laua juurde. Ema oli mulle ja mu õdedele alati kinnitanud, et vaikus lõpetab vaidluse sõnadest kiiremini. See lähenemine toimis hästi ka ninakate kohtuarstide puhul, ja olgugi et Fran oli igavene pind perses, pidin ma temalt saama surnu isikuandmed. Bud ja Mona ootasid.
Laip oli taas muutunud. Laborivalguses hallina paistev surnukeha oli nüüd veel rohkem üles tursunud. See ei olnud enam üldse inimese moodi, eriti veel Hattie moodi.
„Ma saatsin su neiukese kohe röntgenisse, kui ta saabus. Tema hambad on siin.” Naine libistas pildid valguskasti. „Ja siin on pildid sinu oletatava ohvri Henrietta hammastest.”
„Hattie,” parandasin röntgenipilte lähemalt uurima astudes.
„Näed neid hambaauke siin ja siin?” Ta osutas mõlemale. „Plommid klapivad täpselt ja mõlemal on ühesugune profiil.”
Frani sõrm liikus pisut viltusele alumisele hambale. „DNA-proovi pole seekord vaja teha. Ta on Henrietta.”
„Ta on Hattie.” Ütlesin seda pisut kurjemini, kui kavatsesin.
„Ma pakun roiskumisastme järgi, et ta oli leidmise ajaks olnud surnud kaksteist kuni kaheksateist tundi.” Fran tõmbas uue kindapaari kätte ja küsis siis pisut leebemalt: „Kas sa tundsid teda?”
„Sellel pole nüüd enam tähtsust, ega? Ma vajan mõrvakahtluse tõttu põhjalikku uuringut. Võõras veri, juuksed, kõik, mida leida on, et mingeidki vihjeid saada. Ja mul on seda vaja kähku, saad aru? Helista mulle, kui valmis jõuad.” Viimased sõnad ütlesin juba käigu pealt, teel ukse poole.
„Miks sa ei võiks siia jääda ja lahkamist ise vaadata?”
Ringi pöörates nägin, et naine vaatab mulle lõpuks ometi otse silma, seistes nagu valvur vormitu massi kõrval, mis veel kaks päeva tagasi oli olnud Hattie.
„Mul on vaja üht-teist teha.”
Budi pikap seisis maja juures, kui ma nende sissesõiduteele pöörasin, ehkki oli alles varajane pühapäevahommik ja nad poleks tohtinud veel kirikust tagasi olla. Kui maja poole lonkisin, tuli pere must labrador Karu lõõtsutades minu juurde, et ma teda kõrva tagant sügaksin nagu tavaliselt. Ma ei vaadanud ta poolegi. Ma polnud veel majale ligilähedalegi jõudnud, kui Mona välisukse hooga valla lükkas.
Tal oli suur lilleline põll ees ning juuksed rätiga sabasse seotud. Mona oli minu tutvusringkonnas ainus tema eas naine, kes polnud juukseid lühikeseks lõiganud, ja tänu sellele nägi ta kuidagi eatu välja. Tal olid tugevad näojooned ja hea enesevalitsus, kuid täna paistsid tema silmade põhjast hirmuvärinad.
„Noh?” nähvas naine.
„Mona.” Võtsin kaabu peast. „Kas Bud on ka kodus?”
„Ütle see lihtsalt välja, Del.” Naise sõrmed trummeldasid rütmitult vastu kintsu, kui ta seal seisis otsekui kivikuju. Näis, nagu ei kuulukski need sõrmed ta ülejäänud keha külge, ja mulle meenus hetkeks vastik vaatepilt poolenisti vees lamavast Hattiest, kelle keha polnudki nagu enam ühes tükis.
„Võin ma sisse tulla?”
„Muidugi, Del.” Bud ilmus Mona selja taha ja lükkas ukse laiemalt lahti. Ta võttis oma naisel õlgade ümbert kinni ja tagurdas ta tuppa, et ma saaksin sisse astuda. Naine rapsas end lahti ja suundus meie ees elutuppa.
Majja sisenedes uppusin või ja šokolaadi lõhnapilve. Köök oli küpsiseid täis. Kuhu ka silm vaatas, kõrgusid taldrikutel kaneelirullide, šokolaadilaastudega küpsiste ja liivatainaküpsiste virnad.
Budi pilk liikus minu omaga kaasa. „Ta küpsetas parajasti kiriku väljamüügi jaoks, kui meile selle surnukeha pärast helistati, ja siis…” Mees kehitas abitult õlgu. „Siis ta lihtsalt ei lõpetanud küpsetamist. Ta ei läinud kirikusse ka ja mul pole aimugi, kas ta öösel üldse magas.”
Mehe hääl kostis kuidagi kaugelt, nagu ei seisakski ma siinsamas ta kõrval, ning ma ei saanud aru, kas see kaugusetunne tuleb minust või temast.
Läksin elutuppa ja jäin seisma kamina kõrvale, mille kohal rippusid kullatud raamides Hattie ja Gregi koolilõpupildid. Hattie toetus puu najale, käed rinnal vaheliti. Ta kandis valget kleiti, millele oli nõelaga lilleõis kinnitatud, ja naeratas nõnda, et suunurgad vaevu kerkisid. Tüdruk paistis õnnelik. Ei, tegelikult polnud „õnnelik” õige sõna. Pigem rahulolev. Ta paistis tüdrukuna, kes teab, mida tahab ja kuidas seda saada. Tema oli sedasorti laps, kes kavatses saada edukaks, ehitada oma elu üles kusagil Pine Valleyst eemal, abielluda mõne karjääriredelil kõrgemale tuhiseva juristiga ja tulla kodulinna vaid pühade ajal, et eputada oma hiilgava karjääri ning ühe või kahe lapsega. Tema polnud sedasorti tüdruk, kes kavatses ära surra. Kiikasin vilksamisi Gregi foto poole, kus poiss poseeris koos Karu ja jahipüssiga. Tema käis siilisoenguga ringi juba ammu enne, kui sõjaväkke läks, ja ihkas innukalt Afganistani sõdima minna kohe, kui kool lõpetatud. Vaat tema oli see, kelle surmasaamist kardeti. Tema oli see laps, kes kasvatas Budi ja Mona naha paksuks, nii et nad suudaksid teate üle elada, kui see peaks tulema.
Bud istus diivanile Mona kõrvale, hoidis tal käest kinni ja ootas. Kui palju kordi olin ma selles elutoas käinud? Sadu kordi ja igal neist suutis Bud tekitada minus tunde, nagu oleks see minu elutuba ja nagu ripuksid seintel minu perekonna pildid. Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin talle otsa. Mehe juustes oli halli ja ta särk oli kõhu ümber rohkem pingul kui varem. Ta vaatas mulle otse silma ja ma ütlesin tõe välja.
„Hambaarst saatis Hattie hambakaardi Rochesteri, kus surnud tüdruk praegu asub, ja Hattie hambaid võrreldi ohvri omadega. Kõik klappis. See on Hattie.”
Mona tuikus ettepoole, nagu oleks keegi teda selja tagant tõuganud, ja Bud laskis ta käest lahti. Kumbki ei toonud kuuldavale ainsatki heli.
„Jumal küll, Bud, mul on nii kahju.” Pressisin sõnad oma pitsitavast kurgust välja. „Mona, ma ei suuda sulle kirjeldada, kui jubedalt ma end tunnen. Ma luban sulle, et leian selle tõpra üles.”
Mona vahtis üksisilmi kulunud rohelist vaipa. „Hambad?”
Budi pilk tungis minust läbi ja ta silmitses seinal rippuvaid pilte. „Mis õieti juhtus? Kuidas ta…?”
„Ta leiti järve äärest Ericksoni vanast küünist, ja paistab, et just seal see juhtuski. Keegi ründas teda noaga ja ta suri rinnahaava tõttu.”
Kirjelduse ajal istus Bud täiesti liikumatult paigal, Mona aga vabises vaikselt.
„Sa ütlesid, et ei tundnud teda näo järgi ära.”
Kurat mu suuvärki võtku! Olin püüdnud juhtunut kirjeldada nii peenetundeliselt kui võimalik, et neid vähemalt millestki säästa.
„Ründaja lõikus ta nägu noaga, aga see võis vabalt juhtuda pärast surma. Me ei saa seda enne lahanguaruande saabumist kindlalt öelda.”
Mona hakkas vaikselt halama. Bud ärkas seepeale tardumusest ja sirutas käe naise poole, kuid too tõukas ta eemale.
„Ära puutu mind!”
Naine ajas end püsti ja komberdas vastu seinu põrgates ja omaenese nuuksumisest hingetuna kööki tagasi. Mida kaugemale ta jõudis, seda valjemaks läks ta leinahala. Mona ei olnud kalk naine, aga talus eluraskusi stoilise rahuga. Ma polnud vist kõigi me tutvuseaastate jooksul näinud teda pisaratki poetamas. Mona-suguse naise südantlõhestav ulg oli vist kõige hullem asi, mis oli iial mu kõrvu jõudnud.
