ütles Cassie. „Kas siin lastakse inimestel ka vabatahtlikult kaasa lüüa, näiteks nädal või nii?”
„Maddox,” manitsesin ma tuimalt, „äkki arutad oma karjäärimuutust pärastpoole?”
„Sor-ri!” ütles Cassie, pööritas silmi ja irvitas Damienile. Too irvitas lahkelt vastu. Mul tekkis Damieni vastu ebamäärane, põhjendamatu vastumeelsus. Taipasin, miks Hunt oli määranud talle giidi ülesande – ta oli suhtekorraldaja unistus, sinised silmad ja uje olek –, kuid mulle pole kunagi meeldinud veetlevad abitud mehed. Arvan, et see on sama reaktsioon, mis tekib Cassiel lapsehäälega lihtsameelsete tüdrukute peale, keda mehed tahavad alati kaitsta: segu vastikusest, küünilisusest ja kadedusest. „Okei,” ütles ta, „nii et te läksite kivi juurde…?”
„Pidime rohu ja mulla selle ümbert ära koristama,” jutustas Damien. „Ülejäänud osa tõmmati eelmisel nädalal buldooseriga puhtaks, aga kivi ümber jäeti väike lapp, sest me ei tahtnud riskida sellega, et buldooser kivile pihta läheb. Pärast teepausi ütles Mark mulle ja Melile, et võiksime minna ja seal natuke mütata, samal ajal kui teised kraaviga tegelevad.”
„Mis kell see oli?”
„Teepaus lõpeb üksteist viisteist.”
„Ja edasi…?”
Damien neelatas ja võttis kruusist lonksu. Cassie naaldus julgustavalt ette ja ootas.
„Me… ee… märkasime midagi kivi peal. Arvasime, et see on jakk või midagi, et keegi on oma jaki sinna unustanud. Ma ütlesin… hmm… ütlesin „Mis see on?” ja läksin lähemale ja…” Ta langetas pilgu kruusile. Tema käed hakkasid jälle värisema. „See oli inimene. Ma arvasin, et ta on, teate küll, teadvuseta või midagi, raputasin teda, käsivart ja… ee… ta tundus imelik. Külm ja… ja kange. Kummardusin tema kohale, et näha, kas ta hingab, aga ta ei hinganud. Ta oli verine, ma nägin verd. Näo peal. Siis teadsin, et ta on surnud.” Damien neelatas uuesti.
„Sa oled tubli,” ütles Cassie õrnalt. „Mis te siis tegite?”
„Mel ütles „Oi issand!” või midagi, siis jooksime tagasi ja teatasime sellest doktor Huntile. Ta käskis meil kõigil sööklasse minna.”
„Okei, Damien, ma tahan, et sa nüüd hoolega mõtled,” ütles Cassie. „Kas sa nägid täna või paaril viimasel päeval midagi, mis tundus veider? Kas keegi võõras luusis siin ringi, kas miski oli korrast ära?”
Damien heitis talle tühja pilgu, huuled kergelt avatud, ja võttis uue teelonksu. „See ilmselt ei huvita teid…”
„Kõik võib meid aidata,” lausus Cassie. „Isegi mõni pisiasi.”
„Okei.” Damien noogutas innukalt. „Okei, esmaspäeval, kui ootasin bussi, et koju sõita, asula värava juures, nägin üht meest, kes kõndis mööda teed ja läks asulasse. Ei teagi, miks ta mulle üldse silma jäi, lihtsalt… ta nagu uuris ümbrust, enne kui asulasse läks, nagu kontrolliks, kas keegi jälgib teda või midagi.”
„Mis kell see oli?” küsis Cassie.
„Me lõpetame pool kuus, nii et see võis olla kakskümmend minutit enne kuut. See oli teine imelik asi. Teate, siia ei pole muidu jala asja kui ainult poodi või pubisse minnes, aga pood suletakse juba kell viis. Nii et ma mõtlesin, kust ta küll tuleb.”
„Milline ta välja nägi?”
„Pigem pikk, meeter kaheksakümne kanti. Kolmekümne ringis, ma arvan. Turske. Vist kiilakas. Ja tumesinistes dressides.”
„Kas sa saaksid portreteerija abil temast pildi kokku panna?”
Damien pilgutas kiiresti silmi ja näis ehmunud. „Ee… Ma ei näinud teda nii hästi. Tähendab, ta tuli mööda teed, teiselt poolt asula sissepääsu. Ma nii põhjalikult ei jälginud – ei usu, et ma mäletan…”
„Pole tähtis,” ütles Cassie. „Ära muretse, Damien. Kui sa arvad, et oskad kirjeldada meile veel mõnda detaili, anna mulle teada, eks? Vahepeal lihtsalt hoolitse enda eest.”
Saime Damieni aadressi ja telefoninumbri, andsime talle nimekaardi (tahtsin anda talle ka pulgakommi selle eest, et ta nii julge poiss on, kuid see pole osakonna standardne protseduur) ja saatsime tagasi teiste juurde, paludes tal järgmisena kutsuda Melanie Jacksoni.
„Armas lapsuke,” ütlesin ettevaatlikult, katsetades.
„Jah,” vastas Cassie kuivalt. „Pean teda meeles, juhuks kui ma peaksin kunagi lemmiklooma tahtma.”
Mel oli palju kasulikum kui Damien. Ta oli pikk ja kõhn šotlanna, lihaseliste pruunide käsivarte ja liivakarva sassis hobusesabaga ning ta istus nagu poiss, jalad kindlalt laiali.
„Võib-olla te juba teate seda, aga tüdruk on asulast,” ütles neiu esmalt. „Või kusagilt siit kandist igatahes.”
„Kuidas sa seda tead?” küsisin ma.
„Kohalikud noored käivad vahetevahel kaevamisalal. Neil pole suvel muud teha. Nad tahavad tavaliselt teada, kas me oleme leidnud maetud aardeid või skelette. Olen teda paar korda siin näinud.”
„Millal viimane kord oli?”
„Võib-olla kaks või kolm nädalat tagasi.”
„Kas ta oli kellegagi koos?”
Mel kehitas õlgu. „Ma ei mäleta, kellega konkreetselt. Tavalise noortekambaga vist.”
Mulle meeldis Mel. Ta oli ehmunud, kuid ei näidanud seda välja; ta näppis kummipaela, vormides seda mõhnaliste sõrmede vahel kujudeks. Ta rääkis põhiliselt sama lugu mis Damien, aga teda ei pidanud nii palju meelitama ja hellitama.
„Teepausi lõpus käskis Mark mul minna ohvrikivi juurde kõplaga müttama, et saaksime selle ümbruse üle vaadata. Damien ütles, et tuleb kaasa – tavaliselt me üksi ei tööta, sest see on igav. Poolel teel nõlvast üles nägime kivi peal midagi sinivalget. Damien küsis „Mis see on?” ja ma ütlesin „Kellegi jakk võib-olla”. Kui jõudsime natuke lähemale, taipasin, et see on laps. Damien raputas ta kätt ja kontrollis, kas ta hingab, aga kohe võis aru saada, et ta on surnud. Ma polnud kunagi enne laipa näinud, aga…” Mel hammustas põske ja vangutas pead. „See on jama, kui öeldakse „Oh, ta nagu lihtsalt magas”. Vahest saab ju kohe aru.”
Me mõtleme surelikkusest tänapäeval nii vähe, ainult vibutame trendikate trennide ja kõrge kiudainesisaldusega putrude ja nikotiiniplaastritega hüsteeriliselt selle poole. Mõtlesin rangest Victoria-aegsest meelekindlusest hoida surma pidevalt meeles, kompromissitutest hauakividest: pea meeles, palverändur, kui siit möödud, selline, nagu oled praegu, olin kord mina; selliseks, nagu olen praegu, varsti saad ka sina… Praegu pole surm üldse lahe, see on väga vanamoodne. Minu arvates on meie ajastut defineeriv omadus kiire pöörlemine, kõik on tehtud turu-uuringute järgi, brändid ja bändid on loodud täpselt vajalike kirjelduste järgi; oleme nii harjunud asjadega, mis muutuvad sääraseks, nagu me iganes tahame, nii et surmaga silmitsiseismine põhjustab sügavat pahameelt, sest seda ei saa kuidagi ümber keerata, see on muudkui vääramatult tema ise. Laip oli šokeerinud Mel Jacksonit palju sügavamalt kui kõige kaitstumat Victoria-aegset neitsit.
„Kas surnukeha oleks kahe silma vahele jäänud, kui see oleks juba eile seal kivil olnud?” küsisin ma.
Mel
