ärge andke talle palju aega ringi vahtida.
Vastupidi sellele, mida te võib-olla arvate, ei hakanud ma uurijaks seepärast, et mul oli ulmeline eesmärk lahendada lapsepõlvest pärit mõistatus. Lugesin seda toimikut ühe korra, esimesel töö-päeval hilja õhtul, kui olin üksi mõrvarühma ruumis, laualamp ainus valgusallikas (unustatud nimede tekitatud kajad, mis nahkhiirtena ümber mu pea sähvisid, kui inimesed tuhmunud pastakakirja kaudu tunnistasid, et Jamie oli ema jalaga löönud, sest ei tahtnud internaatkooli minna, et „ohtliku välimusega” noormehed passisid õhtuti metsaservas, et Peteri emal oli kord sinikas põsesarnal), ja hiljem ei vaadanud seda enam kunagi. Ma ihaldasin saladusi, neid peaaegu nähtamatuid mustreid nagu Braille’i kiri, mida oskavad lugeda ainult pimedad. Nad olid justkui mõnest tõuraamatust, need kaks mõrvauurijat seal pärapõrgus; nagu köietantsijad, kõrvetavalt säravaks lihvitud. Nad mängisid kõrgeimatele panustele ja olid oma tegemistes eksperdid.
Teadsin, et see, mida nad tegid, oli julm. Inimesed on taltsutamatud ja halastamatud; see külm ainitine pilk ja ühe või teise teguri delikaatne kohandamine, kuni inimese peamine instinkt, enesekaitse, mõraneb, on jõhkrus selle kõige puhtamas, poleeritumas ja arenenumas vormis.
Olime kuulnud Cassiest mitu päeva enne, kui ta mõrvarühma tuli, ilmselt isegi enne, kui ta tööpakkumise sai. Meie infovõrk on naeruväärselt, vananaiselikult tõhus. Mõrvarühm on jõuline ja väike meeskond, vaid 20 püsitöötajat, ning iga lisapinge (keegi lahkub, keegi tuleb asemele, liiga palju tööd, liiga vähe tööd) kipub tekitama klaustrofoobset hüsteeriat, millega kaasnevad keerulised liidud ja pöörased kuulujutud. Mina jään sellest tavaliselt kõrvale, kuid Cassie Maddoxi tuleku ümber löödud lärm oli nii vali, et see jõudis isegi minuni.
Üks asi oli kindel – ta oli naine ja see põhjustas mõningat halvasti varjatud pahameelt. Meid kõiki on treenitud tundma õudust hirmsate eelarvamuste ees, ometi igatseme kangekaelselt ja nostalgiliselt taga 1950. aastaid (isegi minu eas inimesed; enamikus Iirimaa paigus lõppesid viiekümnendad alles 1995. aastal, kui hüppasime otse Thatcheri kaheksakümnendatesse), sest siis võisid hirmutada kahtlusalust üles tunnistama, ähvardades tema emmele ära kituda, ja kui ainsad riigis viibivad välismaalased olid meditsiinitudengid ning tööpaik oli ainus koht, kus said olla peidus näägutavate naiste eest. Cassie oli alles neljas naine, kelle mõrvarühm oli vastu võtnud, ning eelmisest kolmest oli vähemalt üks olnud suur viga (mõne inimese arvates sihilik) ja saanud meeskonna jutuaineks, sest oleks enda ja oma paarilise peaaegu surma saatnud, kui kartma lõi ja oma relva nurka aetud kahtlusalusele vastu pead viskas.
Cassie oli ka ainult 28-aastane ja mõni aasta tagasi Templemore’i lõpetanud. Mõrvarühm on parimatele ja ühtegi alla kolmekümneaastast sinna ei võeta, kui tema isa just poliitik pole. Üldiselt peab paar aastat veetma abijõuna, aidates seal, kus kedagi on vaja kusagile saata, ja seejärel ronitakse redelil ülespoole vähemalt ühe või kahe muu rühma kaudu. Cassiel oli seljataga peaaegu aasta narkoosakonnas. Klatšivõrk väitis paratamatult, et ta magas mingi tähtsa mehega, või siis oli kellegi sohitütar või – et olla originaalsem – oli püüdnud kinni mõne narkot ostnud mõjuka tegelase ja see töö oli vastukaup suu kinnihoidmise eest.
Mulle ei valmistanud Cassie Maddoxi tulek mingit probleemi. Olin olnud mõrvarühmas vaid paar kuud, kuid mulle ei meeldinud riietusruumis kõlavad uusneandertallaslikud alatoonid, kemplemine, kellel on parem auto või habemevesi, ning kergelt kõrgid naljad, mis olid „õigustatult iroonilised”, kuid tekitasid alati tunde, et tahaks pidada pika pedantse loengu iroonia mõiste kohta. Üldiselt eelistan ma meestele naisi. Pidin tegelema ka keeruka isikliku ebakindlusega oma koha pärast rühmas. Olin peaaegu 31-aastane, olnud kaks aastat jooksupoiss ja kaks koduvägivalla osakonnas, nii et minu töölevõtmine polnud nii kahtlane kui Cassiel, aga mõnikord mõtlesin, et juhtkond eeldas, et olen hea uurija, kuid samal arutul programmeeritud viisil, nagu mõned mehed eeldavad, et pikk sale blond naine on ilus isegi siis, kui tal on nägu nagu kilpnäärme ületalitluse all kannataval kalkunil – sest mul on kõik vajalik olemas. Mul on täiuslik BBC aktsent, mille omandasin internaatkoolis kaitsemaskeeringuks, ja see koloniseerimise jutt ei unune niipea: kuigi iirlased hoiavad pöialt igale meeskonnale, kes mängib Inglismaa vastu, ja ma tean mõnd pubi, kus ma ei saaks jookigi osta, ilma et ei riskiks klaasiga kuklasse saada, oletavad inimesed siiski, et see kõigutamatu inglane on teistest intelligentsem ja haritum ning et tavaliselt on tal õigus. Tagatipuks olen ma pikk ja kondine, vibaliku keha-ehitusega, mis võib näida sale ja elegantne, kui ülikond on õige lõikega, ning pentsikul moel olen ka üsna hea välimusega. Central Castingi näitlejate agentuur leiaks kahtlemata, et ma mängiksin head uurijat, geniaalset ja isepäist üksikut hunti, kes kartmatult riskib ja alati oma mehe kätte saab.
Mul pole sellise kutiga peaaegu midagi ühist, kuid ma polnud kindel, kas keegi teine oli seda märganud. Vahel, pärast üleliigset üksinda joodud viina, manasin silme ette elavaid paranoilisi stsenaariume, kus komissar saab teada, et ma olen tegelikult riigiteenistuja poeg Knocknareest, ning mind viiakse üle intellektuaalse omandi osakonda. Lootsin, et kui Cassie Maddox välja ilmub, on inimestel vähem aega mind milleski kahtlustada.
Kui ta viimaks saabus, valmistas ta tegelikult väikse pettumuse. Mahlakad kuulujutud olid loonud kujutluspildi kellestki samasugusel telesarja skaalal: lõpmata pikad jalad, šampoonireklaami juuksed ja liibuv pükskostüüm. Meie komissar O’Kelly tutvustas Cassiet esmaspäevahommikusel koosolekul. Too tõusis püsti ja ütles standardsed sõnad: tal on hea meel rühmaga liituda ja ta loodab, et on selle kõrgete standardite vääriline; ta oli napilt keskmist kasvu, tumeda lokipuhma, poisiliku saleda kehaehituse ja kandiliste õlgadega. Ta ei olnud minu tüüp – mulle on alati meeldinud tütarlapselikud naised, armsad väiksed peene kondiga piigad, keda jõuan ühe käega üles tõsta ja ringi keerutada, kuid leidsin, et midagi ses Cassies oli: võib-olla tema hoiak, raskus ühel puusal, sirge ja lihtne nagu võimleja; võib-olla lihtsalt salapära.
„Kuulsin, et tema vanemad on vabamüürlased ja ähvardasid meie rühma laiali saata, kui me teda tööle ei võta,” ütles Sam O’Neill mu selja taga. Sam oli jässakas, lõbus ja kõigutamatu Galway kutt. Pidasin teda meheks, kes kuulujuttude keerisega tavaliselt kaasa ei lähe.
„Ei noh, tore siis,” ütlesin ma õnge minnes. Sam irvitas ja vangutas mulle pead, siis lipsas minust mööda ja istus. Heitsin uuesti pilgu Cassiele, kes oli ka istet võtnud ja surunud ühe jala vastu ees olevat tooli, nii et sai märkmikku reiele toetada.
Ta polnud riides nagu mõrvauurija. Niipea kui see töökoht sihikule võetakse, õpitakse osmoosi teel, et välja peab nägema professionaalne, haritud, diskreetselt kallis, ainult veidike originaalne. Anname maksumaksjale nende raha väärt lohutava klišee: enamasti käime šoppamas luksuslikus Brown Thomase kaubamajas, allahindluste ajal, ning aeg-ajalt tuleme tööle, seljas piinlikult ühesugused rõivad. Selle hetkeni oli meie rühma kõige veidram kutt kretiin Quigley, kes rääkis oma Donegali maakonna aktsendiga nagu multifilmipart Daffy Duck ja kandis ülikonnapintsaku all kirjadega T-särke (näiteks mad bastard), sest pidas end hulljulgeks. Kui ta viimaks taipas, et keegi meist polnud šokeeritud ega isegi natuke huvitunud, lasi ta emal linna sõita, et temaga BT-s ostlemas käia.
Tol esimesel päeval liigitasin Cassie samasse kategooriasse. Ta kandis armee stiilis pükse ja villast bordoopunast sviitrit, mille varrukad ulatusid kaugele üle randmete, ning kohmakaid tosse, ja ma panin selle eputamise arvele: kuulge, ma olen teie traditsioonide jaoks liiga lahe. Süttinud vaenulikkusesäde kasvatas mu poolehoidu. Minus on külg, mida tõmbab väga intensiivselt nende naiste poole, kes mind häirivad.
Ma ei pannud Cassiet järgmise paari nädala jooksul eriti tähelegi, ainult niipalju, nagu ikka märgatakse iga normaalse välimusega naist, kui ümberringi on vaid mehed. Talle tutvustas tööd Tom Costello, meie kauaaegne halliks läinud veteran, ja mina töötasin parajasti ühe kodutu mehe juhtumi kallal: too oli leitud ühelt kõrvaltänavalt surnuks pekstuna. Mingi osa kodutu mehe masendava, armutu elu maitsest oli lekkinud ka tema surma ja see oli üks neid juhtumeid, mis
