suudleb mind otsaesisele, pöördub siis Simoni poole ja ütleb peaga minu suunas nõksatades: „Tuleb sõnavahetus, mis?“ Kuid ta naeratab ja pilgutab mulle silma, enne kui uksest välja tuhiseb. „Käituge korralikult!“ hõikab ta. „Ja kui te korralikud ei suuda olla, siis olge vähemalt ettevaatlikud!“
„Ma ei saa sinna midagi parata,“ ütlen, kui Katie on läinud. „Ma muretsen tema pärast.“
„Ma tean, et sa muretsed, aga tal on pea otsas. Selles pole kahtlust.“ Simon pigistab mu põlve. „Ta on ju emasse.“ Simon vaatab Justinit, kes lösutab diivanil, ninapidi telefonis. „Kas sa ei lähegi välja?“
„Mul pole raha,“ vastab Justin ega tõsta pilku silme ees helendavalt väikeselt ekraanilt. Näen seal siniseid ja valgeid dialoogikastikesi, aga need on liiga väikesed, et suudaksin lugeda nende sisu siit, kus ma istun. Poisi dressipükste ja dressipluusi vahelt paistab punaste aluspükste triip, ta on kapuutsi pähe tõmmanud, olgugi et viibib toas.
„Kas Melissa ei maksa sulle reedeti?“
„Ta ütles, et toob palga millalgi nädalavahetusel.“
Justin on kohvikus töötanud suve algusest saadik, mil olin juba peaaegu kaotamas lootust, et ta mingigi tööotsa võiks leida. Ta käis paaril tööintervjuul – üks oli plaadipoes, teine kingapoes –, kuid niipea, kui ilmnes, et ta on poevarguse eest politseis arvel, lõppes jutt sedamaid.
„Sellest võib aru saada,“ ütles Simon siis. „Ükski tööandja ei riski palgata kedagi, kes võib käe nende kassasse ajada.“
„Ta oli neliteist!“ asusin paratamatult kaitsele. „Tema vanemad olid äsja lahku läinud ja ta oli kooli vahetanud. Tegemist pole ju mõne paadunud kriminaaliga.“
„Sellegipoolest.“
Jätsin asja sinnapaika. Ma ei tahtnud Simoniga vaielda. Mustvalgelt võetuna polnud Justinit võimalik palgata, aga kui teda tunda … Läksin, müts näpus, Melissa jutule. „Tellimuste kohaletoimetamine,“ tegin ettepaneku. „Reklaamlehtede jagamine. Ükskõik mis.“
Koolis oli Justinil alati raske. Ta ei hakanud sama varakult lugema kui teised lapsed – enne kaheksaseks saamist ei osanud ta isegi tähestikku. Kui poiss vanemaks sai, oli raske teda kooli uksestki sisse saada, tunnelid ja kaubanduskeskused ahvatlesid teda palju enam kui klassiruum. Kui ta kooli lõpetas, oli tal algtase arvutiõpetuses ja hoiatus poevarguse eest. Selleks ajaks olid õpetajad aru saanud, et Justin on düslektik, kuid oli juba liiga hilja midagi ette võtta.
Melissa vaatas mulle mõtlikult otsa. Mõtlesin, kas olen ehk ületanud meie sõpruse piirid ja pannud Melissa ebamugavasse olukorda.
„Ta võiks kohvikus töötada.“
Olin sõnatu. Tänu tundus ebapiisav.
„Miinimumpalk,“ ütles Melissa kiiresti, „ja katseaeg. Esmaspäevast reedeni, nii hommikused kui õhtused vahetused segamini. Asendamine mõnel nädalavahetusel.“
„Jään sulle tänu võlgu,“ ütlesin.
Ta lõi mu tänulikkuse peale käega: „Milleks siis sõbrad on?“
„Võibolla sa saad hakata nüüd emale natuke üüri maksma, kui sul töökoht olemas on,“ ütleb Simon. Vaatan talle teravalt otsa. Simon ei sekku kunagi lastekasvatusse. Me pole pidanud neil teemadel kunagi vestlema; kui ma Simonit kohtasin, olid lapsed kaheksateist ja neliteist. Enda meelest olid nad juba peaaegu täiskasvanud, isegi kui nad vahel sellele vastavalt ei käitunud. Neil polnud vaja uut isa ja õnneks ei üritanud Simon seda ka kunagi olla.
„Katie käest sa üüri ei küsi.“
„Ta on sinust noorem. Justin, sa oled kakskümmend kaks, piisavalt vana, et ise hakkama saada.“
Justin tõstab jala hoogsalt üle teise ja tõuseb ühe sujuva liigutusega püsti. „On sul ikka jultumust. Äkki võiksid ise hakata üüri maksma, enne kui ütled, mida mina tegema peaksin?“
Ma vihkan sellist olukorda. Kaks mulle kallist inimest teineteise kõri kallal.
„Justin, ära räägi Simoniga niimoodi.“ Ma ei vali poolt teadlikult, ent niipea kui olen seda öelnud, näen Justini silmis pilku, justkui oleksin ta reetnud. „Simon teeb lihtsalt ettepaneku. Ma ei küsi sinult üüri.“ Ma ei teeks seda kunagi ja mind ei huvita, kui mind selle pärast pehmekeseks peetakse. Mind see ei kõiguta. Võiksin Justinilt öömaja ja kosti eest küsida ka kõige väiksemat tasu, ikka ei jääks tal pärast seda enam midagi alles. Kuidas saaks ta elada seltsielu, rääkimata tuleviku tarbeks raha kogumisest? Kui mina kodunt lahkusin, olin noorem kui Katie praegu, ja mul polnud muud kui kohver riietega, paisuv kõhuke ja vanemate etteheited kõrvus kõlamas. Ma tahan oma lastele paremat elu.
Aga Simon ei jäta. „Kas sa otsid tööd? Kohvik on ju tore, aga kui tahad autot osta või oma elamise leida, on sul vaja hakata teenima rohkem kui see, mida Melissa sulle praegu maksab.“
Ma ei saa aru, mis Simonile sisse on läinud. Me pole küll jõukad, aga saame kenasti hakkama. Meil pole vaja laste käest raha võtta.
„Isa ütles, et laenab mulle auto ostmiseks raha, kui olen load ära teinud.“
Tunnen, kuidas Simon mu kõrval turri läheb. See juhtub iga kord, kui Matti mainitakse. Mõnikord tema reaktsioon ärritab mind, aga üldjuhul tekitab see minus sooja tunde. Vaevalt et Matt oleks osanud arvatagi, et võiksin ka kellelegi teisele meeldida. Mulle meeldib, et Simon hoolib minust küllaldaselt, et armukade olla.
„See on isast kena,“ ütlen kiiresti; lojaalsus Justini suhtes sunnib mind tema toetuseks midagi ütlema – ükskõik mida. „Millalgi võiksid sa ehk proovida taksojuhiks saada soovijate teooriaeksami ära teha?“
„Ema, ma ei kavatse elu lõpuni taksot sõita.“
Kui Justin oli noorem, olime temaga väga lähedased, kuid ta pole mulle tegelikult kunagi andestanud, et ma Matti juurest ära läksin. Arvatavasti andestaks ta mulle siis, kui teaks kogu lugu, aga ma pole kunagi tahtnud, et lapsed isast halvasti arvaksid; ma ei tahtnud, et nemad saaksid samamoodi haiget nagu mina.
Naine, kellega Matt magas, oli vanuses, mis jäi täpselt Katie ja minu oma vahele. Naljakas, kui mõtlema hakata. Ma ei näinud teda kunagi, aga mul oli kombeks piinata end sellega, et kujutasin ette, milline ta välja näeb; kujutasin ette, kuidas minu mehe käsi tema kahekümne kolme aastast venitusarmideta keha paitab.
„Vaene ei tohiks pirtsutada,“ arvab Simon. „Taksojuhi ametil pole midagi viga.“
Vaatan talle üllatunult otsa. Viimasel ajal on ta nii palju halvustanud Justini vähest auahnust. Osa minust on pahane, et ta peab minu pojale küllaldaselt heaks tööd, mille kohta ta ise – mäletan seda väga selgelt – on öelnud, et see on „perspektiivitu ala“. Matt käis kolledžis ja õppis inseneriks. See kõik muutus päeval, mil sain aru, et mu päevad on juba nii palju hiljaks jäänud, et see saab tähendada vaid üht. Matt jättis kolledži pooleli ja hankis endale samal päeval töökoha. See oli lihtne töö kohalikus ehitusfirmas, kuid tõi piisavalt sisse. Pärast abiellumist sooritas Matt edasijõudnute sõiduteooria eksami ja tema vanemad kinkisid meile pulmakingiks raha, et ta saaks osta oma esimese takso.
„Praeguseks on kohvikus töötamine hea küll,“ ütlen. „Küll õige töö ka ühel päeval end ilmutab, olen kindel.“
Justin uratab
