Finlayd mõtlemapanevate tähelepanekute eest talle valjult näkku haigutades.
„Lähen toon kohvi? Mul on niikuinii suitsu vaja,” ütles Finlay. „Piima ja kahe suhkruga?”
„Kuidas ei ole sa seda ikka veel ära õppinud?” küsis Wolf, kui Finlay ukse poole kiirustas. „Topeltespresso põhjal tehtud eriti kuum macchiato rasvavaba piima ja suhkruvaba karamellisiirupiga.”
„Piima ja kahe suhkruga,” hõikas Finlay koosolekuruumist lahkudes, põrgates väljudes peaaegu kokku komandör Vanitaga.
Wolf tundis imepisikese indialanna ära tänu tolle korrapärastele teleesinemistele. Lisaks oli naine osalenud ühel intervjuul või hindamisel, mida Wolf oli tööle tagasisaamiseks loendamatul hulgal läbi teinud. Nii palju kui ta mäletas, oli naine olnud sellele vastu.
Ta oleks tõesti pidanud märkama Vanitat lähenemas, eriti kuna too nägi alatasa välja nagu multikategelane – täna hommikul oli tal seljas erksavärviline punakaslilla jakk, mis oli arusaamatul kombel kokku sobitatud räigelt oranžide pükstega.
Wolf taganes tahvli taha liiga hilja ja naine jäi ukseavasse seisma, et temaga rääkida.
„Tere hommikust, kriminaalseersant.”
„Hommikust.”
„Siin on nagu lillepoes,” ütles Vanita.
Wolf heitis hämmeldunud pilgu selja taga seinal laiuvatele võigastele montaažidele. Kui ta tahapoole vaatas, sai ta aru, et naine osutas käega suure kontoriruumi poole, kus laudadele ja kartoteegikappidele oli laotatud kümneid ekstravagantseid bukette.
„Oh. Neid on terve nädala muudkui tulnud. Minu arust Munizi juurdluse pärast. Jääb mulje, nagu oleks peaaegu terve kogukond lilli saatnud,” selgitas Wolf.
„Vahelduseks on hea, kui keegi sind hindab,” ütles Vanita. „Otsin teie ülemust. Ta ei ole oma kabinetis.”
Wolfi telefon hakkas laual valjult undama. Ta vaatas, kes helistab, ja pani toru ära.
„Kas saan teid kuidagi aidata?” küsis Wolf loiult.
Vanita naeratas jõuetult.
„Kardan, et ei saa. Ajakirjanikud kisuvad meid tükkideks. Politseiülem tahab, et sellega tegeldaks.”
„Arvasin, et see on teie töö.”
Vanita naeris: „Täna ma küll nende ette ei lähe.”
Nad mõlemad märkasid Simmonsit, kui too oma kabineti poole suundus.
„Fawkes, teate isegi – sitt voolab ikka allamäge.”
„Nagu sa näed, olen ma siin täiesti hõivatud. Mul on vaja, et sina läheksid välja ja räägiksid minu asemel nende raisakullidega,” ütles Simmons peaaegu uskumapaneva siirusega.
Kaks minutit pärast komandöri lahkumist kutsuti Wolf üleminspektori kitsasse kabinetti. See oli vaevu neljaruutmeetrine. Sinna mahtus laud, imepisike televiisor, roostes kartoteegikapp, kaks pöördtooli ja üks plasttool (juhuks, kui sellesse nappi ruumi valgub sisse suurem rahvahulk). Wolfi meelest oli see töötajaskonna nina all viibutamiseks masendav ergutusvahend – säärane tupik ootabki karjääriredeli tipus.
„Mina?” küsis Wolf kaheldes.
„Muidugi sina. Ajakirjanikud armastavad sind. Sa oled William Fawkes.”
Wolf ohkas: „Kas toiduahelas on keegi minust veel allpool, et saaksin selle talle pähe määrida?”
„Enda arust nägin ma meeste vetsus koristajat, aga arvan, et parem oleks, kui sina sellest räägiksid.”
„Selge,” pomises Wolf.
Laual hakkas telefon helisema. Kui Simmons sellele vastas, tõusis Wolf püsti, aga jäi siis seisma, kui Simmons käe üles ajas.
„Fawkes on siin minu juures. Panen su valjuhääldi peale.”
Edmundsi häält oli möirgava mootori taustal vaevu kuulda. Wolf oli sunnitud talle kaasa tundma. Ta teadis isiklikust kogemusest, kui jube juht Baxter on.
„Oleme teel Kuninganna Elizabethi haiglasse. Khalid viidi nädala eest üle nende intensiivi.”
„Elusalt?” paukus Simmons ärritunult.
„Tookord küll,” vastas Edmunds.
„Aga nüüd?”
„Surnud.”
„Aga pea?” möirgas Simmons frustreerunult.
„Anname teile teada.”
„Fantastiline.” Simmons lõpetas kõne ja vangutas pead. Ta tõstis pilgu Wolfile. „Nad ootavad sind väljas. Ütle neile, et tegu on kuue ohvriga. Nad teavad seda juba niigi. Kinnita, et meil on praegu ohvrite tuvastamise menetlus pooleli ja et enne ühegi nime avalikustamist võtame ühendust nende pereliikmetega. Ära ütle midagi selle kokkuõmblemise … ega oma korteri kohta.”
Wolf andis sarkastiliselt au ja läks kabinetist välja. Ta pani enda järel ukse kinni ja nägi Finlayd lähenemas kahe kaasaostetud kohvitopsiga.
„Täpselt õigel ajal,” hüüdis Wolf üle kontori, mis hakkas nüüd täituma päevast vahetust alustavate inimestega. Kippus ununema, et kuigi kõrge profiiliga juurdlused varjutasid asjaosaliste elu täielikult, läks ülejäänud maailmas kõik edasi nagu tavaliselt – inimesed tapsid inimesi, vägistajad ja vargad jooksid vabana ringi.
Kui Finlay läks viie hiiglasliku buketiga kaetud lauast mööda, hakkas ta ninaga nuhutama. Kui ta lähemale tuli, nägi Wolf, et tal jooksevad silmad vett. Just siis, kui ta jõudis Wolfini, aevastas ta ägedalt ja viskas mõlemad kohvid kasimata vaipkattega põrandale. Wolfi nägu väljendas ränka pettumust.
„Käigu need lilled puu taha!” möirgas Finlay. Kui ta vanaisaks sai, oli naine sundinud ta ropendamise maha jätma. „Toon sulle uue.”
Wolf hakkas talle parasjagu ütlema, et pole mõtet vaeva näha, kui liftist ilmus välja siseposti tooja, hoides käes järjekordset muljetavaldavat sületäit lilli. Finlayl oli säärane nägu peas, nagu võiks ta lilletoojale virutada.
„Kas kõik on korras? Siin on lilled preili Emily Baxterile,” kuulutas räpaka välimusega noormees.
„Suurepärane,” torises Finlay.
„See peaks talle olema oma viies või kuues punt. Ta on vist üsna kobe tükk?” küsis too mühkam, tabades Wolfi oma kohatu küsimusega päris ootamatult.
„Mmmm … Ta on, nojah, väga …” kogeles Wolf.
„Tegelikult ei mõtle me oma kaastöötajatest niimoodi,” segas Finlay vahele, nähes sõpra hädas.
„See sõltub …” Wolf jäi Finlayd vaatama.
„Tähendab, loomulikult ta on,” pahvatas Finlay, suutmata vestlust enam rahulikult kontrolli all hoida. „Aga …”
„Minu arust on kõik inimesed omamoodi ainulaadsed ja kaunid,” lõpetas Wolf elutargalt.
