Kaltsunukk. Daniel Cole

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaltsunukk - Daniel Cole страница 7

Kaltsunukk - Daniel Cole

Скачать книгу

tõestatud, et tal oli kogu aeg olnud õigus?”

      „Mis ma oskan öelda? Ta on täielik mõrd.”

      „Te siis tundsite teda?”

      „Toda punapäist reporterit kuriteopaigal?”

      „See oligi tema?”

      „Andrea. Ta võttis endale pähe mõned mõttetud ideed meie kohta.”

      „Et te magasite koos?”

      „Mida muud?”

      „Nii et … te ei teinud siis seda?”

      Edmunds hoidis hinge kinni. Ta teadis, et seni polnud ta üle piiri läinud, aga nüüd küll – ja vestlus oligi läbi. Baxter ei teinud pealetükkivast küsimusest välja ja mootor möirgas, kui ta kiirendas eraldusribaga maanteel, mis kulges puude vahel vangla poole.

      „Kurat, mis mõttes surnud?” karjus Baxter vanglaülem Daviese peale.

      Baxter oli uuesti püsti karanud, Edmunds ja vanglaülem olid jäänud viimase ilmetus kabinetis suurema osa ruumi enda alla võtva koguka laua taha istuma. Vanglaülem võpatas, rüübates kõrvetavalt kuuma kohvi.

      Tal oli kombeks vara tööle tulla, aga kaotsiläinud pooltund oli kogu ta päevarütmi sassi ajanud.

      „Seersant Baxter, säärase info edastamise eest teie osakonnale vastutab kohalik omavalitsus. Me ei edasta tavapäraselt …”

      „Aga …” püüdis Baxter teda katkestada.

      Vanglaülem jätkas kindlamal toonil:

      „Vang Khalid haigestus üksikkambris ja toimetati raviruumi. Seejärel viidi ta üle Kuninganna Elizabethi haiglasse.”

      „Haigestus millesse?”

      Vanglaülem võttis välja lugemisprillid ja tegi laual kausta lahti.

      „Siin on kirjas „hingeldamine ja iiveldustunne”. Kella 20 paiku viidi ta haigla intensiivraviosakonda, sest ta „ei olnud enam reageerimisvõimeline ja hapnikuravist hoolimata saturatsioon langes”, kui see kummalegi teist midagi ütleb?”

      Vanglaülem tõstis pilgu ja nägi, kuidas Baxter ja Edmunds teadjalt noogutasid. Kui ta uuesti haigusloo poole vaatas, kehitasid nad arusaamatusest õlgu.

      „Kohalikud politseinikud olid ta toa ukse taga kahekümne nelja tunnises valves, mis osutus kahekümne ühe tunni võrra liiga optimistlikuks lähenemiseks, sest ta oli kella 23-ks surnud.” Vanglaülem pani kausta kinni ja võttis prillid eest. „Kardetavasti on see kõik, mis ma tean. Lisainfo saamiseks tuleb teil otse haiglasse pöörduda. Niisiis, kas on veel midagi?”

      Ta rüüpas veel ühe piinarikka lonksu keevat kohvi ja lükkas selle siis käeulatusest välja, et endale mitte viga teha. Baxter ja Edmunds tõusid ja hakkasid ära minema. Edmunds naeratas ja sirutas vanglaülemale käe.

      „Tänan, et võtsite vaevaks …” alustas Edmunds.

      „Praeguseks on see kõik,” nähvas Baxter toast lahkudes.

      Edmunds tõmbas piinlikkust tekitades käe tagasi, läks naise kannul välja ja lasi uksel enda selja taga kinni vajuda. Just hetk enne seda, kui see oleks klõpsuga sulgunud, tungis Baxter uuesti sisse viimase küsimusega.

      „Raisk. Peaaegu oleks meelest läinud. Kui Khalid vanglast lahkus, siis kas on raudkindel, et tal oli pea veel otsas?”

      Vanglaülem noogutas jahmunult.

      „Tänud.”

      Tapmiste ja raskete kuritegude osakonna koosolekuruumi täitis The Beach Boysi lugu „Good Vibrations”. Wolfi meelest oli muusika saatel alati kergem töötada ja praegu oli veel küllalt vara, et selle eest vastu näppe ei saaks ja see teisi liiga palju ei segaks.

      Nüüd oli tal seljas kortsus valge T-särk ja tumesinised laiad puuvillased püksid, jalas kandis ta oma ainsat kingapaari. Käsitsi valmistatud Loake’i meestekingad oli tema jaoks harjumatult ekstravagantne ja samas ka kõige mõistlikum ost, mis ta oli eales teinud. Tal oli ähmaselt meeles nende kingade eelne aeg, mil ta oli üheksateistkümnetunnise vahetuse järel peaaegu invaliidistunult pistnud oma jalad pärast mõne unetunni möödumist uuesti samadesse pigistavatesse jalanõudesse.

      Ta keeras heli valjemaks, panemata tähele, et kõrvallaual lõi mobiiltelefon helendama. Ta oli vabalt üle kolmekümne inimese mahutavas ruumis ihuüksi. Seda kasutati niivõrd harva, et seal lõhnas ikka veel uue vaipkatte järele, kuigi see oli maha pandud rohkem kui aasta eest. Läbi seina kogu pikkuses katva mattklaasist akna paistis hägusalt suur kontoriruum.

      Ta võttis laualt järjekordse foto, laulis viisi pidamata kaasa ja läks tantsiskledes ruumi otsaseina ees oleva suure tahvli juurde. Kui ta oli viimase pildi nõelaga paika pannud, astus ta sammu tagasi, et oma tööd imetleda: eri kehaosade suurendatud fotod ulatusid servapidi üksteise peale, moodustades jubedast inimkogust kaks hiiglaslikku versiooni – ühe eest-, teise tagantvaates. Ta vahtis uuesti vahakarva näkku, lootes, et tal on õigus, et ta saab magada veidi kergema südamega, kui teab, et Khalid on lõppude lõpuks surnud. Kahjuks ei olnud Baxter ikka veel tagasi helistanud, et tema kahtlusi kinnitada.

      „Hommikust,” ütles selja taga tuttav käheda šoti aktsendiga hääl.

      Kui osakonnas kõige kauem teeninud politseinik, kriminaalseersant Finlay Shaw sisse astus, lõpetas Wolf sedamaid tantsimise ja keeras raadio vaiksemaks. Shaw oli tasane, aga kõhedust tekitav mees, kes haises kogu aeg sigaretisuitsu järele. Ta oli 59-aastane, parkunud näo ja rohkem kui ühe korra murtud ninaga, mida ei olnud kunagi päris korralikult kokku lapitud.

      Nagu Baxter oli endale päranduseks saanud Edmundsi, nii oli Finlay põhitööks saanud pärast Wolfi tööle naasmist tema lapsehoidmine. Nende vahel valitses vaikiv kokkulepe, et seni, kuni vaikselt pensioni poole tüüriv Finlay Wolfi järelevalvearuandele igal nädalal alla kirjutas, lasi ta nooremal mehel tööasjades enamjaolt ohjad enda kätte võtta.

      „Poiss, sul on kaks vasakut jalga,” rägises Finlay.

      „Nojah, ma olen lauljana etem,” ütles Wolf end kaitstes, „sa tead isegi.”

      „Ega ikka ei ole küll. Aga ma tahtsin öelda …” Finlay kõndis seina juurde ja koputas fotole, mille Wolf oli äsja üles pannud, „… sul on kaks vasakut jalga.”

      „Äh?” Wolf soris kuriteopaiga fotode hunnikus ja leidis lõpuks õige üles. „Tead, ma aeg-ajalt teen sedasi, et sul oleks lihtsalt tunne, et mul on sind ikka veel vaja.”

      Finlay naeratas: „Muidugi.”

      Wolf vahetas fotod ära ja kaks meest põrnitsesid võigast kollaaži.

      „Seitsmekümnendatel oli mul üks juurdlus, mis oli tiba selle moodi – Charles Tenyson,” ütles Finlay.

      Wolf kehitas õlgu.

      „Ta jättis meile maha kehaosi: jala siia, käe sinna. Alguses tundus see juhuslik, aga tegelikult ei olnud. Igal kehaosal oli mõni identifitseerimist võimaldav tunnus. Ta tahtis, et me teaksime, kelle ta on tapnud.”

      Wolf astus lähemale, et kõrgemal seinale näidata.

      „Siin

Скачать книгу