tõmbasid pea maha igal sõduril, keda nägid, ja lasksid jalga. Selleks ajaks, kui britid organiseerusid, et neile järele minna, olid nad juba poolel teel tagasi.”
Mark oli õige mees seda lugu jutustama. Mõtteisse tulid tagajalgadel hobused, tõrvikutuli ja ohtlik naer, sõjatrummide põrina kasvav tempo. Üle Marki õla nägin ma Cassiet mõrvapaika piirava lindi juures Cooperiga rääkimas ja märkmeid tegemas.
„Ma ei taha sind katkestada,” ütlesin ma, „aga meil pole vist aega põhjalikku ringkäiku teha. Mul on vaja vaid üldist ülevaadet.”
Mark tegi sigaretipaberi serva keelega märjaks, kleepis paberi kokku ja otsis välja välgumihkli. „Olgu nii,” ütles ta ja hakkas siia-sinna osutama. „Neoliitiline asundus, pronksiaja ohvrikivi, rauaaja püstkoda, viikingite elumajad, neljateistkümnenda sajandi torn, kuueteistkümnenda sajandi kindlus, kaheksateistkümnenda sajandi majake.” See, kus Cassie ja kriminalistid seisid, oli pronksiaja ohvrikivi.
„Kas seda ala öösel valvatakse?” küsisin ma.
Mark hakkas naerma. „Ei. Me paneme muidugi leiukuuri ja kontori lukku, aga see, mis on tõepoolest väärtuslik, läheb otsejoones peakontorisse. Ja kuu või paar tagasi hakkasime ka tööriistakuuri lukustama, sest mõni asi läks kaduma, avastasime, et talunikud kasutasid kuiva ilmaga meie voolikuid oma põldude kastmiseks. Ja kõik. Mis mõttega seda valvata? Kuu aja pärast on nagunii kõik läinud, välja arvatud see.” Ta patsutas torni seina; miski sibas meie peade kohal väätides.
„Miks nii?” küsisin ma.
Mark jõllitas mind ja tema pilgus oli uskumatult muljet avaldav vastikus. „Kuu aja pärast,” ütles ta, sõnastades seda mulle väga selgelt, „tõmbab see kuradima valitsus selle paiga buldooseriga üle ja ehitab siia ühe kuradima kiirtee. Nad olid heldelt nõus jätma selle torni jaoks ühe kuradima liiklussaare, et nad saaksid kelkida, kui palju nad on teinud, et meie pärandit kaitsta.”
Nüüd meenus mullegi üks uudiselõik sellest kiirteest: mingi ükskõikne poliitik oli šokeeritud, et arheoloogid tahavad, et plaanid uuesti üle vaadataks, ja nõuavad selleks maksumaksjatelt miljoneid. Ma vahetasin arvatavasti tol hetkel kanalit. „Me ei taha teid kaua tööst eemal hoida,” ütlesin ma. „Kas see koer selle majakese juures haugub, kui inimesed kaevetööde alale tulevad?”
Mark kehitas õlgu ja asus taas sigareti kallale. „Meie peale mitte, sest meid ta tunneb. Me anname talle toidu ülejääke ja puha. Ta võib haukuda, kui keegi läheb majale liiga ligidale, eriti öösel, aga müüri juures viibivate inimeste peale ta ilmselt ei haugu, see jääb tema territooriumilt välja.”
„Aga autod? Kas ta nende peale haugub?”
„Kas ta teie auto peale haukus? Ta on karjakoer, mitte valvur.” Mark laskis hammaste vahelt välja peenikese suitsujoa.
Nii et tapja võis tulla territooriumile mis tahes suunast: tee, asula, isegi jõe poolt, kui tahtis asja keeruliseks ajada. „See on kõik, mida mul on praegu vaja teada,” ütlesin ma. „Aitäh, et aega leidsid. Võid nüüd teiste juurde tagasi minna, me tuleme mõne minuti pärast ja viime teid asjaga kurssi.”
„Ärge astuge millelegi, mis meenutab leidu,” ütles Mark ja hakkas tagasi soojakute juurde loivama. Mina suundusin mööda nõlva üles laiba poole.
Pronksiaja ohvrikivi oli madal massiivne plokk, kahe meetri pikkune, ühe meetri laiune ja ühe meetri kõrgune, raiutud ühestainsast rahnust. Seda ümbritsev väli oli buldooseriga rohmakalt paljaks lükatud – üsna hiljuti, otsustades selle järgi, kuidas maa kingade all vetrus –, kuid kivi ümbritsev padjand oli jäetud puutumata, nii et see kõrgus nagu saar keset ülessobratud mulda. Selle otsas paistis midagi sinivalget, nõgeste ja pika rohu vahel.
See polnud Jamie. Seda olin enam-vähem kindlalt juba enne teadnud – Cassie oleks mulle kindlasti öelnud, kui see olnuks tema –, aga mu pea oli sellest hoolimata tühi. Sel tüdrukul olid pikad tumedad juuksed, üks pats üle näo heidetud. Muud ma esmalt ei märganudki, ainult tema tumedaid juukseid. Mul ei tulnud pähegi, et Jamie surnukeha poleks enam niisuguses konditsioonis.
Cooperiga ei saanudki ma kokku, ta otsis juba rada tagasi tee poole, raputades iga sammu juures jalgu nagu kass. Üks kriminalist tegi pilte, teine võttis sõrmejälgi; paar kohalikku võmmi kibelesid kanderaami juures ja vestlesid morgikuttidega. Rohule oli siia-sinna asetatud kolmnurkseid nummerdatud tähiseid. Cassie ja Sophie Miller olid ohvrikivi kõrval kummargil ja uurisid midagi selle serval. Teadsin kohe, et see on Sophie; rühti, sirget nagu seljatugi, oli näha ka anonüümsete tunkede all. Sophie on mu lemmik kriminalist. Ta on sale, tõmmu ja tõsine, pähe tõmmatud valge vannimütsiga sobiks ta kahurimüra taustal kummarduma haavatud sõduri voodi kohale, talle midagi rahustavat sosistama ja plaskust lonksukaupa vett pakkuma. Tegelikult on ta kiire ja kärsitu ning võib igaühe, politsekomissarist süüdistajani, paari krõbeda sõnaga paika panna. Mulle meeldib selline kokkusobimatus.
„Kustkaudu?” hüüdsin ma politseilindi poole. Mõrvapaika ei jalutata lihtsalt niisama sisse, kuni kriminalistikabüroo omad pole öelnud, et sa võid seda teha.
„Hei, Rob!” hüüdis Sophie, ajas end sirgu ja võttis maski eest. „Oota!”
Cassie jõudis mu juurde esimesena. „Ta on olnud surnud vaid päeva või nii,” ütles ta vaikselt, enne kui Sophie talle järele jõudis. Tema suu ümbrus oli veidi kahvatu; surnud lapsed mõjuvad enamikule meist nii.
„Aitäh, Cass!” ütlesin ma. „Hei, Sophie!”
„Hei, Rob! Te olete mulle siiani joogi võlgu.” Olime juba mitu kuud tagasi lubanud talle kokteili välja teha, kui ta saab labori nõusse, et seal meile kiiresti ühed vereanalüüsid ära tehtaks. Sestsaadik oleme kõik alati pidevalt öelnud „Peame need joogid ikka ükspäev ära tegema”, kuid siiani pole see meil õnnestunud.
„Aita meid sellega siin ja me teeme sulle õhtusöögi ka veel välja,” ütlesin ma. „Mis meil siin siis on?”
„Valge, naissoost, vanust kümme kuni kolmteist,” lausus Cassie. „Dokumente pole. Taskus on tal võti, koduvõtme moodi, see on kõik. Tal on pea sodiks löödud, aga Cooper leidis ka petehhiaalse hemorraagia9 ja paar võimalikku muljumismärki tüdruku kaelal, seega peame ootama lahangut, et surma põhjust teada saada. Ta on täielikult riides, aga ilmselt on teda vägistatud. Rob, siin on midagi täiesti mäda. Cooper ütleb, et ta on olnud surnud umbes kolmkümmend kuus tundi, aga ühestki putukast pole veel jälge ja ma ei taipa, kuidas arheoloogid teda ei näinud, kui ta terve eilse päeva siin oli.”
„See pole siis esmane mõrvapaik?”
„Mitte mingil juhul,” ütles Sophie. „Kivil pole pritsmeid, peahaavast jooksnud verd pole kusagil näha. Ta tapeti mujal, ilmselt hoiti päev otsa seal ja siis toodi siia.”
„Kas leidsite midagi?”
„Palju,” ütles ta. „Liiga palju. Näib, et kohalikud noored käivad siin hängimas. Suitsukonid, õllepurgid, paar kokapurki, näts, kolme kanepipläru konid. Kaks kasutatud kondoomi. Kui kahtlusaluse leiate, võib labor proovida teda nende asjadega kokku viia – see on õudusunenägu –, aga kui aus olla, siis ma arvan, et see on lihtsalt tavaline teismeliste sodi. Igal pool on jalajälgi. Juukseklamber. Ma ei usu, et selle tüdruku oma, klamber oli kivi jalamil mulla sees ja ma olen kindel, et see on seal olnud juba kaua aega, aga te võite kontrollida. See ei paista mõne teismelise oma olevat; üleni plastist, plastmaasikas otsas, tavaliselt kannavad selliseid väiksemad tüdrukud.”
valge
Punktikujuline nahaalune verejooks.
