kuid tundis iga päev puudust keerulistest uurimistest.
„See ajutine üleviimine, mis sul äsja oli, peaks ka kaasa aitama.“ Lexi ei andnud järele. „Kindlasti näevad ülemused nüüd, et sa pole enam …“ Ta vakatas järsult, ilmselt polnud kindel selles, milliste sõnadega võtta kokku aeg, kui Kelly oli politseist eemal ega suutnud jalga ilma hirmuhigita oma korterist välja tõsta.
„Praegusel kohal on mul kõik hästi,“ ütles Kelly lühidalt. „Ma pean minema – keegi on ukse taga.“
„Tule meile varsti külla! Lubad?“
„Luban. Kallis oled!“
„Sina ka.“
Kelly lõpetas kõne ja ohkas. Talle oli nii väga meeldinud kolmekuuline töölähetus eriüksusesse, üksusesse, mis oli loodud selleks, et võtta pihtide vahele Londoni metroos tegutsevate taskuvaraste hordid. Asi polnud tänuväärses võimaluses kanda erariideid – kuigi pärast nelja aastat mundris oli see igati teretulnud vaheldus –, vaid pigem tundes, et tema võimuses on midagi muuta; jätta jälg nii paljusid linnaelanikke puudutava kuritegevuslaine ohjeldamisse. Sellest ajast alates, mil Kelly sellele tööle asus, oli eriüksuseid üha juurde loodud: kõik rasked kuriteod jagati nüüd eriosakondade vahel; piirkonna politseiüksusele jäid aga lahendamiseks kohaliku omavalitsuse määrusterikkumised ja avaliku korra rikkumise juhtumid. Kelly oli nädala jagu olnud taas mundrikandja ja kui Carl Bayliss välja arvata, oli ta pidanud korrale kutsuma vaid noorukeid, kes ketsidega istmeid määrisid, ja tavapäraseid reedeõhtuseid purjutajaid, kes piletiväravaid rammisid ja räigelt ropendasid. Kas ta oli valmis siirduma tagasi eriüksusesse? Kelly enda arvates oli ta selleks valmis, aga kui ta oli seda mõtet inspektoriga jaganud, oli mehe vastus olnud kiire ja terav.
„Kelly, selle töö peal on inimestel hea mälu. Sind peetakse liiga suureks riskiks.“ Inspektor oli andnud talle lähetuse eriüksusesse justkui lohutusauhinnaks; sammuke kõrgemal patrullpolitseinikust ja väike emotsionaalse seotuse tekke risk. Inspektori kavatsus oli Kelly maha rahustada, kuid tegelikult tuletas see töö meelde hoopis seda, mida naine tõeliselt igatses.
Lexil oli õigus; tal on vaja edasi liikuda.
6
Pole just tavapärane, et Katie enne lõunat ärkab; restoranis jagatakse jootraha õhtuti heldemalt kui lõuna ajal ja vabadel päevadel pole talle kunagi meeldinud varakult magama minna. Eile oli ta oma toas aga juba enne kümmet ja kui ma enne voodisse minemist tema toa ukse vahelt sisse piilusin (raske on loobuda eluaegsest harjumusest), magas ta juba sügavalt. Nüüd, mil laman voodis ja püüan koguda veidigi indu vesiseks esmaspäeva hommikuks, kuulen elektriduši vilinat, mida saadab kopsiv heli. Kuulsin seda juba nädalavahetusel, kuid lootsin, et tegemist on meelepettega.
„Asi pole kindlasti õige.“
Simon häälitseb vist nõusolevalt ja sirutab käe teki alt välja, et mind endale lähemale tõmmata. Vingerdan eemale.
„Me jääme tööle hiljaks. Ma pean kutsuma kellegi dušši üle vaatama; sellega pole asi kindlasti õige.“
„See maksab terve varanduse – sa ju tead, millised torujürid on. Nad kirjutavad sajanaelase arve juba enne seda, kui on üle läve astunud.“
„No aga mina seda ise korda teha ei oska ja …“ jätan lause lõpetamata ja heidan Simonile teadva pilgu.
„Ei ole ma nii halb midagi!“ Ta torkab mind ribidesse ja ma kiunatan. Simoni pöörased meistrimeheoskused on võrreldavad vaid minu omadega. Maja, mille me koos Mattiga ostsime, oli eelmistelt elanikelt võlgade katteks ära võetud – muidu poleks me iial suutnud seda endale lubada – ja me plaanisime mõlemad oma kätega maja korda teha. Pärast seda, kui ma teist korda veetorusse augu puurisin, olin nõus elektritööriistad sinnapaika jätma ja minu osaks jäid sellised „sinikraede“ tööd nagu taksotellimuste vastuvõtmine ja prügiämbri väljaviimine. Kui ma lastega üksinda jäin, siis harjusin enamikku majapidamistöid küll ise tegema, aga vannitoa riiul on kolm korda seinalt maha kukkunud ja kokkupandav seinakapp Katie toas on ilmselgelt kiivas. Avastus, et Simon oli oskustöödes sama kohmakas kui mina, oli ausalt öeldes päris valus löök.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
