See viiks ainult lõputute rõvedate küsimusteni mu olematute mälestuste kohta või kaastundliku ja ebatäpse spekulatsioonini mu psüühika seisukorra üle, ja mul pole mingit soovi kummagagi tegelda. Mu vanemad muidugi teavad, samuti Cassie ja Charlie-nimeline sõber internaatkoolist – ta on praegu Londonis kommertspankur; me peame ikka veel aeg-ajalt sidet – ning see tüdruk, Gemma, kellega ma vahel kohtamas käisin, kui olin umbes 19-aastane (koos olles jõime liiga palju, lisaks oli ta ka suur muretseja ning ma arvasin, et lugu teeb mind huvitavamaks); keegi teine ei tea.
Kui ma internaatkoolis käisin, loobusin Adami nimest ja hakkasin kasutama oma keskmist nime. Ei teagi täpselt, kas see oli vanemate või minu mõte, kuid leian, et see oli hea idee. Dublini telefoniraamatus on vähemalt viis lehekülge Ryaneid, aga Adam pole eriti tavaline nimi ja avalik tähelepanu oli väga suur (isegi Inglismaal, ma sirvisin salamahti läbi ajalehed, mida pidin kasutama, et läita klassivanemate ahjusid, kiskusin välja kõik olulise ja jätsin selle hiljem vetsukabiinis meelde, enne kui veega alla lasin). Varem või hiljem oleks keegi seose leidnud. Kuid ilmselt ei osanud keegi siduda uurija Robi ja tema inglise aktsenti väikse Knocknareest pärit Adam Ryaniga.
Ma muidugi teadsin, et peaksin sellest rääkima O’Kellyle, nüüd, kui töötasin juhtumi kallal, mis näis olevat tolle teisega seotud, aga kui aus olla, siis ei mõelnud ma sekundikski, et seda teen. Mind oleks juhtumi uurimisest kõrvaldatud – uurija ei tohi töötada millegi kallal, millega ta võib olla emotsionaalselt seotud – ja ilmselt oleks hakatud selle metsas veedetud päeva kohta kõike uuesti üle küsima, kuid ma ei näinud, mismoodi oleks see kasulik juhtumile või kogukonnale üldiselt. Mul on ikka veel elavad häirivad mälestused sellest, kuidas mind esimest korda üle kuulati: meeste hääled korrutasid karmi frustreerunud alatooniga vaikselt mu kuulmise äärealadel, samal ajal kui minu meeltes purjetasid valged pilved lõputult üle suure sinise taeva ja tuul puhus üle suure rohuse avaruse. Muud ma juhtunule järgnenud nädalatel ei näinud ega kuulnudki. Ma ei mäleta, et oleksin tollal suurt midagi tundnud, aga tagasi vaadates on see mõte kohutav – mu pea oli puhtaks pühitud, asendatud testpildiga, ja iga kord, kui uurijad tagasi tulid, püüdsid nad kõike uuesti pinnale tirida mõne assotsiatsioonide süsteemi abil, igritsedes mu kuklas ja hirmutades mind pahurasse kasutusse närvilisusse. Ja küll nad püüdsid – algul iga paari kuu tagant, koolivaheaegadel, siis igal aastal või nii, kuid mul polnud neile kunagi midagi rääkida, ja kui hakkasin kooli lõpetama, nad enam ei tulnud. Leidsin, et see oli suurepärane otsus, ja ma ei suutnud elu sees näha, kuidas saaks praegu selle juurde tagasi pöördudes kasulikku eesmärki teenida.
Ja kui aus olla, meeldis see nii mu egole kui ka ilumeelele: mõte kanda seda veidrat pinevil saladust kogu uurimise vältel kiivalt enda sees. Arvan, et tollal tundus see niisuguse asjana, mida Central Castingi agentuuri avastatud isepäine üksik hunt oleks teinud.
Helistasin kadunud isikute osakonda ja peaaegu kohe leiti võimalik isik. 12-aastase Katharine Devlini – pikkus 150 sentimeetrit, sale kehaehitus, pikad tumedad juuksed, pähkelpruunid silmad – kadumisest teatati aadressilt Knocknaree Grove 29 (mulle meenus äkki, et siin asulas oli kõikide tänavate nimi kas Knocknaree Grove või Close või Place või Lane, pidevalt viidi neil post valesse kohta) eile hommikul kell 10.15, kui ema läks teda äratama ning avastas, et tütar on kadunud. Kaksteist ja vanem – seda peetakse piisavaks põgenemiseaks ja Katharine oli ilmselt majast lahkunud omal soovil, nii et kadunud isikute osakond oli andnud talle päeva kojujõudmiseks, enne kui otsingurühma välja saadavad. Neil oli juba pressiteade kirjutatud, et see õhtuste uudiste tarvis meediale saata.
Tundsin ebaproportsionaalset kergendust, kui sain isikutuvastuse, kuigi mitte päris kindla. Ilmselt olin teadnud, et väike surnuna leitud tüdruk – eriti terve ja hoolitsetud väike tüdruk nii väikeses kohas kui Iirimaa – ei saa jääda tuvastamata; aga selles juhtumis tegid paljud asjad mind närviliseks ja ma arvan, et minu ebausklik pool oli lootnud, et see laps jääb nimetuks, nagu oleks ta langenud alla eikusagilt, ning et tema DNA sobib minu tosse määrinud verega ja mitme teise „Salatoimikute” tüüpi värgiga. Saime Sophielt isikutuvastuseks vajaliku foto: see oli polaroidpilt, võetud vähem häiriva nurga alt, perele näitamiseks, seejärel suundusime tagasi soojakute juurde.
Kui lähemale jõudsime, hüppas doktor Hunt ühest soojakust välja nagu väike mees vanadel Šveitsi kelladel. „Kas te… tähendab, see on siis kindlasti mõrv, jah? Vaene laps. Kohutav!”
„Me käsitleme seda kahtlase surmana,” ütlesin ma. „Praegu peame teie meeskonnaga kiirelt paar sõna rääkima. Seejärel tahaksime vestelda isikuga, kes laiba leidis. Teised saavad tagasi tööle minna, kui nad jäävad väljapoole kuriteopaiga piire. Nendega räägime hiljem.”
„Kuidas… Kas on millegagi näidata, kus see… kus nad ei tohiks olla? Lint ja muu selline?”
„Politseilint on kohale pandud,” ütlesin ma. „Kui nad on sellest väljaspool, on see okei.”
„Peame teilt paluma mõnd ruumi, mida saaksime kasutada kohapealse kontorina,” ütles Cassie, „ülejäänud päevaks ja ilmselt kauemakski. Kus kõige parem koht oleks?”
„Kasutage leiukuuri,” pakkus Mark kusagilt välja ilmudes. „Meil on kontorit vaja ja igal pool mujal on loga-laga.” Ma polnud seda väljendit varem kuulnud, kuid vaade soojaku ustest – saapajälgi täis mudakihid, madalad längus pingid, kõikuvad hunnikud põllutööriistu ja jalgrattaid ja kollaseid helkurveste, mis meenutasid ebameeldivalt mu vormikandmise aega – andsid piisava selgituse.
„Kui seal on laud ja mõni tool, siis sobib,” ütlesin ma.
„Leiukuur,” sõnas Mark ja viitas peaga ühe soojaku poole.
„Mis Damienil viga on?” küsis Cassie Huntilt.
Mees pilgutas abitult silmi, suu üllatusest lahti. „Mis… millisel Damienil?”
„Sellel Damienil, kes on teie meeskonnas. Varem ütlesite, et Mark ja Damien teevad tavaliselt ringkäike, aga Damien ei saa uurija Ryanile ümbrust näidata. Miks?”
„Damien on üks neist, kes laiba leidis,” vastas Mark, kui Hunt sõnu otsis. „Nad said ikka paraja šoki.”
„Mis Damieni perekonnanimi on?” küsis Cassie kirjutades.
„Donnelly,” ütles Hunt rõõmsalt, olles lõpuks kindlal pinnal. „Damien Donnelly.”
„Ja oli ta kellegagi koos, kui laiba leidis?”
„Mel Jacksoniga,” ütles Mark. „Melaniega.”
„Lähme räägime nendega,” laususin ma.
Arheoloogid istusid ikka veel ajutises sööklas laua ümber. Neid oli viisteist või kakskümmend; kui me sisse astusime, pöördusid pilgud ukse poole, ainitised ja sünkroniseeritud nagu linnupoegadel. Nad kõik olid noored, varajastes kahekümnendates eluaastates, ja näisid nooremadki, oma grungeliku tudengi rõivastusstiiliga ja tuulest sasitud, välise eluviisi lihtsuses, mis, kuigi päris kindlasti illusoorne, viis mu mõtted kibutsiasukatele ja Waltonitele.10 Tüdrukud ei kasutanud meiki ja nende juuksed olid patsis või hobusesabas, kinni, et soeng oleks praktiline, mitte armas; poistel olid habemeudemed ja nahka ajavad päikesepõletused. Ühel neist, kellel oli villane müts ja süütu nägu, millest õpetajad õudusunenägusid nägid, oli igav hakanud ja ta sulatas välgumihklileegiga ühe katkise CD peal asju. Tulemus (painutatud teelusikas, mündid, suitsupaki tsellofaan, paar kartulikrõpsu) oli üllatavalt meeldiv, nagu mõni sünge kaasaegse linnakunsti ilming. Nurgas oli toiduplekine mikrolaineahi ja üks väike kohatu osa minust tahtis teha kutile ettepaneku panna CD ahju, et näha, mis juhtub.
Hakkasime Cassiega ühel ajal rääkima,
„The Waltons” on Ameerika telesari suurest perekonnast, kellel jätkub külalislahkust ka sugulaste ja võõraste jaoks.
