poleks mu küsimust nagu kuulnudki, kuid minuti möödudes tõmbas ta kareda käega üle näo ja köhatas põrandat põrnitsedes kurgu puhtaks.
„Ta ütles, et läheb välja. Ta kavatses mõne kaaslasega esietendust tähistama minna.”
„Ta ei maininud, kellega täpsemalt?”
„Ei. Me arvasime, et terve trupiga. Nad käisid ka eelmisel nädalavahetusel pärast lavakujunduse valmimist kogu kambaga väljas.”
„Ta polnud siis kellegi kindlaga koos?”
„Ta oli koos meiega.” Mehe hääl murdus ja ta neelatas. „Ta oli seal meiega.”
Me mõlemad võpatasime mürtsatuse peale. Jooksin läbi köögi Budi ja Mona magamistuppa. Mona lamas külili väikese lauakese jäänustel. Paistis, nagu oleksid jalad loobunud teda kandmast. Naise selg vappus pidurdamatult laudlina, puutükkide ja raamatute otsas. Kui proovisin kindlaks teha, ega ta viga saanud, hakkas Mona mind hullunult peksma ja kaeblemisest sai peenehäälne, kile inin. Läksin elutuppa tagasi ja nägin, et Bud polnud kohalt liikunud. Ta istus diivanil, peopesad ülespoole pööratud ja sõrmed konksus nagu imikul.
„Bud.”
Ta ei vastanud. Tema pilk eksles sihitult ringi. Sealt, kuhu Mona oli talle äsanud, olid ta juuksed jahused.
„Bud.”
Mees tõusis kangelt ja läks magamistuppa. Ta kummardus Mona kohale ja varjas naise nuukseist vappuva keha enda omaga. Pühkisin silmad kuivaks ja jätsin nad omaette.
Pine Valley keskkool oli ühekorruseline telliskivihoone kesklinna lõunaosas, kohas, kus peatänava poed lõppesid ning algas elumajade ja bensiinijaamade piirkond. Koolihoone polnud muutunud kuuekümnendatest aastatest saati, kui sellele uus võimla juurde ehitati.
Auto sõidukeid poolenisti täis parklasse jätnud, sain Jake’iga peaukse juures kokku ning me läksime silte järgides uude võimlasse, kus käis parajasti etendus. Kolm nädalat ja terve inimiga tagasi olin Hattiele lubanud pühapäeva pärastlõunast etendust vaatama tulla. Siin ma nüüd olingi.
Jake libistas pilgu üle kavalehe. „Siin on kirjas, et leedi Macbethi mängib Hattie.”
Hiilisime sisse ja istusime tagarea tühjadele toolidele. Laval mingi lossi ees seisid kaks valgetes riietes last. Asiaadist tüdrukut Portia Nguyeni ma tundsin, aga poiss oli võõras. Esinejad rääkisid Shakespeare’i uhkeldavas keeles, mida ma polnud kunagi hinnata osanud, kuid lõpuks suutsin ikkagi nende jutule häälestuda. Tüdruk püüdis veenda poissi kedagi mõrvama ja poiss paistis asjaga päri olevat. Stseeni lõpus läks tüdruk poisi juurde kavandama, kuidas nad pärast mõrva käituvad.
„Kes söandaks muud, kui halame ja teeme kaebekisa ta surma pärast?”4
Poiss võttis tüdrukul käest kinni. „Minu meel on kindel. Mul iga kiud on pingul hirmsaks teoks.”
Ta talutas tüdruku lava taha ja ütles pimedusse: „Nüüd lahke nägu aega petma peab: võlts ilme katku, mis võlts süda teab.”
Pärast kutsusin korda pidanud õpetaja kõrvale ja ütlesin talle, et tahan vestelda kogu näitetrupi ja abipersonaliga. Mees läks näost kaameks, kuid ei esitanud ühtegi küsimust. Ta oli noor prillide ja puhaste küünealustega mees, kelle nimi oli Peter Lund.
Lund teatas kõigile, et tahab teha kiire kokkuvõtte, ja kutsus õpilased muusikaklassi. Kui uksed sulgusid, jäid ootavad lapsed hiirvait.
„Suurepärane etendus… ee… kõigilt. Portia, sina… sina said hästi hakkama. Me hakkame kohe dekoratsioone maha võtma, aga šerif Goodman tahab meie kõigiga kohe praegu rääkida.”
Õpetaja läks klassi tagumisse otsa, jättes minu ja Jake’i kahekesi õpilaste ette. Mõned tüdrukud juba nutsid. Pine Valley oli väike linnake ja ma teadsin, et kõik olid surnukeha leidmisest mõne tunni jooksul teada saanud.
Ma ei hakanud keerutama. Ütlesin neile tõe otse välja ja nemad käitusid just nii, nagu võis oodata teismelistelt, kui üks nende hulgast surnuks pussitatakse ja nad kõik saavad seeläbi oma surelikkusest esmakordselt aimu. Oli šokk ning palju pisaraid ja hala. Enamik poisse läksid näost kaameks, kivistusid paigale ja neid oleks võinud udusulega jalust maha lüüa. Enamik tüdrukuid kallistasid üksteist. Lund konutas klassi tagaseina ääres, pea käte vahel.
Andsin neile pisut aega kuuldut seedida, aga enne, kui lein jõudis nende üle täielikult võimust võtta, asusin asja kallale.
„Ta tapeti reede öösel pärast etendust. Mul on vaja, et te kõik nüüd meenutaksite. Tehke seda Hattie pärast. Kellega koos ta tol ööl minema läks? Kas keegi teist kohtas teda veel pärast peol või midagi?”
„Mõned meist läksid Dairy Queeni, aga tema sinna küll ei tulnud,” sõnas poiss, kes oli Macbethi mänginud. Praegu paistis ta hoopis rohkem hullumise äärel kui natukese aja eest laval.
„Tommy oli etendusel, eks ju? Portia, ega Hattie temaga kaasa läinud?” päris üks õpilastest.
Portia Nguyen harutas ennast teise nutva tüdruku embusest lahti ja vaatas nutumärja näoga emotsioonitult meie poole. Tal oli kroon viltu peas. „Võib-olla. Ma ei tea. Ma ei rääkinud temaga eriti palju. Ma ei käinud teda isegi õnnitlemas.”
„Tommy oleks teda sõidutanud, kui Hattie oleks palunud. Ta tantsis täiesti Hattie pilli järgi.”
„Missugune Tommy?” uuris Jake.
„Tommy Kinakis,” vastasin. Kui õigesti mäletasin, siis oli Hattie temaga peaaegu aasta käinud. See poiss oli mulle eelmisel sügisel esindusmeeskonna ründajana silma jäänud. Ta oli kõigis mängudes täiesti usaldusväärne, temast oli raske mööda pääseda ja ta ei vedanud kunagi sööduandjat alt. Kui niisugune poiss tahaks kellelegi noaga virutada, poleks erilist lootust teda selles takistada.
„Mina tean, mis ta tappis.” Portia tõusis püsti ja vaatas mulle otsa, nagu kavatseks alustada mõnda pikka monoloogi teatritükist. „See oli needus.”
„Kuidas, palun?”
Mõned lapsed ahhetasid ja katsid suu käega.
„Hattie tappis needus. „Macbethi” needus.”
PETER / Reede, 17. august 2007
SÜDAMEPUUDULIKKUS valmistus mind hävitama.
Olin kahekümne kuue aastane ja elu parimas vormis. Varasemat arvestades saigi vorm minna vaid ülesmäge. Olin kondisest keskkoolinohikust kasvanud meheks, kes jooksis nädalas vähemalt kakskümmend viis kilomeetrit. Oleksin suutnud tõenäoliselt ka kangi tõsta, kui oleksin söandanud minna mõnda higiseid lihamägesid täis jõusaali. Ma olin taimetoitlane ega suitsetanud, kuid südamepuudulikkus ähvardas mu elule kriipsu peale tõmmata.
„Mida sa magustoiduks tahaksid?”
Vaatasin teisel pool lauda istuvat Maryt. Pärast seda, kui meile pearoog toodi, polnud ta peaaegu sõnagi rääkinud ja piilus muudkui kella, nagu oleksime väljas pärast ametlikku öörahu.
„Šokolaadivahtu?” uurisin muiates. Pärast seitset koosveedetud aastat teadsin, et ta ei suuda
Jaan Krossi tõlge, William Shakespeare, „Macbeth”, Eesti Raamat, 1968.
