lihtsalt tahan, et ta õnnelik oleks, muud ei midagi.“
„Ta ongi õnnelik,“ ütleb Simon. „Õnnelik sinu kukil.“
Neelan alla sõnad, mida tahan öelda. Oleksin ebaõiglane. Ma ju ise ütlesin Simonile, et ei taha tema käest üüriraha võtta. Meil oli selle pärast isegi vaidlus, kuid ma jäin endale kindlaks. Tegime pooleks toiduraha ja arved ning Simon maksab alati väljas söömise ja reiside eest – ka laste jaoks. Ta on üleliia helde. Meil on ühine pangaarve ja me pole kunagi muretsenud selle pärast, kes mida maksma peaks.
Aga maja on minu oma.
Kui ma Mattiga abiellusin, oli meil rahaga kitsas. Matt käis tööl igal õhtul ja mina olin kaheksast neljani Tescos ning me saime sel moel hakkama, kuni Justin kooli läks. Selleks ajaks kui Katie sündis, oli elu juba lihtsamaks muutunud; Mattil oli rohkem tööd, kui ta teha jaksas, ja lõpuks oli meil võimalus endale ka ühtteist lubada: mõnikord väljas söömas käia või isegi suvepuhkusele minna.
Siis aga läksime Mattiga lahku ja mina olin jälle päris alguses tagasi. Kumbki meist ei jaksanud maja endale jätta ja möödus aastaid, enne kui mul oli võimalik selle maja sissemaksuks säästusid koguda. Vandusin, et ei seo end enam kunagi ühegi mehega.
Muide, ma vandusin sedagi, et ei armu enam iial, aga vaat, mis sellest sai.
Simon suudleb mind, hoiab kätt mu lõua all ja libistab peopesa siis kuklale. Isegi praegu, pika päeva lõpus lõhnab ta puhtuse, raseerimisvahu ja odekolonni järele. Tunnen kehas tuttavat kuumahoogu, kui ta mu juuksed oma käe ümber keerab ja õrnalt sikutab, nii et mu pea vajub kuklasse ja kael on vaba tema suudlustele. „Kas läheme varakult voodisse?“ sosistab Simon.
„Ma tulen kohe üles.“
Korjan kokku taldrikud ja London Gazette’i, viin nõud kööki ja pistan nõudepesumasinasse. Kukutan ajalehe prügikasti, kust kuulutuse naine minu poole vaatab. Kustutan köögis tule ja raputan oma rumaluse peale pead. Muidugi pole see minu pilt. Miks peaks ajalehes olema minu pilt?
5
Kelly libistas patsikummi randmelt sõrmedele ja köitis juuksed kinni. Juuksed olid patsi jaoks natuke liiga lühikesed; selle põhjuseks oli kahetsusväärne lõikus augustis, mil kaks nädalat kestnud kuumalaine ajal näis igati mõttekas vabaneda paksust, pihani ulatuvast juuksepahmakast, mis oli tal olnud tudengipõlvest saadik. Kaks tumedat juuksesalku kukkusid otsekohe kummi vahelt välja. Pärast seda, kui ilmnes, et Carl Baylissile taheti esitada süüdistused mitmes varguses ja peale selle otsiti teda taga kohtusse mitteilmumise pärast, oli temaga seotud protseduuridele lõpuks kulunud kaks tundi. Kelly haigutas. Nüüd oli tal juba hundiisu. Ta oli küll koju jõudes vaadanud lootusrikkalt kööki, aga ei midagi. Oleks ikkagi pidanud kebabi kaasa ostma. Ta röstis paar saiaviilu ja viis need oma tuppa esimesel korrusel. See oli avar neljakandiline tuba kõrge lae ja pildiriputusliistude kohalt valgeks värvitud seintega. Liistudest madalamalt oli Kelly värvinud seinad helehalliks ja katnud ühelt väljamüügilt ostetud vaipadega, mille „parim enne“ oli ammu möödas. Toa ülejäänud sisustus – voodi, kirjutuslaud, punane tugitool, millel ta parajasti istus – oli pärit IKEAst, moodsad vormid kontrastiks eendaknaga orvale, kuhu oli lükatud Kelly voodi.
Ta lappas koduteel kaasa haaratud Metrot3. Paljud Kelly töökaaslased ei lugenud kunagi kohalikke ajalehti – kas sellest vähe pole, et puutume tööl kokku igasuguste jätistega; pole vaja neid veel koju ka tuua –, kuid Kellyl oli küllastamatu isu uudiste järele. Tema iPhone’i ekraanil jooksid pidevalt uudistevood ja kui ta külastas oma vanemaid, kes olid kolinud Londonist Kenti pensionipõlve veetma, meeldis talle sirvida kohalikku külalehte, kus külavanematele palveid esitati ning kasside ja koerte väljaheidete üle kaeveldi.
Viiendalt leheküljelt leidis ta selle, mida oli otsinud. Lugu ulatus üle kahe lehekülje ja kandis pealkirja „Kuritegevuse kasv metroos“. Linnaisad on algatanud juurdluse kuritegevuse kasvu pärast ühistranspordis. Teated seksuaalrünnakute, vägivallaaktide ja varguste kohta on rekordiliselt kasvanud.
Artikli alguses lajatati lugejale hirmutava statistikaga – piisavalt kole, et metrooga sõitmine üldsegi lõpetada, mõtles Kelly – ja siirduti seejärel juhtumite juurde, mis pidid illustreerima Londoni vilkas transpordivõrgus kõige sagedamini toimuvate kuritegude eri liike. Kelly heitis pilgu lõigule vägivaldsetest kallaletungidest, mida illustreeris foto noormehest, kelle juustesse oli raseeritud teatud muster. Teismelise paremat silma polnud mustjaslillaka verevalumi tõttu peaaegu nähagi ja see muutis poisi näo moondunuks.
Kallaletung Kyle Matthewsile oli vägivaldne ja seda ei provotseeritud, seisis alapealkirjas. Sellesse tuleks mööndustega suhtuda, mõtles Kelly. Muidugi, ta ei tundnud Kyle’i, kuid teadis juustesse tehtud sümboli tähendust ja „seda ei provotseeritud“ ei seostunud tavaliselt selle märgi kandjatega. Nii et veenvate süütõendite puudumisel ei tohiks ta poisi üle kohut mõista.
Seksuaalrünnakute lõigu juures olev foto oli ähmane; naise profiil oli vaevu nähtav. Välismeediast, oli kirjas pildi all. Nimed muudetud.
Ootamatult tuli Kellyle meelde üks teine ajaleheartikkel, üks teine naine, sama pealkiri.
Ta neelatas raskelt; suundus kuritegude viimase liigi juurde ja muheles fotol jäädvustatud naise nägu vaadates.
„Te ei sunni mind ju Daily Mailis kurba nägu ette manama?“ oli Cathy Tanning fotograafilt küsinud.
„Muidugi mitte,“ oli too lõbusalt vastanud. „Ma sunnin teid tegema Metronägu, vürtsiks kübeke raevu. Tõstke oma käekott põlvedele ja püüdke teha selline nägu, nagu oleksite koju jõudes leidnud oma mehe voodist koos aknapesijaga.“
Briti transpordipolitsei pressiesindaja ei saanud kohale tulla ja Kelly oli pakkunud end vabatahtlikult kogu ülekuulamise ajaks Cathy kõrvale. Naine oli sellega ka kärmesti nõustunud.
„Te olete olnud suurepärane,“ ütles ta Kellyle, „Loodan, et minust on natukenegi kasu.“
„Hoidke komplimendid hilisemaks, kui see mees, kes teie võtmed röövis, kätte saadakse,“ oli Kelly öelnud ja omaette mõelnud, et väljavaated selleks on üsna nigelad. Kelly oli jõudnud lõpusirgele kuu aega kestnud töölähetusega eriüksuses, kui Cathy Tanningi juhtum uurimise alla tuli; ja Cathy oli talle algusest peale sümpaatne tundunud.
„See on mu enda süü,“ oli naine öelnud kohe pärast seda, kui Kelly end tutvustas. „Ma teen nii pikki päevi ja mu kodutee on pikk ning kange kiusatus on vahepeal tukkuma jääda. Mul ei tulnud kunagi pähe, et keegi võiks seda ära kasutada.“
Kelly arvates oli Cathy Tanning veel kergelt pääsenud. Varas oli tema kotis sorinud, samal ajal kui naine vastu vaguniseina toetus ja sügavalt magas, kuid polnud leidnud tõmblukuga eraldi vahest rahakotti ega telefoni, mis oli teises kotisopis. Nende asemel oli varas välja tõmmanud võtmed.
„See pole teie süü,“ oli Kelly naist rahustanud. „Teil on täielik õigus koduteel natuke sõba silmale saada.“ Kelly oli täitnud kuriteo kohta vajalikud paberid, võtnud enda kätte turvakaamerate salvestised ning kui sama päeva õhtul pressiosakonnast helistati, paistis Cathy ilmselge valikuna metroo kuritegevust kajastava artikli „näo“ kohale. Kelly lasi pilgu üle omaenda tsitaadi ja märkas, et teda nimetati artiklis kriminaalinspektoriks, mitte uurijaks. Töö juures vihastaks see nii mõndagi.
Cathy on üks sadadest reisijatest ja turistidest, kes langevad igal aastal kuritöö ohvriks, kui vargad nende kotte ja taskuid tühjendavad.
Tabloidiformaadis ilmuv tasuta ajaleht, mis avaldab peamiselt skan-daalseid uudiseid.
