roomas vaguralt neilt tee pealt eest. Baxter haaras Wolfil käsivarrest ja viis ta õhinal korterisse. Baxter oli temast ligi kümme aastat noorem, aga peaaegu sama pikk. Ta tumepruunid juuksed paistsid sünges ilmetus esikus olevat musta värvi ja tal oli peal must meik, mistõttu tema kütkestavad silmad tundusid ebaharilikult suured. Seljas hästiistuv särk ja kostüümipüksid, silmitses ta kelmika naeratuse saatel Wolfi pealaest jalatallani.
„Mulle ei öelnud keegi, et täna võib vabaajariietes tulla.”
Wolf keeldus konksu alla neelamast, teades, et kui ta vaid suu kinni hoiab, kaotab Baxter asja vastu kiiresti huvi.
„Oh, kui närvi Chambers läheb, kui saab teada, millest ta ilma jäi!” naeratas Baxter õndsalt.
„Ma ise valiks ka pigem Kariibi mere kruiisi kui mõne laiba,” ütles Wolf igavledes.
Baxteri tohutud silmad läksid üllatusest veelgi suuremaks: „Kas Simmons ei öelnudki sulle?”
„Ei öelnud mida?”
Baxter viis ta läbi tungil täis korteri, kus hämaralt kumasid kümmekond strateegiliselt laiali paigutatud taskulampi. Kuigi lõhn ei matnud kõike enda alla, läks see järjest tugevamaks. Pea kohal palavikuliselt sebivate kärbeste hulga põhjal oli Wolfile selge, et haisu allikas on lähedal.
Korteris olid kõrged laed, seal polnud mööblit ja see oli Wolfi omast kõvasti suurem, aga sugugi mitte meeldivam. Kolletunud seinu katsid augud, kust iidsed elektrijuhtmed ja tolmune isolatsioon vabalt paljale põrandale valgusid. Suurest magamistoast ja köögist jäi mulje, et kumbagi pole 1960ndatest saadik remonditud.
„Ei öelnud mida?” küsis Wolf talt uuesti.
„Wolf, see ongi käes,” ütles Baxter küsimusest välja tegemata, „säärane juhtum tuleb vaid korra terve karjääri jooksul.”
Wolfi tähelepanu läks mujale ja ta püüdis mõttes teist magamistuba ära mõõta, kaaludes, kas talt küsiti üle tee asuva näruse karbi eest liiga palju üüri. Nad läksid ümber nurga, jõudsid rahvast täis elutuppa ja ta puuris automaatselt pilguga põrandat, et leida igasugu seadmete ja jalapaaride keskelt üles surnukeha.
„Baxter!”
Naine jäi seisma ja pööras end kannatamatult Wolfi poole.
„Mida Simmons mulle ei öelnud?”
Baxteri taga astus trobikond inimesi kõrvale suure, maast laeni ulatuva akna eest, mille mõju oli tunda kogu toas. Enne, kui Baxter jõudis vastata, komberdas Wolf juba edasi, silmad naelutatud kuhugi inimeste kohale – sinna, kus oli ainus valgusallikas, mida politsei ei olnud kaasa võtnud – kohtvalgustile tumedal laval …
Alasti surnukeha, mis oli väänatud ebaloomulikku poosi, tundus hõljuvat kolmekümne sentimeetri kõrgusel konarlike põrandalaudade kohal. See oli seljaga toa poole ja vaatas hiigelsuurest aknast välja. Sajad peaaegu nähtamatud niidid hoidsid inimkogu paigal, niidid olid omakorda kinnitatud kahe kobaka metallkonksu külge.
Wolfil kulus hetk aega, et teha kindlaks tema ees avanenud irreaalse vaatepildi kõige häirivam aspekt, milleks oli valge nahaga torso külge kinnitatud musta nahaga jalg. Suutmata nähtust aru saada, tungis Wolf toas järjest edasi. Kui ta jõudis lähemale, märkas ta hiiglaslikke nõelapisteid, mis hoidsid kehaosade pundart koos, ja üle läbilõigatud kohtade sikutatud nahka: üks musta nahaga mehejalg, teine valge nahaga; üks suur mehekäsi ühel pool, teisel pool kaaslaseks päevitunud naisekäsi; sassis ronkmustad juuksed, mis rippusid õõvastavalt kahvatu tedretähnilise nääpsukese naisetorso peal.
Baxter oli ta kõrval, Wolfi jälestust väljendav nägu lõbustas teda ilmselgelt:
„Ta ei öelnud sulle, et on üks laip ja kuus ohvrit!” sosistas Baxter talle rõõmsalt kõrva.
Wolf langetas pilgu põrandale. Ta seisis groteskse laiba varju peal ja sedasi lihtsustatud kujul tundusid selle proportsioonid veelgi häirivamad, eriti kui jäsemete ja keha ühenduskohtadest läbi tungiv valgus seda moonutas.
„Kurat, miks ajakirjanikud juba platsis on?” kuulis Wolf oma ülemust karjumas otseselt mitte kellegi peale. „Vannun, et meie osakonnas lekib rohkem kui Titanicul. Kui näen kedagi nendega rääkimas, siis kõrvaldan nad kohe ametist!”
Wolf naeratas, teades täiesti kindlalt, et Simmons ainult etendas stereotüüpse bossi rolli. Nad tundsid teineteist üle kümne aasta ja kuni Khalidiga seotud vahejuhtumini oli Wolf teda enda sõbraks pidanud. Simmonsi teeseldud ulja pealispinna all peitus tegelikult intelligentne, hooliv ja asjatundlik politseinik.
„Fawkes!” Simmons seadis sammud nende poole. Ta pidi tihti pingutama, et mitte kutsuda oma töötajaid hüüdnimedega. Ta oli ligi kolmkümmend sentimeetrit Wolfist lühem, viiekümnendates eluaastates ja omandanud juhtivtöötajale iseloomuliku kõhukese. „Mulle ei öelnud keegi, et täna võib vabaajariietes tulla.”
Wolf kuulis Baxterit itsitamas. Ta otsustas kasutada sama taktikat kui Baxteri puhul ehk siis märkust eirata. Tekkis ebamugav vaikus ja siis pöördus Simmons Baxteri poole.
„Kus Adams on?” küsis Simmons.
„Kes?”
„Adams. Su uus hoolealune.”
„Edmunds?”
„Täpselt nii. Edmunds.”
„Kust mina tean?”
„Edmunds!” möirgas Simmons üle toa, mis oli hõivatud inimesi täis.
„Kas sa töötad temaga nüüd tihti koos?” küsis Wolf vaikselt, suutmata varjata oma hääles kadedust, mille peale Baxter naeratas.
„Teen lapsehoidja tööd,” sosistas Baxter. „Ta tuli pettustest üle, on ainult paari laipa näinud. Pärast võib ta isegi nutma hakata.”
Noormees, kes rahvahulgas ekseldes nende poole liikus, oli ainult kahekümneviiene, kõhn nagu piitsavars ja laitmatu välimusega, kui heleruuge juuksepahmakas välja arvata. Tal oli käes lahtine märkmik ja ta naeratas üleminspektorile innukalt.
„Kaugel kriminalistid on?” küsis Simmons.
Edmunds lappas märkmikus paar lehte tagasi.
„Helen ütles, et tema meeskond ei ole kogu korterist leidnud ühtegi veretilka. Nad kinnitasid, et kõik kuus kehaosa pärinevad eri ohvritelt ja et need on robustselt amputeeritud, tõenäoliselt rauasaega.”
„Kas Helen ütles veel midagi, mida me niigi ei tea?” sisistas Simmons.
„Tegelikult ütles küll. Arvestades vere puudumisega ja kuna amputeerimiskohtade juures veresoonte kontraktsiooni ei esinenud …”
Simmons pööritas silmi ja heitis pilgu käekellale.
„… võime olla kindlad, et kehaosad eemaldati pärast surma,” lõpetas Edmunds, näol rahulolev ilme.
„Edmunds, tõesti fantastiliselt hea politseitöö,” ütles Simmons sarkastiliselt ja karjus siis: „Kas keegi võtaks peata mehe otsimiskuulutused maha? Tänan!”
Edmundsi naeratus kadus kui pühitult. Wolf vahetas Simmonsiga pilke ja muigas. Nad olid omal ajal mõlemad sarnase
