kuid ta oli andnud Cathyle oma isikliku numbri, juhuks kui naine peaks soovima temaga ühendust saada.
Kelly oli ikka veel poolenisti vormis – valge lipsu ja õlakuteta särk, tema enda fliis selle peale tõmmatud – ja ta kummardus saapapaelu lahti võtma. Tema endised koolikaaslased kavatsesid välja pidutsema minna ja olid ka Kellyt kaasa kutsunud, aga ta pidi kell viis hommikul ärkama ja reede õhtul seltskonnas ainsana kaineks jääda polnud sugugi lõbus. Röstsai, kaabeltelevisioon, tee ja voodi, mõtles ta. Pidu taevani.
Telefon helises ja Kelly muutus rõõmsaks, kui nägi õe nime ekraanil vilkumas.
„Hei, kuidas läheb? Sada aastat pole rääkinud!“
„Anna andeks, tead ju isegi, kuidas sellega on. Kuule, ma leidsin emale ideaalse jõulukingituse, aga see maksab natuke rohkem, kui me tavaliselt kingituste peale kulutame – kas sa tahaksid meiega ühineda?“
„Muidugi. Mis see on?“ Kelly lükkas jalast esmalt ühe, siis teise saapa ja kuulas ainult poole kõrvaga, kuidas tema kaksikõde kirjeldas üht vaasi, mida oli kunstilaadal näinud. November oli poole peale jõudnud; jõuludeni oli veel nädalaid. Kelly kahtlustas, et oli ilma jäänud ostlemisgeenist, kuna jättis kinkide ostmise alati viimasele minutile ja nautis salamisi palavikulist õhkkonda jõululaupäeval ostukeskustes, kus üdini kurnatud mehed ostavad paaniliselt kokku ülehinnatud lõhnaõlisid ja aluspesu.
„Kuidas poistel läheb?“ katkestas ta õde, kui oli selge, et Lexi kavatses siirduda teiste pereliikmete kingituste juurde.
„Väga hästi. Noh, pool aega on nad muidugi tõeline nuhtlus, aga neil läheb hästi. Alfie kohanes kooliga hiilgavalt ja paistab, et Fergusele meeldib lasteaias ka. Ma järeldan seda õhtuti tema riietest.“
Kelly naeris. „Ma igatsen neid.“ Lexi ja tema mees Stuart olid küll St Albansis4, kuid Kelly ei kohtunud nendega nii sageli, kui oleks tahtnud.
„Tule siis külla!“
„Tulen, luban. Niipea kui saan töölt vabu päevi. Ma vaatan oma graafiku üle ja saadan sulle SMSiga mõned ajad. Äkki üks pühapäevane lõuna millalgi?“ Lexi praed olid kuulsusrikkad. „Mul peaksid detsembri alguses mõned vabad päevad olema, kui sa ei pane pahaks, et ma sinu diivanil ära kustun.“
„Hiilgav. Poistele meeldib nii väga, kui sa ööseks jääd. Ainult kolmas kuupäev ei sobi – siis ma lähen kokkutulekule.“
Peaaegu hoomamatust kõhklusest ja Lexi sõnade teadlikult pealiskaudsest toonist sai Kelly kohe aru, mis kokkutulekuga on tegemist ja kus seda korraldatakse.
„Kokkutulek Durhamis?“
Teisel pool valitses vaikus ja Kelly kujutas ette, kuidas õde noogutades lõua ette lükkab, nagu alati, kui ees tõotab seista vaidlus.
„2005. aasta rebased,“ ütles Lexi reipalt. „Kindlasti ei tunne ma pooli neist enam äragi, kuigi suhtlen ju veel Abbie ja Daniga ja näen aegajalt Moshyt. Raske uskuda, et möödas on kümme aastat, mitte kümme minutit. Tead, mis …“
„Lexi!“
Õde vakatas ja Kelly püüdis leida õigeid sõnu.
„Oled sa kindel, et see on hea mõte? Kas see ei …“ Ta pööras pilgu lakke ja soovis, et oleks saanud seda vestlust pidada näost näkku. „… kisu vanu haavu lahti?“ Ta nihutas end tooli äärele ja ootas, et õde midagi ütleks. Ta sõrmitses hõbedase kaelakee otsas rippuvat poolikut südant ja püüdis mõistatada, kas Lexi kannab ikka veel oma südamepoolikut. Nad olid need ketid ostnud sel sügisel, mil mõlemad läksid ülikooli. Kelly läks Brightonisse ja Lexi Durhamisse. Sündimisest saadik polnud nad teineteisest kauem kui ükskaks ööd lahus olnud. Siis oli esimene kord.
Kui Lexi lõpuks vastas, oli tema toon samamoodi mõõdetud nagu alati õega rääkides. „Pole mingeid haavu, mida lahti rebida, Kelly. Mis olnud, see olnud. Ma ei saa seda muuta, aga see ei pea mu ülejäänud elu varjuna saatma.“ Lexi oli kaksikutest ikka see rahulikum ja mõistlikum olnud. Kaks õde olid teoreetiliselt identsed, kuid kellelgi polnud kunagi raskusi nende vahel vahet teha. Mõlemal oli küll samasugune kandiline lõug, samasugune kitsas nina ja tumepruunid silmad, kuid Lexi ilme oli lõdvestunud ja muretu, Kelly nägu väljendas aga stressi ja ägedust. Lapsepõlves olid nad palju kordi üritanud kohti vahetada, aga neid, kes tüdrukuid tundsid, polnud võimalik haneks tõmmata.
„Miks ma ei või tähistada seda head, mis mul ülikooli ajal oli?“ küsis Lexi. „Miks ma ei või suuta jalutada ülikoolilinnakus nii nagu mu ülejäänud sõbrad, meenutada ühiseid pidusid, loenguid, tobedaid nalju, mida üksteisele tegime?“
„Aga …“
„Ei, Kelly. Kui ma oleksin pärast seda ära läinud – vahetanud ülikooli, nagu sina ja ema tahtsite –, oleks see mees jäänud võitjaks. Ja kui ma ei lähe sellele kokkutulekule sellepärast, et kardan mälestusi, mis võivad elavneda, siis oleks võitja jälle tema.“
Kelly tajus, et on hakanud värisema. Ta toetas jalad kindlalt vastu põrandat, kummardus ette ja põimis käe ümber põlvede, et neid paigal hoida. „Minu meelest oled sa hull. Mina ei läheks selle koha lähedalegi.“
„Jah, aga sina pole mina, eks?“ Lexi hingas järsult välja ega püüdnudki oma ärritust varjata. „Selline tunne on, nagu oleks see kõik juhtunud sinu, mitte minuga.“
Kelly ei öelnud midagi. Kuidas oleks ta saanud Lexile seletada, et täpselt nii ta oligi tundnud; polnud ju võimalik mõista anda, et tema enda trauma oli mingilgi moel võrdne õe omaga. Keegi töötervishoiu osakonnast pidas neile kord politseiakadeemias loengu. Nad olid käsitlenud M25 kiirteel juhtunud ahelavariid, milles sai vigastada üle kümne ja surma kuus inimest. Kellel tekkis posttraumaatiline stressihäire? Loengupidaja tahtis, et tudengid arvaksid ära. Kiirteepatrullil, kes esimesena sündmuskohale jõudis? Liikluspolitseinikul, kes pidi lohutama ema, kelle kaks last hukkusid? Veoautojuhil, kelle hetkeks hajunud tähelepanu oli kohutava õnnetuse põhjustanud?
Mitte kellelgi neist.
Hoopis puhkehetkel oleval politseinikul, kes tegi oma igapäevast jooksutiiru, mis viis üle kiirtee silla; tema oli kõigi sündmuste tunnistaja ja teatas sellest, edastades kontrollkeskusele vajalikku teavet, ent oli sellegipoolest üdini abitu ega suutnud oma silme all juhtuvat tragöödiat ära hoida. Just temal tekkis posttraumaatiline stressihäire. Tema süüdistas end, et ei teinud enamat. Tema oli see, kes jäi tervislikel põhjustel varem pensionile ja kellest sai erak. Kõrvalseisja.
„Anna andeks,“ ütles Kelly hoopis. Ta kuulis, kuidas Lexi ohkas.
„Pole midagi.“
Tegelikult oli küll ja nad mõlemad teadsid seda, kuid kumbki ei tahtnud tülli minna. Kui nad järgmine kord räägivad, siis võtab Lexi teemaks jõuluettevalmistused ja Kelly kiidab, kui suurepärased need on, ning nad teevad näo, et kõik on korras.
Täpselt nii, nagu nad viimased kümme aastat olid teinud.
„Kuidas tööl läheb?“ küsis Lexi, justkui suutnuks ta Kelly mõtteid lugeda.
„Hästi. Ikka vanaviisi.“ Ta püüdis olla rõõmsameelne, kuid Lexit polnud võimalik ninapidi vedada.
„Oh, Kel, sul oleks vaja mingit uut proovikivi. Oled sa veel mõelnud oma üksusesse tagasi kandideerida? Nad ei saa ju igavesti sinu vastu olla.“
Kelly
Linnake 31 km Londonist loodes.
