polnud märganud midagi ebaharilikku, ka mitte Damieni dressides veidrikku: „Teda poleks ma nagunii näinud. Ma ei sõida bussiga. Enamik meist, kes ei ela Dublinis, elavad selles majas, mis on meile üüritud, paar kilti mööda teed edasi. Markil ja doktor Huntil on auto, me saame nendega tagasi sõita. Me ei sõida asulast mööda.”
See „nagunii” huvitas mind: see laskis paista, et Mel ei uskunud, et veider dressides kutt oleks oluline, nagu ma isegi ei uskunud. Damien näis mulle tüübina, kes ütleks ükskõik mida, kui arvaks, et see su rõõmsamaks teeb. Soovisin, et oleksin temalt küsinud, kas tol mehel olid kontsakingad jalas.
Sophie ja tema noored kriminalistid olid ohvrikiviga lõpetanud ja liikusid nüüd ringis järk-järgult sellest eemale. Ütlesin talle, et Damien Donnelly oli laipa puudutanud ja selle kohale kummardunud; vajasime tema sõrmejälgi ja juukseid, et ta kahtlusaluste seast kõrvaldada. „On idioot!” ütles Sophie. „Peaksime vist tänulikud olema, et ta ei arvanud heaks tüdrukut oma jopega kinni katta.” Kombinesoon ajas teda higistama. Sophie selja taga tiris meeskriminalist salaja märkmikust lehekülje välja ja alustas uut.
Jätsime auto väljakaevamisala kõrvale ja kõndisime teed mööda asula poole (kusagil lihastes mäletasin ma ikka veel üle müüri ronimist: jala toetuspunkti, betooni kraapimist põlve vastas, maandumise põntsu). Cassie nõudis, et peame minema tee peale jäävasse poodi; kell oli kaks läbi ja meil ei pruukinud tulla vahepeal uut võimalust lõunat pidada. Cassie sööb nagu teismeline poiss ja vihkab söögiaegade vahelejätmist, mis mulle tavaliselt meeldib – naised, kes elavad täpselt väljamõõdetud salatiportsudest, häirivad mind –, aga ma tahtsin tänasega ühele poole jõuda nii kiiresti kui võimalik.
Ootasin kaupluse ees ja tegin suitsu, kui Cassie kahe kilesse pakitud võileivaga välja tuli ja ühe mulle andis. „Võta.”
„Ma pole näljane.”
„Söö see kuradima võileib ära, Ryan. Ma ei vea sind seljas koju, kui sa ära minestad.” Ma pole tegelikult kunagi oma elus minestanud, kuid kipun söömist unustama, kuni hakkan ärrituma või muutun uimaseks.
„Ma ju ütlesin, et ma pole näljane,” kordasin, kuuldes hääles vinguvat tooni, aga võtsin siiski võileiva välja: Cassiel oli õigus, päev venib tõenäoliselt väga pikaks. Istusime äärekivile ja ta koukis seljakotist sidrunikokapudeli. Võileib oli ametlikult kanatäidisega, kuid maitses nagu kileümbris ning koka oli soe ja liiga magus. Mul läks süda kergelt pahaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
