Enne Templemore’i olin paar aastat Trinitys seda juba õppinud, nii et oskasin vabalt sõna sekka öelda, ja ma nägin noor välja.”
See oli tõsi. Cassie näol peegeldus teatud kirkus, mida ma polnud kellelgi teisel varem näinud; tema nahk oli poorideta nagu lapsel ja tema näojooned – lai suu, kõrged ümarad põsesarnad, viltune nina, pikad kulmukaared – tekitasid mulje, et teiste inimeste välimus on määrdunud ja hoomamatu. Niipalju kui ma aru sain, ei kasutanud ta kunagi meiki, välja arvatud punast tooni huulepalsamit, mis lõhnas kaneeli järele ja laskis teda veel nooremana paista. Ilmselt pidasid vähesed inimesed teda ilusaks, aga minu maitse oli alati olnud pigem eritellimus kui tootemark ja mul oli palju suurem rõõm vaadata pigem teda kui ükskõik millist rinnakat blondi klooni, keda ajakirjad mind solvates mulle soovitasid.
„Ja sind paljastati?”
„Ei!” hüüdis Cassie nördinult. „Sain teada, kes oli peadiiler – muidugi üks Blackrockist5 pärit ajusurmas rikas poiss, kes õpib ärin-dust –, ja mitu kuud püüdsin tema sõbraks saada, naersin tema nõmedate naljade üle, parandasin esseesid. Siis pakkusin välja, et äkki ma võiksin ise tüdrukutele narkotsi pakkuda, neil on lihtsam seda teise naise käest saada, eks ole? Talle see mõte meeldis, kõik oli okei, siis andsin vaikselt mõista, et äkki on parem, kui ma ise varustajaga kohtuks, selle asemel et kraami tema käest saada. Aga siis hakkas diilerikutt ise oma spiidi ülemäära ninna tõmbama. See oli maikuus ja ees seisid eksamid. Ta muutus paranoiliseks, kartis, et tahan ta äri üle võtta, ja suskas mind noaga.” Cassie võttis tassist lonksu. „Ära sellest Quigleyle räägi. Operatsioon alles käib ja ma ei tohi sellest iitsatada. Las see väike vaene sitapea naudib oma illusioone.”
Salamisi avaldas see mulle tohutult muljet, mitte ainult pussitamine (ütlesin endale, et tegelikult polnud Cassie ju midagi silmapaistvalt vaprat või tarka teinud; ta polnud lihtsalt suutnud noa eest piisavalt kiiresti kõrvale põigata), vaid sünge adrenaliini pumpav mõte salaagendiks olemisest ja täielik ükskõiksus, millega ta seda lugu rääkis. Olles omaenda muretult ükskõikse ilme kallal kõvasti vaeva näinud, tundsin tõelise ükskõiksuse ära, kui seda nägin.
„Jeerum,” ütlen ma uuesti. „Ma loodan, et ta sai kõva koosa, kui ta jaoskonda toodi.” Ma pole kunagi kahtlusaluseid löönud – leian, et seda pole vaja, sest saab ju lasta neil mõelda, et sa võid seda teha –, kuid on kutte, kes seda teevad, ja igaüks, kes võmmi pussitab, kogub endale teel jaoskonda nii mõnegi sinika.
Cassie kergitas lõbusalt kulmu. „Ei saanud. See oleks kogu operatsiooni kihva keeranud. Teda on vaja, et varustaja kätte saada; minu asemel saadeti sinna uus agent.”
„Kas sa siis ei taha, et ta kinni pandaks?” küsisin ma. Mind ärritas Cassie rahulikkus ja mu enda naiivsus, mis mulle vargsi ligi hiilis. „Ta ju pussitas sind.”
Cassie kehitas õlgu. „Kui selle peale nats mõtled, siis oli tema tegevusel point olemas: ma ainult teesklesin tema sõpra, et teda ära kasutada. Ja ta oli väga närviline narkodiiler. Nii ju närvilised narkodiilerid teevad.”
Pärast seda lähevad mu meenutused jälle häguseks. Tean, et tahtsin omakorda Cassiele muljet avaldada, aga et mind poldud kunagi pussitatud ega tulistatud ega midagi, jutustasin talle pika ja katkendliku ja peamiselt tõese loo sellest, kuidas mul õnnestus koduvägivalla osakonnas töötades ära rääkida mees, kes ähvardas koos oma väikse lapsega kortermaja katuselt alla hüpata (tegelikult arvan, et olin siiski veidi purjus – veel üks põhjus, miks olen nii kindel, et jõime kuuma viskit). Mäletan kirglikku vestlust Dylan Thomasest, arvan, et Cassie oli põlvili diivanil ja žestikuleeris kõvasti, põlev sigaret tuhatoosi unustatud. Lõõpisime usinasti, kuid ettevaatlikult nagu arglikud kaalutlevad lapsed, mõeldes mõlemad hoolega iga vastulauset, et olla kindel, et me ei ületa mingeid piire ega riiva teise tundeid. Cassie laulis armsa kähiseva häälega Firelighti ja Cowboy Junkiesega kaasa.
„See narkots, mille sa diilerikutilt said,” ütlesin ma hiljem. „Kas sa seda päriselt ka tudengitele müüsid?”
Cassie tõusis, et teekann tulele panna. „Aeg-ajalt,” vastas ta.
„Kas see ei häirinud sind?”
„Salaagendiks olemise juures häiris mind kõik,” ütles Cassie. „Absoluutselt kõik.”
Kui me järgmisel hommikul tööle läksime, olime sõbrad. Tõtt-öelda oligi see lihtne: me istutasime seemneid ilma mõtlemata ja ärkasime oma isikliku oavarre kõrval. Puhkepausi ajal püüdsin kinni Cassie pilgu ja imiteerisin suitsetamist, seejärel läksime välja ja istusime, jalg üle põlve, teine teises pingi otsas nagu raamatutoed. Vahetuse lõpus ootas Cassie mind, õiendades, et mul läks asjade kokkukorjamiseks nii kaua aega („Nagu läheks ma välja Sarah Jessica Parkeriga. Ära unusta huulepliiatsit, kullake, me ju ei taha, et autojuht peaks selle pärast tagasi sõitma”), ja ma küsisin trepist alla minnes: „Teeme ühe õlle?” Ma ei oska seletada seda alkeemiat, mis ühe koosveedetud õhtuga tekitas tunde, nagu oleksime tuttavad juba aastaid. Mingil moel tabasime ära, kindlasti üllatudes, et me jagame sama lainepikkust.
Kohe, kui Costello lõpetas Cassiele töö tutvustamise, saime paarilisteks. O’Kelly puskles veidi vastu – talle ei meeldinud, et kaks säravat algajat koos töötavad, ja see tähendas, et ta pidi leidma paarilise Quigleyle, kuid pigem puhta juhuse kui targa detektiivitöö tulemusel olin ma leidnud inimese, kes oli kuulnud kedagi kiitlemas, et oli selle kodutu ära tapnud, niisiis olin O’Kelly juures heas kirjas ja kasutasin seda täielikult ära. Ta hoiatas meid, et annab meile ainult lihtsamaid juhtumeid ja midagi hädapätakatele, „ei ühtki juhtumit, mis nõuaks päris uurijatööd”, ning meie noogutasime alandlikult ja tänasime teda veel kord, teades, et mõrvarid pole nii arvestavad ega taga seda, et keerulised juhtumid tulevad ranges järjestuses. Cassie tõi oma asjad minu kõrvallauda, Costello lõi kampa Quigleyga ja heitis meile mitu nädalat kurbi etteheitvaid pilke nagu märtrist labrador.
Järgmise paari aasta jooksul saavutasime vist rühmas hea reputatsiooni. Tirisime jaoskonda tänaval toimunud kakluses kahtlustatava, tümitasime ja kuulasime teda üle kuus tundi – ehkki kui kustutada lindilt iga „Ah, käi perse, mees!”, ei kestaks see ilmselt rohkem kui nelikümmend minutit –, kuni ta üles tunnistas. See oli narkar, kelle nimi oli Wayne („Wayne,” ütlesin Cassiele, kui läksime mehele Sprite’i tooma ja vaatasime, kuidas ta ühepoolsesse peeglisse vahtides oma vinne pigistas. „Miks ei tätoveerinud tema vanemad lihtsalt pärast tema sündi talle otsaette lauset „Keegi mu peres pole lõpetanud keskkooli”?”), ja kes oli kodutule, keda tunti Habeme-Eddie nime all, kõvasti peksa andnud, sest too oli tema teki varastanud. Kui Wayne oli tunnistusele alla kirjutanud, tahtis ta teada, kas saab oma teki tagasi. Andsime ta politseinikele üle ja ütlesime, et nemad uurivad asja, seejärel läksime, šampanjapudel näpus, Cassie poole ja ajasime kuni kella kuueni hommikul juttu, jäime tööle hiljaks, alandlikud ja endiselt lustlikud.
Tegime läbi ettearvatava protsessi: teatud aja jooksul uuris Quigley ja veel mõni, kas ma kepin Cassiega, ja kui jah, kas ta on ka hea; kui neile viimaks koitis, et ma päriselt ka ei keppinud teda, hakkasid nad arutama Cassie võimalikku lesbilisust (olen alati pidanud Cassiet väga selgelt naiselikuks, aga märkasin, kuidas tema soeng, meigi puudumine ja meesteosakonnast leitavad püksid toidavad teatud tüüpi mõtlemisega inimeste kahtlust, et tal on lesbilised kalduvused). Viimaks tüdis Cassie sellest ära ja tegi asja kõigile selgeks, kui ilmus jõulupeole mustast sametist õlapaelteta kokteilikleidis koos jõmmilikult nägusa ragbimängija Gerryga. Mees oli tegelikult Cassie teise astme nõbu ja õnnelikus abielus, kuid ta kaitses Cassiet siiralt ja tal polnud midagi selle vastu, et vahtida teda õhtu otsa imetlevate pilkudega, eriti kui see aitas kaasa neiu karjäärile.
Pärast seda kuulujutud vaibusid ja inimesed jätsid meid enam-vähem rahule, mis
Dublini linnaosa.
