siiski.”
„Kas kõik on korras?” küsis Sophie minult.
„Jah, ikka,” vastasin ma. „Mul on ainult kohvi vaja.” Uue, popi, trendika, topeltespresso Dublini rõõm on see, et iga kummalise tuju põhjuseks võid tuua kohvipuuduse. Teega ei juhtunud seda kunagi, vähemalt mitte noorte tänavakultuuris.
„Panen ta sünnipäevaks kohvitilguti alla,” ütles Cassie. Ka talle meeldib Sophie. „Ilma kohvilaksuta on ta veel kasutum. Räägi talle kivist.”
„Jah, me leidsime kaks huvitavat asja,” lausus Sophie. „Umbes nii suure kivi” – ta pani peopesad tassikujuliselt kokku, umbes kahekümne sentimeetri laiuselt – „ja ma olen üsna kindel, et see on üks mõrvarelvadest. See oli müüri ääres rohu sees. Juuksed ja veri ja luutükid ühe külje peal.”
„Kas sõrmejälgi on?” küsisin ma.
„Ei. On paar plekki, aga ilmselt kinnastest. Huvitav asjaolu on see, kus kivi lebas – müüri kõrval; see võib tähendada, et mõrtsukas ronis üle selle, tulles asulast, kuigi võib-olla tahetakse meid seda arvama panna –, ja teiseks see, et ta viitsis kivi siia tuua. Võiks arvata, et ta loputas selle puhtaks ja jättis oma aeda, mitte ei tassinud siia, sest tal oli ju veel laip kaasas.”
„Kas see ei võinud juba varem rohu sees olla?” küsisin ma. „Ta võis laiba selle peale heita, kui ta seda üle müüri upitas.”
„Ei, seda ma ei usu,” ütles Sophie. Ta tatsus delikaatselt jalgel, püüdes mind kivilaua juurde nügida; ta tahtis uuesti tööle asuda. Pöörasin pilgu kõrvale. Laibad ei aja mind kergesti iiveldama ja ma olin veendunud, et olin hullematki näinud – aasta varem mudilast, kelle isa oli teda jalaga tagunud, kuni laps oli peaaegu pooleks murtud –, aga tundsin end siiski veidralt uimasena ega suutnud pilku selgelt fookustada, et kogu kuju haarata. Äkki ma tõepoolest vajangi kohvi, mõtlesin ma. „Verine külg oli allpool. Ja rohi on kivi all värske, kuivamata; see kivi on seal lühikest aega olnud.”
„Pealegi, tüdruk ei veritsenud enam, kui ta siia toodi,” ütles Cassie.
„Oi jaa, teine huvitav asi,” märkis Sophie. „Tule, vaata siia.”
Andsin paratamatusele alla ja kummardusin lindi alt läbi. Teised kriminalistid tõstsid pilgu ja taandusid kivi juurest, et meile ruumi teha. Nad mõlemad olid väga noored, vaevalt rohkem kui praktikandid, ja äkki mõistsin, millised me nende pilgu läbi olime: palju vanemad, erapooletumad, täiskasvanuea peentes kunstides ja läbirääkimistes palju enesekindlamad. See stabiliseeris mind teatud moel: pilt kahest mõrvauurijast, kelle treenitud näod ei reetnud midagi, kui nad astusid õlg õla kõrval ja ühtsel sammul surnud lapse poole.
Tüdruk lebas kõveras vasakul küljel, nagu oleks täiskasvanute vestluse rahuliku mõmina saatel diivanile magama jäänud. Tema vasak käsivars oli üle kivi ääre rippu; parem oli langenud rinnale, labakäsi paindus ebamugava nurga all. Ta kandis suitsusiniseid armee stiilis pükse, selliseid, millel on kirjad ja lukud omapärastes kohtades, valget T-särki, mille esiküljele oli trükitud stiliseeritud rukkilillede rida, ja valgeid tosse. Cassiel oli õigus, tüdruk oli vaeva näinud: põsele vajunud paks pats oli kinnitatud siidise sinise rukkilillega. Ta oli väike ja väga kerge, kuid ühe üles kerkinud püksisääre alt paistis pingul ja lihaseline sääremari. Kümme kuni kolmteist tundus õige: tüdruku rinnad olid alles hiljuti kasvama hakanud, need kergitasid vaid vaevu T-särgi kangast. Tema ninal, suul ja esihammastel oli kuivanud verd. Tuuleõhk keerutas juuksepiiri pehmeid lokkis salke.
Tema käed olid kaetud läbipaistvate kilekottidega, mis olid seotud mõlemale randmele. „Paistab, et ta võitles,” ütles Sophie. „Mõni küüs on murtud. Ma ei panusta sellele, et leiame ülejäänute alt DNA-d – need paistavad puhtad olevat –, aga tema riietelt peaksime kiude ja muid jälgi leidma küll.”
Hetkeks hakkas mul pea ringi käima ja mul oli tahtmine tüdruk sinnapaika jätta, kriminalistide käed eemale lükata, lähedal jõlkuvatele morgikuttidele hüüda, et käigu nad sealt minema. Olime talle niigi palju kurja teinud. Talle oli jäänud vaid surm ja ma tahtsin selle talle alles jätta, vähemalt sellegi. Tahtsin ta pehmetesse tekkidesse mähkida, hüübinud verega kaetud juuksed näolt tagasi lükata, langenud lehtedest ja väikeste loomade sahinatest vaiba talle peale tõmmata. Jätta ta magama, liuglema igaveseks mööda salajast maa-alust jõge, kui vahelduvad aastaajad keerutavad tema pea kohal võililleseemneid ja kuufaase ja lumehelbeid. Ta oli nii väga tahtnud elada.
„Mul on sama T-särk,” ütles Cassie vaikselt mu õla juures. „Primarki lasteosakonnast.” Olin seda tal varem seljas näinud, nüüd teadsin, et ta ei pane seda enam kunagi selga. See rikutud lapselik süütus oli liiga sügav ja lõplik, et seda samasugust särki kandes jäljendada.
„See, mida ma sulle näidata tahtsin, on siin,” ütles Sophie kärmelt. Ta ei poolda mõrvakohtades ei sentimentaalsust ega surnuaianalju. Ta ütleb, et need raiskavad aega, mis peaksid kuluma selle neetud juhtumi lahendamiseks, kuid ühtlasi tahab ta öelda, et säärased toimetulekuvõtted on nannipunnidele. Ta osutas kivi servale. „Tahad sa kindaid?”
„Ma ei puuduta midagi,” ütlesin ma ja küürutasin kivi kohale. Mulle avaneva nurga alt nägin, et tüdruku üks silm oli veidi pilukil, nagu oleks ta teeselnud, et magab, ootab õiget hetke, et üles hüpata ja hõisata „Ehee! Tegin teid lolliks!”. Läikiv must mardikas rajas endale metoodiliselt teed üle tema käsivarre.
Kivi ümber, mõne sentimeetri kaugusele servast, oli uuristatud sõrmelaiune vagu. Aeg ja ilm olid selle siledaks, peaaegu läikivaks kulutanud, aga ühes kohas oli tegijal peitel käest libisenud, tüki vao küljest lahti täksinud ja jätnud järele väikse sakilise eendi. Selle alumise poole küljes oli mingi tume, peaaegu must plekk.
„Helen märkas seda siin,” ütles Sophie. Noor naiskriminalist tõstis pilgu ja naeratas mulle häbelikult, kuid uhkelt. „Võtsime proovi, see on veri – ma annan teada, kui see on inimese oma. Kahtlen, kas sellel on mingit pistmist meie laibaga; tema veri oli siiatoomise ajaks kuivanud ja nagunii võin kihla vedada, et see siin on aastaid vana. See võis olla loom või on jäänud mõnest teismeliste tülist või millest iganes, aga ikkagi on see huvitav.”
Mõtlesin Jamie randmeluu õrnale lohukesele, Peteri pruunile kuklale, millel oli pärast juukselõikust valge joon. Teadsin, et Cassie ei vaata minu poole. „Ma ei usu, et see võiks olla kuidagi seotud,” ütlesin. Tõusin püsti – liiga raske oli ilma kivilauda puudutamata kandadel tasakaalu hoida – ja tundsin, kuidas peas kohisema hakkas.
Enne kui väljakaevamisalalt lahkusime, seisin väiksel seljakul tüdruku laiba kohal ja tegin täisringi, talletades pilti mällu: kaevikud, majad, põllud, juurdepääs ja nurgad ja suunad. Asula müüri ääres oli hõre puudesalu puutumata jäänud, arvatavasti selleks, et kaitsta elanike ilumeelt kompromissitult arheoloogilise vaate eest. Ühelt puult rippus meetripikkuselt alla sinine plastnööritükk, suure haru ümber tugevasti sõlmes. See oli kulunud ja hallitanud ning andis aimu võikast gooti ajaloost – lintšiv rahvajõuk, kesköised enesetapud –, kuid mina teadsin, mis see oli: rehvikiige jäänuk.
Kuigi olin hakanud mõtlema Knocknareest, nagu oleks see kõik juhtunud mõne teise, tundmatu inimesega, oli mingi osa minust kogu aeg siin olnud. Kui ma Templemore’is konspektidesse kritseldasin või end Cassie madratsile sirutasin, ei lakanud see visa laps minus kunagi hullumeelselt rehvikiigel keerutamast, Peteri heleda pea järel üle müüri ronimast või pruunide jalgade välkudes ja naeru saatel metsa kadumast.
Oli aeg, kui ma uskusin koos politsei, meedia ja oma hämmastunud vanematega, et olin lunastatud, poiss, kes pääses turvaliselt koju mõõna ajal, pärast veidrat tõusu, mis viis ära Peteri ja Jamie.
