jäi tumedas aknas silma laiba peegelpilt. Taibates, et ta ei ole seda veel eestpoolt näinud, läks ta ümber surnukeha, et ka sealtpoolt pilk peale heita.
„Baxter, mis sinul on öelda?” küsis Simmons.
„Eriti midagi. Vähesed kahjustused lukuaugu juures, võib-olla lahti muugitud. Politseinikud küsitlevad väljas naabreid, aga seni pole keegi midagi näinud ega kuulnud. Aa, ja seda ka, et elektriga pole siin midagi lahti – korterist on kõik pirnid minema viidud, kui too välja arvata, mis on ohvri kohal … nagu oleks ta väljanäitusel või midagi sarnast.”
„Fawkes, kuidas sinuga on, on sul midagi öelda? Fawkes?”
Wolf jõllitas üles vaadates surnukeha tumeda nahaga näkku.
„Palun vabandust, kas me tüütame sind?”
„Ei. Vabandust. Isegi säärases kuumuses hakkab see kaadervärk alles praegu haisema, mis tähendab, et tapja mõrvas kõik kuus ohvrit eile õhtul, mis tundub ebatõenäoline, või hoidis laipu külmutatuna.”
„Nõus. Laseme kellelgi uurida, kas hiljuti on sisse murtud külmhoonetesse, supermarketitesse, restoranidesse, igale poole, kus on tööstusliku mahuga külmutusruumid,” ütles Simmons.
„Ja küsige, kas keegi naabritest kuulis puurimist,” ütles Wolf.
„Puurimine on suhteliselt tavaline heli,” pahvatas Edmunds, kes kohe oma väljapurset kahetses, kui kolm vihast silmapaari tema poole pöördusid.
„Kui see siin on tapja meistriteos,” jätkas Wolf, „siis ei ole võimalik, et ta riskiks sellega, et kogu see värk variseb laest alla, ja et selleks ajaks, kui meie kohale saabume, on sellest järele jäänud ainult mingi kehaosade kuhi. Need konksud peavad olema puuritud metallist kandetalade külge. Keegi oleks pidanud seda kuulma.”
Simmons noogutas: „Baxter, otsi keegi, kes sellega tegeleks.”
„Boss, kas saaksid korraks siia tulla?” küsis Wolf, kui Baxter ja Edmunds eemale läksid. Wolf tõmbas kätte paari kummikindaid ja kergitas ühe käega krussis musti juukseid, mis rippusid jubeda kuju näo ees. See oli mehenägu. Silmad olid lahti, ilme õõvastavalt rahulik, arvestades sellega, et ohvri lõpp oli ilmselgelt olnud vägivaldne. „Kas tundub tuttav?”
Simmons tuli ümber surnukeha Wolfi juurde jaheda akna ette ja kükitas maha, et tumedanahalist nägu paremini uurida. Mõne hetke pärast kehitas ta õlgu.
„See on Khalid,” ütles Wolf.
„Pole võimalik.”
„Kas tõesti?”
Simmons vaatas uuesti elutusse näkku. Pikkamööda muutus ta skeptiline nägu äärmiselt murelikuks.
„Baxter!” karjus ta. „Mul on vaja, et sa läheksid koos Adamsiga …”
„Edmundsiga.”
„… Belmarshi vanglasse. Lase vanglaülemal viia end otse Naguib Khalidi juurde.”
„Khalidi juurde?” küsis Baxter šokeeritult, heites tahtmatult pilgu Wolfile.
„Jah, Khalidi juurde. Helista mulle kohe, kui oled teda elusana näinud. Laske käia!”
Wolf vaatas aknast oma kortermaja, mis asus teisel pool teed. Paljud aknad olid endiselt pimedad, ülejäänutest vaatasid välja elevil näod, filmides mobiiltelefonidega all avanevat vaatemängu, eeldatavasti lootes tabada midagi verdtarretavat, millega hommikul sõpru lõbustada. Arvatavasti ei saanud nad näha hämaralt valgustatud mõrvapaika, kuhu neil oleks muidu olnud esireapiletid.
Wolf nägi oma korterisse sisse, see asus paar akent kõrvalsuunas. Kiirustades oli ta jätnud kõik tuled põlema. Ta nägi üksteise peale ritta seatud pappkastide seast alumist, millele olid sirgeldatud sõnad „Püksid ja särgid”.
„Ahaa!”
Simmons tuli tagasi Wolfi juurde ja hõõrus oma väsinud silmi. Nad seisid vaikides teine teisel pool ülesriputatud surnukeha ja vaatasid tumedat taevast, mida juba rikkusid koidu ended. Isegi toas valitsenud kära taustal kuulsid nad väljast rahulikku linnulaulu.
„Et see ongi siis kõige jubedam asi, mida sa oled iial näinud?” viskas Simmons väsinult nalja.
„Jääb napilt teiseks,” vastas Wolf, pööramata pilku tumesiniselt laienevalt taevalapilt.
„Teiseks? Kas ma üldse tahan teada, mis sellest – sellest kaadervärgist – veel üle on?” Simmons heitis veel kord vastumeelse pilgu õhus rippuvale tükeldatud kehaosade kollektsioonile.
Wolf koputas õrnalt kuju väljasirutatud paremale käsivarrele. Peopesa tundus kahvatu, võrreldes päevitunud naha ja täiuslikult maniküüritud punakaslillade küüntega. Kümned siidjad niidid toetasid väljasirutatud kätt ja veel kümmekond niiti hoidis esileküünitavat nimetissõrme.
Ta vaatas, ega keegi nende juttu pealt ei kuula, ja kummardas siis ettepoole, et Simmonsile sosistada: „See näitab minu korteri aknasse.”
2. PEATÜKK
Baxter oli jätnud Edmundsi logisevat lifti ootama. Ise tormas ta avariiväljapääsu kaudu masendavasse trepikotta, kus liikus näiliselt lõputu rongkäik südametutest ja ärritunud inimestest, kellel oli viimaks ometi lubatud koju naasta. Poolel teel alla pani ta töötõendi ära, saades aru, et kui sellel oligi mingi mõju, siis see vaid takistas pideva voolu vastu võitlemist. Juba mitme tunni eest oli tolle öö sündmuste uudsuse võlu kadunud, nii et unepuuduse käes vaevlevad majaelanikud tundsid nüüdseks politsei vastu ainult kibedust ja vimma.
Kui tal õnnestus lõpuks vestibüüli tungida, oli Edmunds juba kannatlikult välisukse juures ootamas. Ta marssis mehest välja tegemata mööda ja astus jaheda hommikuõhu kätte. Päike ei olnud veel oma etteastet alustanud, ent täiesti pilvitu taevas viitas kuumalaine jätkumisele. Ta vandus, kui nägi, et politsei eralduslindi ümber oli uudistajate ja ajakirjanike hulk kasvanud, lõigates ära tee tema musta Audi A1 juurde.
„Mitte sõnakestki,” nähvas ta Edmundsile, kes ei pööranud talle omase viisakusega tähelepanu hääletoonile, millega see mõttetu korraldus oli antud.
Nad lähenesid politsei poolt piiratud alale küsimuste ja kaameravälkude rahe all, kummardasid, et lindi alt läbi minna, ja asusid end rahvamassist läbi pressima. Baxter kiristas hambaid, kui kuulis selja taga Edmundsit mitu korda vabandamas. Just siis, kui ta oli ümber pööranud, et Edmundsit vihaselt jõllitada, põrkas ta kokku jässaka mehega, kelle kobakas telekaamera maha kukkus, prõksatades sealjuures üsna kallikõlaliselt.
„Raisk! Vabandust,” ütles Baxter ja võttis automaatselt taskust Londoni politsei visiitkaardi. Aastatega oli ta juba sadu kaarte ära kasutanud, ta jagas neid välja nagu võlakirju ja unustas siis otsekohe kogu enda külvatud kaose.
Suur mees oli ikka veel maas ja põlvitas kaamera laialipuistatud jäänuste kohal, nagu oleks see kallis kadunuke. Kellegi naise käsi tiris visiitkaardi Baxteri haardest välja. Baxter tõstis vihase pilgu ja nägi ebasõbralikku nägu endale vastu jõllitamas. Varasest hommikutunnist hoolimata oli too naine televisiooni jaoks laitmatult jumestatud. Igasugused kurnatuse märgid, mis kõigi teiste juures näha olid – tumedad kotid silme all –, olid ära varjatud.
