat selge. Kuuldes Lottot trepist üles tormamas, avas Samuel ukse ja vedas ta väevõimuga oma tuppa, söötis talle kaeraküpsiseid, mida ema kodust saatis, ning sai seeläbi teada kogu loo. Oh jumaluke, Moosipontšik! Lotto ütles, et kui politsei oli läinud, istus ta rahunemiseks mitu tundi teatrisaalis. Ta paistis tahtvat midagi lisada, kaalutles, loobus. Samuel oli imestunud. Mõtles, kuidas käituks senaatoriseisuses isa, ja manas näole range mehe maski. Sirutas käe ja patsutas Lotto õlga, kuni poiss rahuneski maha. Oli tunne, nagu ületanuks nad kahekesi silla sekund enne selle kokkuvarisemist.
Kuu aega jälgis Samuel Lotto tujutuid teekondi kooli territooriumil. Ja kui nad lasti kooliorjusest priiks, viis Samuel poisi kaasa Maine’i osariigis asuvasse suvemajja. Tutvunud senaatorist isa ja Samueli segaverelise ema, Atlanta mustanahaliste kõrgseltskonna staardebütandiga, olid Lotto elamusteks purjetamine, piknikud merekaldal, Lilly Pulitzeri ja Brooks Brothersi kampsuneid kandev sõpradering, šampanja, aknalaual jahtuvad pirukad ja labradori retriiverid. Samueli ema ostis talle näoseepi ja õiged riided, käskis süüa ning käia sirge seljaga. Ta kohanes tõesti, sirgus iseendaks. Tal oli edu ühe Samueli neljakümneaastase sugulase juures, kes piiras teda paadikuuris: pruun ihu, leidis Lotto oma heameeleks, maitseb samuti kui roosakas. Minnes kooli kümnendasse klassi, oli Lotto kuldseks päevitunud, nõnda et vistrikuarmidest põskedel oli hõlpus mööda vaadata. Ta oli blondim ja ladusam. Naeratas, heitis nalja, õppis mitmekülgsust nii laval kui elus. See, et ta ei ropendanud kunagi, näitas tema vankumatust. Jõulu eel muutus Samueli sõber populaarsemaks juba ka Samuelist, kel olid tuulispasa enesekindlus ja toredad pruunid särasilmad, kuid pahandada oli hilja. Tulevikus, vaadates sõpra nende paljude sõpruseaastate vältel, imetles Samuel iga kord oma kätetööd, kuna just tema oli võitnud Lotto jälle elule.
Siis, kümnendas klassis, vahetult enne tänupüha, tuli Lotto ühel päeval matemaatikat õppimast, kui avastas koridoris toaukse kõrval konutava haisva vahakarva Chollie. „Gwennie,” ägas Chollie ja kiskus kooku. Lotto tiris ta tuppa. Ta jutustas puterdades: Gwennie oli teinud üledoosi. See oli uskumatu, et Gwennie oli surnud, nii ohtlik ja elust pakatav. Aga see oli tõsi. Õe leidis Chollie. Kes oli ära jooksnud. Kel polnud kedagi peale Lotto. Beežist linoleumpõrandast sai ookean, mis uhtus Lotto sääremarju. Ta istus maha. Kui kärmelt teisenesid asjalood. Minut-kaks tagasi oli ta nooruk, mõtles oma Nintendo-konsoolist, kirus asümptoote ja siinuseid. Nüüd lasus temas täiskasvanu raskus. Hiljem, kui poisid rahunesid ja läksid linnakesse pitsat sööma, ütles Lotto Cholliele, mida oli tahtnud öelda Gwenniele tulekahjuõhtust saadik: „Mina hoolitsen su eest.” Ta tundis end vaprana. Ülejäänud semestri lubas Lotto Cholliel magada oma voodis, leppis ise põrandaga. [Edaspidi, terve Lotto kesk- ja ülikooliaja, võtab Chollie talt vastu rõõmsasti kingitud raha, seab sammud maailma ja naaseb nagu raudnael. Loengutes osaleb võimalust mööda vabakuulajana; jääb diplomita, ent õpib enam kui küll. Kui inimesed ei anna Lottot välja, siis seetõttu, et armastavad teda, mitte seetõttu, et hooliksid kübetki Cholliest, keda Lotto ainsana suudab kannatada.]
Lotto oli õppinud maailma suvalisust. Inimesi võidi miinusmärgistada eksliku nobeda lahutustehtega. Kui surm ähvardab iga hetk, ollakse kohustatud elama!
Sestap käivitus tema naistekütiperiood. Reisid suurde linna, ööklubides läbihigistatud polosärgid, kokaiinitriibud sajandi keskpaigast pärit modernsetel diivanilauakestel, vanemad parajasti reisil. Ära põe, mees, kõik on kombes, majapidajal on savi. Kolmekas kahe tüdrukuga võõras vannitoas. „Äkki tuled tänavu suveks koju?” küsis Antoinette. „Ah või nüüd olen ma oodatud,” ütles Lotto ja keeldus sapiselt. Koolidirektori tütar kahvpalliväljakul. Maasikad kaelal. Taas Maine, neljakümne ühe aastane sugulane halva mainega motellis, naabriplika võrkkiiges, turistiplika, kes ujus öösel purjepaadi pardale. Samueli kade silmapööritus. Lotto priske taskurahaga ostetud Volvo mahtuniversaal. Septembriks kolm tolli juures: kuus jalga kuus tolli. „Othello” nimiroll; Desdemona linnakesest, seitseteist, ja nagu Lotto tuvastas, raseeritud sealt kohast paljaks kui puberteedieelik. Kevad; Maine’i-suvi; sügisel kaheksapaadi medal sõudevõistluselt Charlesi jõel. Tänupüha Samueli kodus New Yorgis. Jõuluks viis Sallie tema ja Racheli Montreali. „Kas emmekest polegi?” küsis ta, püüdes solvumist peita. Sallie punastas. „Ta häbeneb oma välimust,” ütles tädi
„Hamlet”, I, 2.
