leidnud sama vana kaaslase,” ütles punapea Baxterile, kes põrnitses Edmundsit, nagu oleks too talle pelgalt oma olemasoluga ülekohut teinud. „Kas ta on juba püüdnud sind ära rääkida?” küsis punapea Edmundsilt kaastundlikult.
Edmunds kangestus ja mõistatas siiralt, kas käes oli tema elu kõige jubedam hetk.
„Ei olegi?” jätkas punapea, heites pilgu kellale. „Nojah, päev on alles noor.”
„Ma abiellun,” pomises Edmunds, teadmata, kuidas sõnad temast välja tulid.
Punapea naeratas võidurõõmsalt ja tegi suu lahti, et midagi öelda.
„Lähme minema!” nähvas Baxter Edmundsile ja suutis siis end uuesti koguda, et tavapärase ükskõiksusega öelda: „Andrea.”
„Emily,” vastas too.
Baxter keeras naisele selja, astus kaamera väljapudenenud sisikonnast üle ja kõndis edasi, Edmunds sabas. Ta kontrollis turvavööd kolm korda sel ajal, kui Baxter pani mootori huugama, tagurdas ootamatult, põrkas kahest kõnniteeservast üles-alla ja kihutas siis minema, nii et vilkuvad sinised tuled tahavaatepeeglis järjest väiksemaks muutusid.
Baxter polnud kuriteopaigast lahkumisest saati sõnagi lausunud. Kui nad mööda pealinna enamjaolt tühje tänavaid kihutasid, püüdis Edmunds pingsalt silmi lahti hoida. Audil oli küte sees, mahe soe tuuleke puhus luksuslikku salongi, mida Baxter oli risustanud CD-de, poolenisti kasutatud jumestustarvete ja tühjade kiirtoidupakenditega. Kui nad sõitsid üle Waterloo silla, lõi linna taga leegitsema päikesetõus, nii et kuldse taeva taustal paistis Püha Pauluse katedraalist pelk siluett.
Edmunds ei suutnud võidelda silmade kinnivajumisega ja kolksatas peaga valusalt vastu külgmist akent. Ta ajas otsekohe selja sirgu, olles iseenda peale vihane, et oli taas lasknud nõrkusel oma ülemuse ees välja paista.
„Nii et see oligi tema?” prahvatas Edmunds. Ta tahtis meeleheitlikult juttu alustada, et uimasusest kuidagi lahti saada.
„Kes?”
„Fawkes. Toosama William Fawkes.”
Tegelikult oli Edmunds Fawkesi möödaminnes ennegi mitu korda näinud. Ta oli märganud, kuidas kolleegid kogenud uurijat kohtlesid, nagu oleksid nad kogu aeg teadlikud tema sugugi mitte teretulnud kuulsusest, mis teda ümbritses.
„Toosama William Fawkes,” urises Baxter vaikselt.
„Olen kuulnud sellest, mis juhtus, nii palju jutte …” Edmunds pidas vahet, oodates märguannet, et ta rääkimise lõpetaks. „Te ju olite umbes tollel ajal tema meeskonnas?”
Baxter sõitis vaikides edasi, nagu poleks Edmunds sõna võtnudki. Noormees tundis end tobedalt, et talle oli üldse pähe tulnud mõte, et Baxter võiks tahta nii tähtsat teemat oma praktikandiga arutada. Ta kavatses just telefoni välja võtta, et sellega ükskõik mida teha, kui Baxter vastas: „Jah. Olin küll.”
„Nii et kas ta tegi kõike seda, milles teda süüdistati?” Edmunds teadis, et on ohtlikes vetes, aga tema siiras huvi asja vastu kaalus üles Baxteri väljavihastamise riski. „Võltsis asitõendeid, ründas vahialust …”
„Osa sellest.”
Edmunds laksutas alateadlikult keelt, ajades Baxteri hoobilt vihaseks.
„Ära tule mul siin tema üle kohut mõistma! Sul pole õrna aimugi, milline see töö on,” nähvas Baxter. „Wolf teadis, et Khalid on Tuhastaja. Ta teadis seda. Ja ta teadis, et Tuhastaja teeb seda uuesti.”
„Oleks pidanud olema seaduslikud tõendid.”
Baxter naeris kibestunult.
„Sa oota vaid, kuni oled siin olnud veel paar aastat ja vaadanud pealt, kuidas nood sitapead ikka ja jälle puhtalt välja vingerdavad.” Baxter vakatas, tundes, et läheb järjest vihasemaks. „Kõik ei ole mustvalge. Wolf käitus valesti, aga ta tegi seda meeleheitest ja täiesti põhjendatult.”
„Kas see hõlmab isegi rahvast täis kohtusaalis inimese ründamist?” küsis Edmunds väljakutsuval toonil.
„Eriti just seda,” vastas Baxter. Ta mõtted uitasid mujal, nii et ta ei pannud mehe hääletooni tähele. „Wolf murdus pinge all. Ükskord murdud sina, murdun mina – ükskord murdume me kõik. Lihtsalt palu jumalat, et kui see sinuga juhtub, siis teised toetavad sind. Keegi ei toetanud Wolfi, kui see juhtus, isegi mina mitte …”
Edmunds püsis vagusi, kuuldes naise hääles kahetsust.
„Ta taheti selle eest vangi saata. Nad ihkasid verd. Neil oli plaanis teiste hirmutamiseks „häbistatud uurijat” karistada ja siis, arva ära, kelle nad avastasid ühel külmal veebruarihommikul seismas ühe koolitüdruku grillitud laiba kohal? Tüdruk oleks praegugi veel elus, kui nad oleksid ainult Wolfi kuulanud.”
„Jeesus,” ütles Edmunds. „Kas teie arvates ongi see tema – see pea?”
„Naguib Khalid on lapsetapja. Isegi kurjategijatel on omad mõõdupuud. Tema enda ohutuse pärast on ta pidevalt üksikvangistuses üliturvalise vangla kõrge turvatasemega alal. Ta ei saa mitte kellegagi kokku, rääkimata sellest, et keegi saaks sealt koos tema peaga minema jalutada. See on naeruväärne.”
Kui Baxter oli kategooriliselt kinnitanud, et nad raiskavad oma aega, venis järjekordne pinev vaikushetk järjest pikemaks. Teadlikuna sellest, et nad olid äsja selja taha jätnud ilmselgelt oma kõige edukama vestluse kogu kolme ja poole kuu kestel, mis nad olid vahetevahel kohtudes koos veetnud, pöördus Edmunds tagasi enne pooleli jäänud teema juurde.
„See on hämmastav, et Fawkes – vabandust, Wolf – on üldse tööl tagasi.”
„Ära kunagi alahinda avaliku arvamuse jõudu ja kõrgete ametimeeste innukust selle ees köögutada,” ütles Baxter põlastavalt.
„Jääb mulje, nagu te ei arvaks, et ta peaks tagasi olema.”
Baxter ei vastanud.
„See pole politseile ju eriti hea reklaam?” ütles Edmunds. „Et nad lasid tal karistamatult minema jalutada.”
„Karistamatult?” küsis Baxter, uskumata oma kõrvu.
„Nojah, ta ei läinud ju vangi.”
„Talle oleks parem olnud, kui oleks läinud. Et häbist pääseda, nõudsid advokaadid, et ta haiglasse pandaks. Vahest on seda jama tõesti kergem niimoodi ära korraldada. Nad ütlesid, et juurdlusega kaasnenud stress kutsus esile reaktsiooni, mis „ei olnud talle üldse iseloomulik”.”
„Ja kui mitu korda tuleb teha midagi, mis ei ole sulle iseloomulik, kuni inimesed lõpuks lepivad sellega, et see nii ei ole?” segas Edmunds vahele.
Baxter ei teinud tema märkusest välja.
„Nad ütlesid, et talle on vaja pidevat ravi millegi säärase vastu, mis ta oma advokaadi diagnoosi järgi oli olemuslik antiisiksuseline – ei, antisotsiaalne isiksusehäire.”
„Mida teie arust tal ei olnud?”
„Vähemalt siis mitte, kui ta haiglasse läks. Aga kui piisaval hulgal inimesi korrutab sulle, et sa oled hull, ja topivad su igasugu tablette täis, siis lõpuks
