tahad öelda, et meil hulgub siin mõrtsukas ringi?”
Läksin välja ja sülitasin küüni seina äärde, et laiba maitset suust välja saada. Rohtu polnud keegi maha tallanud ja kõrred paindusid kerge tuule survel järve poole.
„Ma ütlen ainult, et me alustame mõrvajuurdlust siiani veel kindlaks tegemata ohvriga, ja midagi täpsemat ma praegu ei räägi.”
„Sa pead pressiteate tegema. Kõik osariigi uudisteagentuurid helistavad meile.”
Brian oli kohutav liialdaja. Tegelikult oli talle ilmselt vaid kohalikust Maalehest paar korda helistatud. Kõige tõenäolisemalt nõudis linnapea proua üksikasjalikku aruannet, et levitada seda Sally kohvikus, kus ta igal hommikul muffineid küpsetas. Brian ja mina olime ammused tuttavad, sest me mõlemad olime pikka aega avalikus sektoris töötanud. Me toetasime teineteist kõigi valimiste ajal ja ta oli tõesti hea linnapea, kuid ma ei suutnud tema seltsis kunagi üle ühe napsi võtta. Ta hakkas siis väikseimate pisiasjade üle arutlema ja uuris alati käimasolevate juurdluste ja kuritegevuse „trendide” kohta. Mõnikord meenutas ta mulle elevil peni, kes ei suuda kuidagi käe lakkumist lõpetada.
„Brian, sa said just praegu mu pressiteate kätte. Ohvri nime teeme teatavaks, kui see on kindel.”
„Del, ma pean teadma, kas linn on hädaohus.”
„Mina samuti.”
Lõpetasin kõne ja toppisin telefoni taskusse, sest üks meedik tuli minu juurde.
„Šerif, me oleme valmis tüdruku ära viima.”
„Hea küll. Ma tulen hiljem järele. Pean kõigepealt paari asja kontrollima.”
„On mingeid juhtlõngu?” Neiu näost paistis lootust. Ma polnud seda piigat varem näinud, sest ta ei olnud meie maakonnast.
„Pole olemas selliseid asju nagu juhtlõngad.” Läksin küüni tagasi. „Sa lihtsalt kas saad tüübi kätte või ei saa.”
Kriminalistid korjasid kokku kõik, mis polnud kinni naelutatud, ja kammisid läbi küünipõrandat katva veekihi iga ruutsentimeetri. Nad said saagiks tühja veinipudeli, petrooleumilambi, viis tühja sigaretipakki, mõned tikud ja kolm kasutatud kondoomi.
Jälgisin, kuidas nad ukse ja akna kinni pitseerisid.
Jake tuli minu juurde. „Mõrvarelva polnud.”
„Ei olnud.” Ootasime, millal meeskond töö lõpetab ja end lahkuma asutab. Nad olid leidnud mõned juuksekarvad ja kavatsesid ka uurida, kas kondoomidel on DNA-d säilinud. Kõik ülejäänu pidid nad alles hoidma, kuni me täpsustame, mida meil vaja on, või teatame juurdluse lõpetamisest.
Kui nende mikrobussid silmist kadusid, jäi kõrvu vaid üle põldude tuhiseva tuule mühin ja aeg-ajalt järve poolt kostev varblase säutsatus. Niiviisi oli kergem mõelda.
„Ta oli ukse juurest vaadates kõige kaugemas nurgas.”
„Järelikult ta kas taganes kellegi eest sinna nurka või leidis keegi ta sealt.” Jake’i mõtted liikusid täpselt sama loogika järgi kui minu omad. Seepärast ma ta asešerifiks valisingi.
„Kätel pole haavu ega muid jälgi, nii et võitlust eriti polnud.” Läksin küüni ukse juurde ja vaatasin välja, nagu hakkaksin lahkuma. Põllud ja rohumaad laiusid madalate seljandikena igas suunas kuni silmapiirini ja tühjad väljad sulatasid viimast, mis oli lumest alles jäänud. Küünist vaadates ei paistnud ainsatki maja. „Mees tapab tüdruku ja läheb välja. Nuga ta maha ei jäta. Ta peab siit minema pääsema ning relva ja oma riided kuhugi ära sokutama.”
Jake osutas jalgrajale, mis viis tiiruga ümber järve, supelranna ja paadisilla juurde. „Parim oletus, mis meil praegu on. Mees parkis oma auto sinna ja läks sama teed mööda tagasi.”
„Kas seda või siis läks jalgsi siit kiirteele või läks Ericksoni majast mööda Seitsmendale maanteele. Mõlemani on umbes poolteist kilomeetrit.”
„Miks ta oleks pidanud auto nii kaugele jätma? Ei tundu loogiline.”
„Ei olegi loogiline. Enamik mõrtsukaid on rumalad. Ja nad ei plaani tavaliselt tapmist ette ega mõtle seetõttu ka sellistele pisiasjadele nagu parim põgenemismarsruut.”
Jake ühmas midagi, andes mõista, et maastikumatka asjus pole ta minuga päri.
„Meil on vaja koeri, et põllud läbi uurida. Poolteist kilomeetrit igas suunas. Helista Rochesteri Mickile. Ja saada järvele metallidetektoriga paat. Mõrtsukas võis tagasiteel auto juurde noa vette visata.”
„Sellega olen nõus. Ma lasen järve ja kalda sentimeeterhaaval läbi kammida.”
Lahkusime kuriteopaigalt ja loksusime üle põldude Winifred Ericksoni maja juurde. Jake sõitis edasi linna poole, kuid mina koputasin kõigepealt taluomaniku uksele. Ei mingit vastust. Ega see muidugi tähendanud, et naist pole kodus. Siitkandirahvas tegi enamasti ukse lahti juba siis, kui silmapiiril esimest tolmusaba märkas, kuid Winifred oli teistsugune. Mõnikord ei näidanud ta oma nägu linnas nädalate kaupa ja mind oli rohkem kui üks kord saadetud kontrollima, ega ta pole näiteks oma köögi põrandale ära surnud. See naine ei tulnud kunagi ust avama enne, kui ma olin valmis seda hingedelt maha lööma, ja siis ilmus ta lävele, lokirullid hõredates juustes ja Larsi vana piip suunurgas tolknemas, et minult küsida, kas ma tean, kui palju uksed maksavad ja kas olen ikka kuradima kindel, et tahan talle uut ust osta. Mõni päev pärast seda ilmus ta tavaliselt jälle peatänavale ja oli väga sõbralikult meelestatud. Pärast seda, kui ta oma abikaasa ära tappis, muutuski ta niisuguseks veidrikuks.
Jätsin naisele teate, et piirkonda hakatakse koertega uurima, ja sõitsin linna tagasi.
Kui ma kabinetti jõudsin, tegid telefonid põrgulärmi, kuid Nancyt polnud laua taga. Leidsin ta puhketoast kohvi keetmast. Jake kugistas võileiba, telefon pihus.
„Ma ootan, et Rochesteri liinile pääseda,” mõmises ta kahe suutäie vahel. Mul oli hea meel näha, et moonutatud laip polnud poisi söögiisu mõjutanud.
„Kalla mulle ka kohvi, Nance.”
„Del, nad ei jäta järele. Umbes kakskümmend minutit pärast seda, kui teid välja kutsuti, hakkasid nad siia sisse trügima nagu tulvavesi.”
„Kes?” küsis Jake.
„Kõik, keda ma kunagi kohanud olen, ja neil käskisin ma oma asjadega tegelda. Aga ajakirjandus trügib niisamuti ning Shel helistas ja küsis, kas sa tahad, et ta kohale tuleks.”
Shel oli üks meie neljast täiskohaga asešerifist. Mõrvajuurdluse jaoks oli meil jõudu üsna napilt, arvestades, et kogu kontori peale oli meid kokku ainult kaksteist inimest.
„Kuidas kuradi moodi ta sellest nii kähku kuulis?”
„Ta on Sandersi sugulane. Nad helistasid talle kohe, kui poiss koju jõudis.”
„Ei, ütle talle, et me saame hakkama. Jake tegeleb kõigi operatiivsete väljakutsetega ise.”
„Aga mina pean juurdlust alustama,” protestis Jake.
„Ma alustan ise juurdlust.”
„Del, uurimisrühma
