jätsid need kolm last oma jalgrattad Savage’ite eesaeda ning ütlesid proua Angela Savage’ile, kes parajasti õues pesu nöörile riputas, et nad lähevad metsa mängima. Lapsed käisid seal tihti ja tundsid seda metsatukka hästi, nii et proua Savage ei kartnud, et nad võiksid ära eksida. Peteril oli käekell ja ema ütles, et poiss peab õhtusöögiks, kella 18.30-ks kodus olema. Seda vestlust kinnitas ka naabriproua Mary Therese Corry ja mitu tunnistajat nägi, kuidas lapsed ronisid tee lõpus üle müüri, et metsa minna.
Kui Peter Savage ei olnud kell 18.45 kodus tagasi, helistas tema ema teise kahe lapse emadele, arvates, et poeg oli läinud emma-kumma juurde külla. Ükski lastest ei olnud veel naasnud. Peter Savage’it võis tavaliselt usaldada ja vanemad ei hakanud tol hetkel veel muretsema; nad oletasid, et lapsed on oma mängudesse süvenenud ja unustanud kella vaadata. Umbes viis minutit enne seitset kõndis proua Savage mööda teed metsani, astus veidi maad metsa sissegi ja hüüdis lapsi. Ta ei saanud vastust, ei näinud ega kuulnud midagi, mis oleks vihjanud, et metsas kedagi oleks.
Ta naasis koju, et serveerida õhtueinet abikaasale härra Joseph Savage’ile ja nende neljale nooremale lapsele. Pärast sööki läksid härra Savage ja John Ryan, Adam Ryani isa, pisut sügavamale metsa, hüüdsid lapsi, kuid keegi ei vastanud nende hõigetele. Kell 20.25, kui juba hämardus, muutusid vanemad väga murelikeks ja kartsid, et nende lapsed on ära eksinud; preili Alicia Rowan (Germaine’i ema, üksikvanem), kellel oli telefon, helistas politseisse.
Algas metsa läbikammimine. Mingil hetkel tekkis kartus, et lapsed on võib-olla jalga lasknud. Preili Rowan oli otsusele jõudnud, et saadab Germaine’i Dublinisse internaatkooli, et tütar jääb nädala sees sinna ja tuleb Knocknareesse vaid nädalavahetustel; Germaine pidi juba kahe nädala pärast minema sõitma ja kõik kolm last olid tujust ära, et nad lahku lüüakse. Aga kui nende toad põgusalt läbi otsiti, selgus, et kõik riided, raha ja isiklikud esemed on alles. Germaine’i matrjoškakujuline hoiukassa, mis sisaldas 5 naela ja 85 penni, oli terve.
Kell 22.20 leidis taskulambiga varustatud politseinik tihedast padrikust, peaaegu metsa keskpaigast, Adam Ryani, kes seisis seal, selg ja peopesad vastu suurt tammepuud pressitud. Ta oli sõrmeküüned nii tugevasti puukoorde surunud, et need olid murdunud. Näis, et ta oli juba mõnda aega seal seisnud, kuid polnud otsijate hüüetele vastanud. Poiss viidi haiglasse. Nüüd toodi metsa koerte rühm, kes hakkas kahe kadunud lapse jälgi ajama, ent veidi maad Adam Ryani leidmispaigast edasi sattusid koerad segadusse ega võtnud enam lõhna üles.
Kui mind leiti, olid mul jalas lühikesed sinised teksapüksid, valged puuvillased sokid ja valged paeltega tossud, seljas valge puuvillane T-särk. Tossudel oli kõvasti vereplekke, sokkidel vähem. Hilisem plekimustrite analüüs näitas, et veri oli imbunud tossudesse seestpoolt, aga sokkidesse, vähemal määral, väljastpoolt. Arvati, et tossud olid mingil ajal mul jalast ära võetud ja neisse oli verd tilkunud; mõne aja pärast, kui veri oli hakanud hüübima, olid tossud mulle tagasi jalga pandud, ja nii sattus veri sokkidele. T-särgil oli neli paralleelset kaheksa kuni kolmeteistkümne sentimeetri pikkust rebendit, mis kulgesid diagonaalselt üle selja, vasaku abaluu keskelt parempoolsete seljaroieteni.
Ise olin vigastamata, ehkki sääremarjadel oli mõni väike kriimustus, küünte all pinnud (hiljem leiti, et need olid samalt tammepuult) ja mõlemal põlvekedral sügav marrastus, millele hakkas juba koorik peale tulema. Puudus selgus, kas need olid saadud metsas või ei, sest üks väiksem laps (5-aastane Aideen Watkins), kes oli tänaval mänginud, väitis, et nägi, kuidas ma olin varem samal päeval müüri otsast alla kukkunud ja põlvedele maandunud. Kuid tema jutt muutus, kui ta seda uuesti rääkis, ja teda ei peetud usaldusväärseks. Olin peaaegu katatooniline: ei liigutanud end ise umbes 36 tundi ja lisaks ei rääkinud veel kaks nädalat. Kui rääkima hakkasin, mäletasin ainult seda, et lahkusin pärastlõunal kodust ja et hiljem vaadati mind haiglas läbi – vahepealsest ajast ei meenunud mulle midagi.
Mu tossudel ja sokkidel olnud verest võeti proove, et kindlaks teha veregrupp – DNA-analüüse 1984. aasta Iirimaal veel ei tehtud –, ning leiti, et veri oli A-positiivne. Minu veri oli samuti A-positiivne; siiski peeti ebatõenäoliseks, et põlvemarrastustest, kuigi need olid sügavad, oleks jooksnud nii palju verd, et tossud läbi leotada. Germaine Rowani vereproov oli tehtud kaks aastat varem, kui tal pimesool välja lõigati, ja andmed näitasid, et ta oli samuti A-positiivne. Peter Savage’it, ehkki tema veregruppi polnud kusagil kirjas, ei peetud plekkide allikaks: nii tema isal kui ka emal oli 0-tüübi veri, mistõttu pidi pojalgi sama veregrupp olema. Et lõplikult midagi kindlaks ei tehtud, ei saanud uurijad kõrvaldada võimalust, et veri oli pärit neljandalt isikult või hoopis mitmest allikast.
Otsingud jätkusid kogu 14. augusti öö ja mitu nädalat pärast seda. Vabatahtlike meeskonnad kammisid läbi lähedal asuvad heinamaad ja künkad, uurisid põhjalikult piirkonna iga teadaolevat rabamülgast ja kuivenduskraavi ning tuukrid otsisid jõest, mis läbi metsa voolas, kuid tagajärjetult. 14 kuud hiljem märkas kohalik elanik härra Andrew Raftery, kes koeraga metsas jalutas, alustaimestikus käekella, umbes 60 meetri kaugusel sellest puust, mille juurest mind leiti. Kell oli silmatorkav – numbrilaual oli mänguhoos jalgpallur ja sekundiseieri tipus jalgpall ning härra ja proua Savage tundsid selle kohe ära, see oli kuulunud Peterile, nende pojale. Proua Savage kinnitas, et poisil oli see kadumispäeva pärastlõunal käe peal olnud. Kella plastrihm oli paraja jõuga metallkorpuse küljest lahti tõmmatud, ilmselt mõne madala oksa külge kinni jäänud, kui Peter jooksis. Kriminalistikabüroo leidis rihmalt ja korpuselt mõne osalise sõrmejälje; kõik sobisid kokku nendega, mis olid leitud Peter Savage’i isiklikelt asjadelt.
Hoolimata politsei arvukatest üleskutsetest ja kõrge profiiliga meediakampaaniatest ei leitud Peter Savage’ist ega Germaine Rowanist enam jälgegi.
Hakkasin politseinikuks, sest tahtsin saada mõrvauurijaks. Õppimis- ja vormikandmisaeg – Templemore’i kolledž, lõputud rasked füüsilised harjutused, väikelinnades kondamine, multifilmilik helkurjope seljas, et uurida, milline kolmest kohalikust juhmist kurikaelast oli katki visanud proua McSweeney aiakuuri akna – näis ionescoliku2 juhmusena, tüütu katsumusena, mida pidin mingil veidral bürokraatlikul põhjusel taluma, et välja teenida oma tegelik töö. Ma ei mõtle kunagi neile aastatele ega mäleta neid selgelt. Ma ei leidnud sõpru; sellest protsessist eraldumine näis mulle tahtmatu ja vältimatu nagu rahusti kõrvalmõju, kuid teised võmmid võtsid seda kui tahtlikku põlastust, sihilikku irvitamist nende karmi matsliku tausta ja ambitsioonide üle. Võib-olla see oligi nii. Hiljuti leidsin ühe kolledžiaegse päeviku sissekande, kus kirjeldasin kursusekaaslasi sõnadega „suu kaudu hingav kuradima maakate kari, kes kondab ringi klišeede miasmis, mis on nii paks, et peekoni ja kapsa ja lehmasõnniku ja altariküünalde haisu võib lausa tunda”. Isegi kui oletada, et mul oli sitt päev, näitab see teatud austuse puudumist kultuuriliste erinevuste vastu.
Kui mõrvarühma sain, olid mul uued teenistusrõivad juba ole-mas – ilusa lõikega ülikonnad, mis olid nii heast materjalist, et tundusid sõrmede all elavat, väga peenikeste siniste või roheliste triipudega särgid, jänkupehmed kašmiirsallid. Need olid juba aasta otsa riidekapis rippunud. Mulle meeldib määratlemata riietumisstiil. See oli esimene asi, mis mind töö juures võlus – see ja privaatsed funktsionaalsed elliptilised lühendid: varjatud, jälg, ekspertiis. Ühes Stephen Kingi väikelinnas, kuhu mind Templemore’i järel saadeti, toimus mõrv, tavaline koduse vägivalla juhtum, mis oli ka vägivallatseja enda üllatuseks kontrolli alt väljunud, aga et mehe eelmine sõbranna oli surnud kahtlastel asjaoludel, saatis mõrvaüksus kohale paar uurijat. Kogu selle nädala, mis nad seal olid, hoidsin ühe silma kohvimasinal, mil iganes oma töölaua taga olin, et saaksin kohvi võtta samal ajal, kui uurijad seda tegid, ja piima lisades aega viita ning kuulata salaja pealt nende vestluse voolavat julma rütmi: kui saame büroost toksiini ja laborist hambakaardi. Hakkasin uuesti suitsetama, et saaksin neile parklasse järele minna ja neist meetri kaugusel sigaretti pahvida, tuimalt taevasse vahtida ja kuulatada. Aeg-ajalt naeratasid nad mulle põgusalt, mõnikord pakkusid tuhmunud Zippost tuld, enne kui jätsid mu
Vihje Eugène Ionescole, rumeenia-prantsuse näitekirjanikule, kes naeruvääristas banaalseid olukordi.
