seejärel naerda nagu rähn Woody, et tõestada, kui naljakad need olid, ja siis koitis mulle, et ma polnud tema paariline mitte sellepärast, et ta oli minu kui uue kuti vastu sõbralik, vaid kuna keegi teine ei tahtnud temaga paaris olla. Mul ei olnud aega ega energiat, et Cassiet tundma õppida. Vahel mõtlen, et huvitav, kui kaua see oleks nii kestnud. Isegi väikses rühmas on alati inimesi, kellega jäädaksegi ainult koridorides noogutama ja naeratama, lihtsalt seepärast, et teie teed kunagi kusagil mujal ei ristu.
Me saime sõpradeks Cassie motorolleri, kreemja 1981. aasta Vespa tõttu, mis kuidagiviisi, hoolimata oma klassikalisest staatusest, meenutab mulle õnnelikku krantsi, kelles on borderkolli verd. Kutsun seda golfikäruks, et Cassiet õrritada; tema kutsub minu mõlgitud valget Land Roverit kompensatsiooniautoks, mõne kaastundliku märkusega mu sõbrannade kohta, või ökomobiiliks, kui ta eriti trotsi täis on. Golfikäru valis tigedalt märja ja tuulise septembripäeva, et pärast tööd üles öelda. Hakkasin parklast välja sõitma ja nägin, kuidas see punases vihmakeebis väike tilkuv tüdruk, kes meenutas „South Parki” Kennyt, seisis selle väikse tilkuva rolleri kõrval ja karjus järele bussile, mis oli ta just poriveega üle valanud. Peatasin auto ja hõikasin aknast: „Kas on abi vaja?”
Cassie vaatas minu poole ja minu täielikuks üllatuseks hõikas vastu: „Miks sa nii arvad?” ning purskas seejärel naerma.
Umbes viieks minutiks, kui püüdsin Vespat käima saada, armusin ma Cassiesse. Lohmakas vihmakeebis nägi ta välja nagu kaheksa-aastane, kes oleks pidanud kandma ka mantliga kokkusobivaid lepatriinudega kummikuid; punase kapuutsi seest paistsid tohutu suured pruunid silmad, vihmast märjad ripsmed ja kassipojalik nägu. Tahtsin teda mühava kamina ääres suure pehme käterätikuga hellalt kuivatada. Kuid siis ütles Cassie: „Oota, las ma ise, siin peab teadma, kuidas seda asjakest keerata,” ja ma kergitasin kulmu ning ütlesin: „Asjakest? Ei noh, tõepoolest, tüdrukute värk.”
Kahetsesin seda kohe. Ma pole kunagi olnud andekas lõõpija ja iial ju ei tea, ta võis olla mõni tõsine äärmuslik feminist, kes hakkab mulle vihmas Amelia Earhartist loengut pidama. Kuid Cassie heitis mulle silmanurgast kaalutletud pilgu, lõi märjad käed plärtsatusega kokku ja ütles Marilyni kähiseva häälega: „Oooo, ma olen alati unistanud säravas raudrüüs rüütlist, kes tuleb ja mu, väiksekese, päästab! Ainult et mu unistustes on ta ikka ilus ka olnud.”
See, mida ma nägin, muutus ainsa klõksuga nagu raputatav kaleidoskoop. Ma ei olnud enam Cassiesse armunud, kuid ta hakkas mulle kohutavalt meeldima. Vaatasin tema kapuutsiga keepi ja ütlesin: „Oi issand, kohe tullakse Kennyt tapma!”3 Seejärel tõstsin golfikäru Land Roveri pakiruumi ja sõidutasin Cassie koju.
Tal oli stuudiokorter – niimoodi nimetasid üürileandjad kööktuba, kus on ruumi ka ühele sõbrale –, mis asus Sandymountis pooleldi lagunenud George’i-aegse maja ülemisel korrusel. Tänav oli vaikne; laiast tõstandaknast avanes vaade katustele ja Sandymounti rannale. Puidust raamaturiiulid olid täis vanu pehmes köites raamatuid, toas oli veel madal Victoria-aegne diivan, mille polster oli mürgise varjundiga türkiissinist värvi, suur madrats lapitehnikas tekiga, ei kaunistusi ega plakateid, aknalaual oli ainult käputäis merikarpe, kive ja kastanimune.
Ma ei mäleta tollest õhtust mitte midagi konkreetset ja Cassie jutu järgi tema samuti mitte. Mäletan mõnd asja, millest me rääkisime, paari teravalt selget pilti, kuid ei suuda meenutada peaaegu ühtki öeldud sõna. See tundub mulle kummaline ja teatud meeleolus väga maagiline, sarnane nende segaste seisunditega, milles sajandite jooksul on süüdistatud haldjaid või nõidu või tulnukaid ning pärast mida pole keegi enam endine. Aga need hälbinud, vaevu hoomatavad ajahetked on tavaliselt üksildased; soov neid kellegagi jagada sunnib mind mõtlema kaksikutest, sirutama aeglasi kobavaid käsi välja gravitatsioonivabasse ja sõnatusse kosmosesse.
Tean, et jäin õhtust sööma, tudengitoitu: värsket pastat ja purgikastet, portselankruusidesse valatud kuuma viskit. Mäletan, et Cassie avas suure riidekapi, mis võttis enda alla lõviosa ühest seinast, ja sikutas välja käterätiku, et ma saaksin oma juukseid kuivatada. Keegi, ilmselt ta ise, oli paigaldanud kappi riiuleid. Need olid veidratel, korrapäratutel kõrgustel ja topitud täis igasuguseid asju: ma ei näinud hästi, kuid seal oli täksitud emailpotte, marmormustriga märkmikke, pehmeid juveelivärvilisi sviitreid, täiskritseldatud paberite kuhjasid. See oli nagu mõne vana muinasjutust pärit maja illustratsioonilt võetud.
Mäletan, et viimaks küsisin ma: „Kuidas sa siis meie rühma sattusid?” Olime juba rääkinud sellest, kuidas ta oli end meil sisse seadnud, ja arvasin, et poetan selle küsimuse nagu muuseas, aga Cassie naeratas mulle vallatult, nagu oleksime mänginud kabet, ja taipas, et ma üritasin tema tähelepanu käigult kõrvale tõmmata.
„Tüdrukuna, mõtled?”
„Tegelikult mõtlesin, et nii noorena,” vastasin ma, kuigi jah, olin mõlemale mõelnud.
„Costello ütles mulle eile „poja”,” lausus Cassie. „„Siin mängitakse ausat mängu, poja.” Pärast kukkus kokutama ja pudistama. Vist kartis, et kaeban ta kohtusse.”
„See oli ilmselt omamoodi kompliment,” ütlesin ma.
„Nii ma seda võtsingi. Ta on tegelikult väga armas.” Cassie pistis sigareti suhu ja sirutas käe välja; viskasin talle oma välgumihkli.
„Keegi rääkis mulle, et sa imbusid prostituudina allilma ja sattusid ühe tähtsa nina otsa,” jätkasin ma, kuid Cassie viskas välgumihkli mulle tagasi ja irvitas.
„Quigley, jah? Ta rääkis mulle, et sa olid MI6 nuhk.”
„Mida?” küsisin ma vihaselt ja kukkusin kohe iseenda seatud lõksu. „Quigley on kretiin.”
„Hahaa, arvad?” küsis Cassie ja hakkas naerma. Varsti naersin samuti. See nuhijutt häiris mind – kui seda päriselt usuti, ei räägita mulle enam kunagi midagi – ja tõsiasi, et mind inglaseks peetakse, vihastab mind kohutavalt, ehkki ma nagu isegi nautisin absurdset mõtet olla James Bond.
„Ma olen pärit Dublinist,” ütlesin ma. „Sain oma aktsendi ühes Inglismaa internaatkoolis. Ja see ajukääbikust maakas teab seda.” Quigley teadiski; mu esimestel töönädalatel oli ta tüütuseni ja monotoonselt uurinud, mida teeb üks inglise poiss Iiri politseis, nagu laps, kes sind kogu aeg toksib ja korrutab „Miks? Miks? Miks?”. Viimaks murdsin oma infojagamise reeglit ja andsin selgitusi oma aktsendi kohta. Ilmselt oleksin pidanud kasutama lühemaid sõnu.
„Mida sa temaga koos töötades teed?” päris Cassie.
„Jään tasapisi oma mõistusest ilma,” vastasin ma.
Miski, ma ei tea seni, mis nimelt, sundis Cassiet otsust tegema. Ta kallutas end küljele, võttis kruusi teise kätte (ta vannub, et me jõime kohvi, ja väidab, et ainult mina arvan, et see oli kuum viski, sest me jõime tol talvel seda väga tihti, aga ma tean küll, sest mäletan keelel teravaid nelgiteri, uimastavat auru) ja tiris oma särgi üles, kuni rindadeni. Olin nii üllatunud, et mul kulus minut aega, taipamaks, mida Cassie mulle näitas: üle ühe roide kaardus pikk arm, ikka veel punane ja paistes ja õmblusjälgedega. „Mind susati noaga,” ütles ta.
See oli nii ilmne, et ma tundsin häbi, et keegi polnud varem selle peale tulnud: uurija, keda töökohustuste täitmisel haavatakse, saab valida, kus jätkata. Olime kahtlemata niisuguse võimaluse kõrvale jätnud, sest tavaliselt oleks pussitamine klatšikanalid lühisesse ajanud; aga me polnud sellest midagi kuulnud.
„Jeerum,” ütlesin ma. „Mis juhtus?”
„Ma olin UCD-s4
Löökause „Oh my God! They killed Kenny!” on pärit multikast „Southpark”.
University College Dublin.
