minu juurdlus. Nancy tuli mulle kohviga kabinetti järele.
„Järgmise kahekümne minuti jooksul ei võta ma ühtegi kõnet vastu. Ja see juhtum nõuab vaikimist. Mitte ühtegi sõna ega noogutust enne, kui mina selleks loa annan. Me võime kinnitada vaid seda, et üks naissoost isik pussitati surnuks. See on kõik.”
„Del, sa ju tunned mind. Ma vaikin kui haud.”
Nancy hakkas juba ära minema, kuid pöördus veel korraks. „Kas asi oli väga hull?”
Vaatasin oma telefoni ekraanile ilmunud numbrit ja ohkasin. „Läheb aina hullemaks.”
„Kahju kuulda, Del. Valmistan pressiteate ette ajaks, kui ohvri isik on kindlaks tehtud.”
Nancy tõmbas ukse enda järel kinni. Ohkasin ja silmitsesin seinal rippuvat pilti, millel ma poseerisin kolmeteistkümne ja poole kilose maskinongiga, kõige suurema minu püütud mageveekalaga. Bud nimetas selle kala minu koletiseks ja juba järgmisel päeval püüdis ise ligi kolmeteistkilose. Jumal küll. Vajutasin helistamisnuppu enne, kui jõudsin midagi rohkemat mõelda.
Mees vastas pärast esimest kutsungit. „On see tema?”
Surusin hambad kokku ja hingasin sisse. „Sa juba kuulsid.”
„Mona on murest hulluks minemas. Mida sa tead?”
„Ei saa praegu veel öelda, kes see on.”
„Ei saa öelda või ei ütle?” Bud ei tõstnud häält ega muutnud tooni, kuid ma polnud meie kahekümne viie aastase sõpruse jooksul kordagi kuulnud teda niiviisi küsimas.
„Ei saa, Bud. Nägu oli… vigastatud… ja me ei saanud isikut kohe kindlaks teha.” Selle peale ei kostnud ta midagi, ehkki ma teadsin, et ta võttis kuuldut ikkagi südamesse ja tema kujutlus surnud tüdrukust, kes võis olla tema tütar, muutus palju jubedamaks.
Budi sõnul nähti Hattiet viimast korda reede õhtul pärast koolinäidendi lõppu. Bud ja Mona käisid seda samuti vaatamas, kallistasid pärast etendust oma tütart ja manitsesid, et ta hilja peale ei jääks, kuid Hattie ei tulnudki koju.
„Bud, kas sa mäletad, mis Hattiel eile õhtul seljas oli?”
„Ta lavakostüüm. Kleit.”
„Suvekleit?”
„Ei, verega määritud valge kleit. Kunstvereplekkidega. Ja tal oli kroon peas.”
„Kas ta vahetas enne lahkumist riided ära?”
„Vist küll.”
„Kas tal on mingi kollane satsidega suvekleit?”
„Kust kuradi kohast mina seda teadma peaksin?” Bud pidas Monaga nõu. Kuulsin nende vaikseid ärevaid hääli.
„Ei, Mona väidab, et sellist ei ole.” Mees ütles seda telefoni peaaegu et kergendustundega. Mina niiviisi ei tundnud.
„Hmm… Kas te ei tea ikka veel, kellega ta koolist minema sõitis?”
„Mona ja mina muudkui mõtleme, et ta oleks pidanud Portiaga minema. Tema mängis samuti näidendis, aga ütles, et peaaegu ei näinudki Hattiet pärast etendust.”
„Hea küll, Bud. Kuula nüüd. Mul on vaja Hattie hambakaardi kontrolliks sinu nõusolekut. Nancy astub teie poolt paberitega läbi ja teie olete esimesed, kes kuulevad, kas tapetu on teie tütar või mitte. Seda saan ma sulle lubada.”
Mees pomises midagi hädise jaatuse taolist ja lõpetas kõne.
Enne kui jõudsin põhjalikumalt järele mõelda, mida olin oma parimalt sõbralt just palunud, helistasin Rochesteri ja sain kinnituse, et lahang toimub kohe hommikul. See ei lugenud, et homme on pühapäev. Morgid ei tööta kaheksast viieni.
Nancy hoolitses paberite ja fotode eest, mina aga avasin toimiku, kasutades Jake’i uut uhket tarkvara, millega ei saanud tegelikult midagi asjalikku teha. Praegu polnud aega selle üle toriseda. Kui selle kuradima programmi lõpuks lahti sain, panin sinna kirja need vähesed faktid, mis meil praegu olid. Seda oli näpuotsatäis, õieti ei midagi.
Naissoost.
Valgenahaline.
Torkehaavad ja võimalik peatrauma.
Surnukeha leidsid kaks kohalikku alaealist vanast Ericksoni küünist laupäeval, 12. aprillil 2008. aastal kell 16.32.
Kõiki tühje lahtreid silmitsedes neelatasin ja hõõrusin lõuga. Ma ei mäletanud, millal viimati nii mures olin, mõeldes, mida mul võib-olla tuleb sinna kirjutada. Tüdrukuid ei tapeta lihtsalt niisama, vähemalt mitte Wabashi maakonnas. Siin ei tulistatud möödasõitvast autost inimeste pihta ja vihased poisid ei korraldanud koolitulistamisi. Sedasorti hullumeelne maailm asus meist väga kaugel ja seepärast jäidki siinsetest elanikest paljud paigale. Tõsi, Pine Valley poodide vaateaknad olid alati pooltühjad. Kui teravilja hind langes, ei pruukinud inimesed enam suuta oma kinnisvaralaenusid maksta, kuid siin oli kogukond. Koht, kus kindlameelselt usuti, et inimene on oluline. Igatahes pidi miski olema nii oluline, et selle nimel tasus tüdruk pärapõrgusse Ericksoni küüni vedada. Ja mis see ka oli, oli see kellegi meelest piisav põhjus tüdruk ära tappa.
Oli juba üsna hilja, seega otsustasin koju minna, ei tea ise ka, miks. Enamiku einetest sõin töö juures ega maganud peaaegu üldse. Varem olin sellist elu elanud suuremate juhtumite puhul, kuid viimasel ajal jätkus mul ööund vaid neljaks tunniks. Mulle kuulus siit kvartali kaugusel peatänava ääres paarismaja ülemine korrus. Alumisel korrusel elasid alkoholipoodi pidavad Nguyenid. Nad olid terves maakonnas enam-vähem ainsad asiaadid, ja ehkki erinevalt Hiina restoranidest oli nende toidulõhn sõna otseses mõttes vürtsikas, olid nad ise vaiksed inimesed ega kolkinud kunagi veetorude pihta nagu too vanaproua, kes seal enne elas, rabanduse sai ja ära suri. Püüdsin sellegipoolest lärmi mitte teha, eriti keset ööd, kui und ei tulnud. Mõnikord kuulasin plaate, kuid televiisorit ei vaadanud kunagi, sest see tekitas tunde, nagu oleksin juba surnud. Uudised sain kätte ajalehtedest ja pallimängude ülekandeid kuulasin raadiost, nii et teleri majashoidmisel polnud muud otstarvet kui olla lamamisaluse eest Nguyenide kassile, kes armastas aknast sisse hüpata ja teleri peal pikutada. Mulle polnud kassid kunagi meeldinud, aga see elukas oli täitsa okei. Ta ei jooksnud mul toitu mangudes sabas ega ajanud kogu elamist karvu täis. Tema istus elutoa ühe seina ääres televiisori otsas, mina istusin vastasseina ääres diivanil ja meil mõlemal oli mõnus.
Olin terve öö ärkvel ja mõtlesin sellele laibale. Kui ka jäingi veidikeseks tukkuma, siis ma ise seda ei märganud. Tegin märkmeid ja koostasin nimekirju inimestest, kellega pean rääkima, jälgides, kuidas kellaosutid liiguvad aegamisi kella seitsmese äratuse poole, kass aga võngutas saba.
„Niisiis, šerif Goodman, kelle säilmetele peaksin ma tänu avaldama, et mind külaskäiguga austad?”
Doktor Frances Okada polnud üldse muutunud. Tema krunn oli nüüd küll hõbedane ja selg kühmus, kuid ta askeldas endistviisi morgis ringi nagu põrgulik surnute kuninganna ja hääldas mu nime endiselt kahes osas – Good man3 –, nagu oleks see mingi eriti hea nali, millest vaid tema aru saab.
„Fran, ma olen seda tahtnud sinult küsida terve selle tunni, mis ma su kuradima ooteruumis passisin.”
„Jaa, see on tõesti häbilugu, et too noormees
