oli järele jäänud ainult puudesalk. Mina olin elanud kunagi ühes neist müüritagustest majadest.
Ma ei olnud osanud seda oodata. Ma ei vaata Iiri uudiseid; need näitavad tavaliselt migreeniga kaasneva uduse, sotsiopaadi pilguga identseid poliitikuid, kes annavad edasi mõttetut valget müra, vidinat-vadinat, mis tekib, kui mängitad kümnetollist vinüülplaati 45 pöördega minutis. Jään välismaiste uudiste juurde, sest kauguse tõttu on lihtsam uskuda troostivat illusiooni, et sealsed tegijad on teistsugused. Ma küll teadsin ähmaselt, et kuskil Knocknaree kandis on arheoloogiline väljakaevamispaik ja et sellega on seotud mingi vaidlus, kuid ma polnud detailidesse ega täpsesse asukohta süvenenud. Seda pilti ma igatahes oodata ei osanud.
Parkisin auto soojakute kobarast teisele poole teed, kriminaalbüroo kaubiku ja suure pika mersu – Cooper, riiklik patoloog – vahele teetaskusse. Ronisime autost välja ja ma seisatasin, et relva kontrollida: puhas, laetud, kaitseriiv peal. Ma kannan õlakabuuri; silmatorkavamas kohas näiks see taktitu, nagu liputamise legaalne ekvivalent. Cassie ütleb, et kuradile taktitus, sest kui oled 167 sentimeetri pikkune noor naine, siis pole paha, kui sul on veidi ülbet ülemvõimu, mistõttu kannab tema relvavööd. Sageli töötab erinevus meie kasuks: ei teata, kumba karta, kas väikest relvaga tüdrukut või suurt relvata kutti, ja otsustamatus hoiab neid segaduses.
Cassie toetas end vastu autot ja koukis seljakotist sigaretid välja. „Tahad ka?”
„Ei, aitäh,” vastasin ma. Käisin turvistiku üle, pingutasin rihmasid, tegin kindlaks, et need pole keerdus. Sõrmed olid paksud ja kohmakad, justkui ei kuuluks need minule. Ma ei tahtnud, et Cassie mainiks, et kes iganes see tüdruk on ja mil iganes ta on tapetud, on ebatõenäoline, et mõrvar kuskil soojaku taga varitseb ja ootab, et ta sihikule võetaks. Cassie ajas pea kuklasse ja puhus suitsu pea kohale okstesse. See oli tavaline Iirimaa suvi, ärritavalt mõõdukas, päike ja taevas sõudvad pilved ja kõverasse ajav tuul. Iga hetk võis vabalt hakata paduvihma sadama või päike kõrvetama või mõlemat.
„Lähme,” ütlesin ma. „Elame sisse.” Cassie kustutas koni kingatalla all ja pistis selle tagasi paki sisse ning me ületasime tee.
Keskealine mees, hargnev džemper seljas, hulkus soojakute vahel ja näis eksinud. Ta elavnes tublisti, kui meid märkas.
„Uurijad,” ütles ta. „Olete uurijad, jah? Doktor Hunt… see tähendab Ian Hunt. Väljakaevamisala juhataja. Kuhu te soovite, kontorisse või laiba juurde või…? Teate, ma pole ju selles asjas päris kodus… protokollis ja muudes värkides.” Ta oli üks neist inimestest, keda aju hakkab otsekohe koomiksitegelasena ette kujutama: juurde soditud tiivad ja nokk ja tadaa! ongi professor Yaffle7 valmis.
„Uurija Maddox ja tema on uurija Ryan,” ütles Cassie. „Kui teile sobib, doktor Hunt, siis ehk üks teie kolleegidest annab kogu ala kohta uurija Ryanile ülevaate, kuni teie mulle surnukeha näitate?”
Väike nõid, mõtlesin ma. Tundsin end ühel ja samal ajal närvis ja uimasena, nagu oleksin üritanud üleliigse kofeiiniga lahustada tohutut savupohmelli; segipööratud maal vedelevate vilgukivifragmentide sillerdused näisid liiga eredad, riukalised ja rahutud. Mind polnud vaja kaitsta. Kuid üks Cassie ja minu väljaütlemata reegel oli see, et vähemalt avalikus kohas me ei vaidle. Mõnikord kasutas üks meist seda ära.
„Hm… olgu,” ütles Hunt prillide taga silmi pilgutades. Millegipärast jäi temast mulje, et ta pillab kogu aeg asju maha – kollaseid joonelisi pabereid, nätsutatud pabertaskurätikuid, pakendist poolenisti väljapudenenud kurgupastille –, kuigi tal polnudki midagi käes. „Jah, muidugi. Nad on kõik… No tavaliselt korraldavad ringkäike Mark ja Damien, aga teate, Damien… Mark!” Ta hõikas ühe soojaku avatud ukse poole ja mulle avanes põgus vaade tühja laua ümber kogunenud salgale: laigulise mustriga kuued, võileivad ja auravad kruusid, põrandal saviplärakad. Üks kutt viskas kaarditihi lauale ja hakkas end plasttoolilt üles kergitama.
„Käskisin neil kõigil siin olla,” lausus Hunt. „Ma polnud päris kindel… Tõendid. Jalajäljed ja… kiud.”
„Suurepärane, doktor Hunt,” ütles Cassie. „Püüame paiga vabaks teha ja teid tööle lasta nii ruttu kui võimalik.”
„Meil on ainult mõni nädal aega,” ütles soojaku uksel seisev kutt. Ta oli lühikest kasvu ja kõhetu, kehaga, mis oleks raske džempri all lapselikult õblukesena paistnud; ta kandis T-särki, poriseid armeepükse ja Dr. Martensi saapaid; käiste all olid tema lihased pingul ja soonelised nagu sulgkaalu tõstjal.
„Siis hakka end parem liigutama ja näita mu kolleegile ümbrust,” ütles Cassie talle.
„Mark,” ütles Hunt. „Mark, vii see uurija ringkäigule. Tavalisele, tead küll, terve ala ulatuses.”
Mark heitis Cassiele veel ühe pilgu, siis noogutas talle; Cassie oli vist mehe mingi isikliku testi edukalt sooritanud. Tüüp astus minu juurde. Ta oli kusagil kahekümnendate eluaastate keskpaigas, pika heleda hobusesaba, kitsa rebasenäo, väga roheliste silmade ja väga intensiivse pilguga. Temasugused mehed, kes ilmselt huvituvad sellest, mida nemad teistest inimestest arvavad, mitte sellest, mida neist arvatakse, on mind alati raevukalt ebakindlaks teinud. Neil on teatud güroskoopiline eneseusk, mistõttu tunnen ma end ebakompetentse ja hälbelisena, selgroota inimesena, kes on vales rõivastuses vales kohas.
„Teil on kummikuid vaja,” ütles ta pilkavalt mu kingi vaadates: m.o.t.t. Tal oli tugev piiriäärsete maakondade aktsent. „Tagavarapaar on tööriistakuuris.”
„Pole vaja, tulen nii, nagu olen,” ütlesin ma. Teadsin, et arheoloogilistel väljakaevamistel on sageli meetrisügavusi poriseid kraave, kuid mitte mingil neetud moel ei kavatsenud ma sel hommikul selle kuti järel sumbata, ülikonnapüksid naeruväärselt otsapidi kellegi vanades kummikutes. Tahtsin midagi: tassi teed, sigaretti, midagi, mis annaks mulle põhjuse viis minutit vaikselt istuda ja välja mõelda, kuidas sellele kõigele läheneda.
Mark kergitas kulmu. „Olgu siis nii. Siiapoole.”
Ta suundus soojakute vahele ega vaadanud, kas ma järgnen. Cassie irvitas mulle ootamatult, kui ma Marki taga kõmpisin – ulakas Said nüüd! irvitus, mis tegi mu tuju veidi paremaks. Kratsisin põske nii, et ta nägi mu keskmist sõrme.
Mark juhatas mind üle väljakaevamisala, mööda kitsast rada salapäraste mullavallide ja kivihunnikute vahel. Ta liikus nagu võitluskunstide valdaja või salakütt: pikk kerge tasakaalus kõnnak. „Keskaegne drenaažikraav,” ütles ta käega kusagile osutades. Paar varest tõusis lendu mahajäetud, mulda täis kärult, kuid jõudsid siis otsusele, et me oleme ohutud, ja hakkasid uuesti mullas sobrama. „Ja see on neoliitiline asundus. See paik on olnud asustatud enam-vähem kogu aeg, kiviajast saadik. On siiani. Näe, see majake taamal on kaheksateistkümnendast sajandist. See oli üks neist kohtadest, kus 1798. aasta ülestõusu8 plaaniti.” Ta heitis üle õla minu poole pilgu ja mul oli absurdne tahtmine selgitada oma aktsenti ning talle teada anda, et ma pole mitte ainult iirlane, vaid olin kunagi elanud kohe ümber nurga. „See kutt, kes siin praegu elab, põlvneb tollest, kes selle püsti pani.”
Olime jõudnud ala keskele kivitorni juurde. Luuderohu vahelt paistis nooleheitepilusid ja ühel küljel oli sein alla varisenud. See näis kummaliselt, frustreerivalt tuttav, kuid ma ei suutnud meenutada, kas ma päriselt mäletasin seda või teadsin, et peaksin mäletama.
Mark sikutas tubakapaki püksitaskust välja ja hakkas sigaretti rullima. Mõlema tema peopesa ümber oli mässitud maalriteip, seal, kus sõrmed algasid. „Walshi klann pani selle torni püsti neljateistkümnendal sajandil ja järgmise paarisaja aasta jooksul ehitas selle ümber kindluse,” ütles
Professor Yaffle on rähn Briti laste teleseriaalis „Bagpuss”.
1798. aastal organiseerisid iirlased ülestõusu Briti impeeriumi vastu Iirimaal, see kestis maist septembrini ja suruti maha.
