identsete meeste hulgast silma paistma. Kelly vaatas mehi varjamatult, kiretult. Ta lihtsalt harjutab, ütles ta endale ega teinud väljagi, et üks meestest vaatas tema poole ja tabas endal naise külma pilgu. Kelly arvas, et mees pöörab pilgu ära, ent selle asemel pilgutas mees hoopis silma ja manas näole enesekindla naeratuse. Kelly pilk vilksas mehe vasakule käele. Abielus. Valgenahaline, hea kehaehitusega, umbes saja kaheksakümne sentimeetri pikkune, lõuga katmas tumedam vari, mida mõned tunnid tagasi seal ilmselt polnud. Mantlihõlma siseküljel oli näha keemilisest puhastusest külge ununenud kollast paberilipakat. Mees seisis nii sirgelt, et Kelly oleks võinud raha peale kihla vedada, et tegemist on endise sõjaväelasega. Mittemidagiütleva välimusega, nii et kui Kelly peaks teda veel kunagi kohtama, ei tunneks ta meest ära.
Rahulolevana pööras Kelly tähelepanu viimati rongi sisenenud inimestele, kes olid peale tulnud Holbornis ja valgusid nüüd üle vaguni laiali, et leida mõni veel vabaks jäänud istekoht. Peaaegu igaühel oli käes telefon; mängiti mänge, kuulati muusikat või lihtsalt näpiti seda, justkui peopessa mustreid joonistades. Vaguni teises otsas tõstis keegi oma telefoni kõrgemale ja Kelly pööras vaistlikult pea ära. Turistid hangivad endale ikoonilisi ülesvõtteid Londoni metroost, et pilte kodus näidata, kuid Kelly ei tahtnud mõeldagi, et võiks sattuda kellegi puhkusepiltide taustaks. See näis liiga veider.
Marble Archi peatuse perroonil oli ta eskalaatorist alla tormates suure kiiruga vastu nurka jooksnud ja nüüd tundis ta selle koha peal õlas valu. Ta jäi mõni sekund hiljaks ja teda ärritas, et oli ilmaasjata tekitanud oma käsivarrele tuikava sinika. Järgmine kord kavatseb ta olla kiirem.
Rong jõudis Liverpool Streeti peatusesse; perroonil tungles rahvamass ja ootas kannatamatult uste avanemist.
Kelly süda hakkas kiiremini lööma.
Inimsumma keskel seisis end liiga avarate teksade, kapuutsiga dressipluusi ja pesapallimütsiga varjav Carl. Ta oli silmapilkselt äratuntav ja – kuigi Kelly soovis kogu hingest koju jõuda – temast polnud pääsu. Sellest, kuidas mees rahva hulka sulandus, oli selge, et Carl oli märganud Kellyt sekundi murdosa varem ega soovinud naisega kokku põrgata. Kelly oli sunnitud kiiresti tegutsema.
Ta hüppas rongist maha vahetult enne seda, kui uksed tema selja taga sisinal sulgusid. Alguses arvas ta, et on mehe kaotanud, ent siis märkas ta umbes kümme meetrit eespool pesapallimütsi, mille kandja küll ei jooksnud, kuid tegi perroonilt lahkuva rahvasumma sees endale teed rajades siksakke. Kui Kelly kümnest viimasest metroosõiduaastast üldse midagi õppinud oli, siis seda, et viisakusega kaugele ei jõua.
„Vaadake ette!“ hüüdis ta, hakkas jooksma ja trügis kahe enda järel kohvreid vedava jaapanlase vahelt läbi. „Laske läbi!“ Täna hommikul oli ta Carli küll käest lasknud ja saanud selle käigus õlavarrele sinika, kuid nüüd ei kavatsenudki ta mehel taas minna lasta. Kelly peast vilksas läbi mõte õhtusöögist, mille ta koju jõudes lootis eest leida, ja ta arvutas, et see siin lisab päevale veel kaks tundi pikkust juurde. Aga midagi polnud parata. Pealegi, koduteel võib ju ka kebabi kaasa haarata.
Carl sättis end eskalaatorile. Kogenematuse viga, teadis Kelly ja läks ise trepist. Seal oli vähem turiste, kellega maid jagada, ja igapidi lihtsam kui jõnksutaval ja ebaühtlase kiirusega liikuval eskalaatoril. Ja kui Kelly end Carliga võrdles, siis tema liikumine oli ka lihastele kasulikum. Üles jõudes heitis mees kiire pilgu üle vasaku õla selja taha ja vilksas siis paremale. Pagan võtaks, Carl, mõtles naine. Ma peaksin praegu juba kodus puhkama.
Kelly tegi veel viimase kiire spurdi ja jõudis mehele järele hetkel, mil too valmistus piletivärava tõkkepuust üle hüppama. Kelly haaras vasaku käega Carli jakist ja väänas parema käega mehe käe selja taha. Carl tegi loiu katse end lahti tõmmata ja tõukas Kellyt, nii et naise müts kukkus tasakaalu säilitada üritades maha. Kelly nägi silmanurgast, et keegi võttis mütsi üles, ja lootis, et sellega minema ei minda. Ta oli lao silmis juba halvas kirjas, kuna oli rüsina käigus kumminuiast ilma jäänud – ta ei tahtnud jälle peapesu saada.
„Sind on tagaotsitavaks kuulutatud, vennas,“ ütles Kelly hingeldades, sest pitsitava kuulivestiga polnud kerge hingata. Ta võttis vöölt käerauad, klõpsas need pimesi ümber Carli randmete ja kontrollis, kas rauad on piisavalt pingul. „Oled kinni võetud.“
3
Mina sind näen, aga sina mind mitte. Loed süvenenult raamatut; pehmete kaantega väljaannet, mille esikaanel on pilt punases kleidis tüdrukust. Ma ei näe raamatu pealkirja, kuid see polegi tähtis; kõik nad on ühesugused. Kui lugu pole poisist, kes tüdruku leiab, siis on see lugu poisist, kes tüdrukut jälitab. Poiss tapab tüdruku.
Taban hästi ära iroonia.
Järgmises peatuses kasutan ära sisenejate voolu, et sulle lähemale liikuda. Sa seisad vaguni keskel, hoiad ühe käega ülemise käepideme rihmast ja teisega raamatut; keerad lehekülgi kätteõpitud pöidlaliigutusega. Oleme nüüd nii ligistikku, et meie mantlid puutuvad kokku, ja ma tunnen sinu parfüümi põhjanootide vanillihõngu; lõhna, mis on töölt lahkumise ajaks juba ammu haihtunud. Mõni naine kaob lõunatunnil tualetti, et meiki kohendada ja lõhnaõli juurde piserdada. Sina mitte. Kui ma sind pärast tööd näen, on tumehallist lauvärvist saanud väsinud varjud silmade all; huulepulk on aga kandunud lugematute kohvitasside servadele.
Ometi oled sa isegi pärast pikka tööpäeva kena. See on mulle tähtis. Mitte et määravaks oleks alati ilu; mõnikord on see eksootiline välimus või suured rinnad või pikad jalad. Mõnikord on tegemist klassi ja elegantsiga – liibuvad püksid ja kõrged kontsad –, mõnikord räpakuse ja odavusega. Isegi litsakusega. Tähtis on mitmekesisus. Isegi kõige parem praad tüütab ära, kui seda kogu aeg süüa.
Sinu käekott on keskmisest suurem. Tavaliselt on see sul üle õla, aga kui rong on täis – nagu see sinu töölekojumineku ajal tavaliselt on –, paned koti oma jalgade vahele põrandale. Kotisuu on lahti vajunud ja mul on võimalus sinna sisse piiluda. Rahakott – helepruunist nahast kullatud pandlaga. Juuksehari, heledad juuksekarvad piide vahelt paistmas. Kangast poekott, korralikult rulli keeratud. Nahkkindad. Kaks või kolm pruuni ümbrikut, lahti rebitud ja sisuga koos kotti pistetud. Pärast hommikusööki jalamatilt kaasa haaratud post, mille sa perroonile jõudnuna hommikust rongi oodates läbi vaatasid. Sirutan kaela, et lugeda, mis on kirjutatud kõige pealmisele ümbrikule.
Nii et nüüd on mul su nimi teada.
See pole küll oluline: meie suhe sinuga ei kujune selliseks, et läheks vaja nimesid.
Võtan taskust telefoni ja vajutan kaamera ikoonile. Pööran end sinu poole; suurendan pöidla ja nimetissõrmega seni, kuni su nägu on raamitud. Kui keegi mind praegu märkaks, arvaks ta, et ma lihtsalt laadin Instagrami või Twitterisse oma teekonna andmeid. Hashtag selfi.
Vaikne klõps ja oled minu.
Kui rong hakkab kurvi võtma, lased sa käsipuu rihmast lahti ja kummardud käekotti võtma, pilk jätkuvalt raamatus. Kui ma sind nii hästi ei tunneks, siis arvaksin, et oled märganud mind ennast vaatamas ja koristad oma asjad mu pilgu alt ära, aga asi pole selles. Raudtee kurv tähendab lihtsalt seda, et peagi on sinu peatus.
See raamat meeldib sulle väga. Tavaliselt lõpetad sa lugemise palju varem; kui jõuad peatüki lõppu, ja paned raamatu vahele järjehoidjaks postkaardi. Täna loed sa veel siis, kui rong peatusesse jõuab. Loed jätkuvalt ukse poole trügides ning üle kümne korra „vabandage“ ja „vabandust“ öeldes. Loed jätkuvalt väljapääsu poole liikudes ja tõstad pilgu vaid hetkeks, et mitte kellegagi kokku põrgata.
Sa loed jätkuvalt.
Ja mina jälgin
