tuld põlema pannes pilgutasin oma peegelpilti nähes silmi. See mõjus endiselt šokina. Mul olid varem olnud pikad juuksed: lopsakas ja ohjeldamatu vaskpunane pahmakas, kahtlase väärtusega pärand mu iiri juurtelt. Nüüd olid need lühikeseks lõigatud ja kasvasid tagasi vähemalt kaks tooni tumedamate, sügavate kastanpruunide lainetena. Nende taustal tundus mu nahk veel kahvatum kui tavaliselt. Panin sõrme väikesele lohukesele oma lõual, nagu võiks katmine selle hoopiski ära kaotada. See õnarus oli mulle alati tundunud kuidagi mehelik, aga ma ei saanud sõrme igaveseks sinna jätta. Silmade ümber olid sinakashallid ringid, sama värvi nagu iirised. Mu silmad nägid välja tohutu suured – liiga suured, liiga ümmargused. Nagu hullu naise silmad, mõtlesin ma.
Pritsisin näole külma vett ja suundusin kööki.
Ema oli juba üleval ning istus ajalehte lugedes ja hommikust sigaretti suitsetades köögilaua taga. Rullidele ja hommikumantlile vaatamata oli tema hoiak nagu sõduril: selg sirge, pea püsti, täielik valvelolek. Kuninglik – see oli parim sõna selle kirjeldamiseks. Ilmselgelt hakati teda kutsuma Tema Majesteediks juba noore tüdrukuna selles mereäärses Iiri linnakeses, kus ta kasvanud oli. See hüüdnimi sobis talle nii mitmeski mõttes.
Õhku täitis värskelt keedetud kohvi rammus lõhn. Köök oli tilluke, suurema osa sellest võttis enda alla mustast malmist ahi eenduva simsiga. Ahjust ühele poole jäi seina sisse ehitatud nõudekapp, seejärel jäi veel parasjagu ruumi väikese puidust lauakese ja paari tooli jaoks. Kahest kitsast aknast avanes vaade alla tänavale ja laes rippus riidekuivati, mida sai vastava ploki abil alla lasta. Kõik teised siitkandi elanikud kuivatasid pesu majade vahele riputatud nööridel, aga mitte meie. See oli mu ema sõnul labane, ja Fanningi naised tahtsid olla kõike muud kui labased.
Kui ma sisse astusin, kortsutas ema kulmu – kõik kõrvalekalded tavapärasest tekitasid temas kahtlusi. „Miks sa nii vara üleval oled?”
„Ma ei saanud magada.” Heitsin pilgu gaasimõõdikule kraanikausi kohal. See oli välja lülitatud. „Külm on,” ütlesin ma teades, et kutsun sellega kurja välja.
Ema puhus lakke pika suitsujoa, väljahingamise ja elutüdimuse ohke kombinatsioon. „Kui sa hakkad tööl käima, võid mõõdiku münte täis toppida. Nüüd aga söö. Sa pead kõhu täis sööma, eriti täna.”
„Mul ei ole isu.” Kallasin endale tassitäie kanget musta kohvi ja istusin laua taha.
Küte – või õigupoolest selle puudumine – oli olnud meie pidev tüliküsimus, kuid pärast minu tagasitulekut oli sellest saanud peaaegu kõigi meie kohtumiste keskne refrään. Kummaline, kuidas vahel võib mõni vaidlus olla lihtsam ja lohutavam kui tavaline vestlus.
Vaatasin köögis ringi. Siin ei olnud miski muutunud, välja arvatud seinale tekkinud Roosevelti kampaania lendleht kirjaga „Õnnelikud ajad on tagasi”. Peale selle oli kõik täpselt samamoodi, nagu ma mäletasin. Pliidi kohal riiulis oli kolm raamatut: „Proua Roreri uus kokaraamat: majapidamistööde käsiraamat”, „Ajad ja kombed: väärikus kombekas ühiskonnas” ja väike nahkkaantega piibel – kogu meie kodune raamatukogu. Nende kõrval seisid mu ema kõige kallimad aarded: paavst Pius XI ja Iiri Rahvuspartei juhi Charles Stewart Parnelli fotod ning väike puidust krutsifiks selle ebatõenäolise paari vahel. Selle kolmainsuse all võttis minu raamitud diplom Katherine Gibbsi sekretäride koolist enda alla terve riiuli. Kõige alumist riiulit kaunistas ehtne sinivalge Staffordshire’i mustriga teekann koos nelja samasuguse tassi ja alustassiga, ootamas sobivat pidulikku sündmust – Iirimaalt kaasa toodud pulmakingitus.
„Niisiis,” otsustas ema kohe asja juurde asuda, „mida sa täna selga paned?”
„Sinise kleidi. Ja vahest punase salli kaela.”
„Tõesti?” Tema häälest oli kuulda selget pettumust. „See kleit ei mõju tõsiseltvõetavalt.”
„Tõsiseltvõetavalt mis mõttes? See on ju kõigest tööbüroo.”
Ta ei teinud mu hääletoonist väljagi ja voltis ajalehe korralikult kokku: seda sai alles hoida ja uuesti kasutada, kas jääkasti riiulite katmiseks või aknapesul või isegi õmblustöödel lõigete väljalõikamiseks. Mõtlesin endamisi sageli, mis tunne oleks midagi raisku lasta – lapsena ei suutnud ma ette kujutada midagi köitvamat ega patusemat asjade äraviskamise luksusest. Olin pärast seda küll nii mõndagi ära visanud, aga see ei olnudki nii vabastav, nagu olin arvanud.
Emal oli mulle ettepanek varuks. „Tead mis, Maeve, ma võin sulle oma halli villast kostüümi laenata. Triikisin selle eile õhtul igaks juhuks ära.”
Ta lausus seda toonil, nagu ulataks ta mulle vähemalt linna võtmed.
Ja enda arvates just seda ta tegigi.
Ema töötas luksuslikus R. H. Stearnsi kaubamajas Bostoni kesklinnas. Ta oli aastaid olnud õmbleja rõivaste paranduse osakonnas, kuid tema tõeline unistus oli saada müüjaks. Kõige enam oleks ta tahtnud end näha jõukate naiste – selliste seltskonnadaamide, kellel on vara disainerite loodud riiete ja iga kostüümi juurde erineva karusnaha ostmiseks – moenõustajana. Selle eesmärgi nimel raiskas ta iga kuu vaevaga teenitud münte Vogue’i ja McCall’si ostmiseks, et neid siis süvenenult uurida ja leht-lehelt pähe õppida. Halli kostüümi oli ta ostnud juba ammu, kui hakkas esimesi kordi müügitööle kandideerima, kuid aastad läksid ja ta ei olnud seni veel selleni jõudnud. Vahest oli põhjus selles, et ta oli õmblejana nii andekas, või peeti teda tema neljakümne kolme eluaasta juures juba liiga vanaks, või siis liiga iiripäraseks. Igatahes rippus hall kostüüm, tema tulevase isiksuse uhke vormirõivas, endiselt riidekapis, nüüdseks juba moest läinud.
„Sinine kleit sobib paremini,” väitsin ma.
„Sa lähed töövestlusele, mitte kohtingule.” Ema oli solvunud. Tabasin tema häälest haavatud uhkust, nagu oleks ta teinud ettepaneku, millest keelduti, ja peaks end nüüd põrandalt põlviliasendist üles ajama. „Ja ma parandasin su kübara ära, selle, millel oli võrk katki. Aurutasin selle uuesti vormi, aga pidin lõpuks võrgu lahti harutama.” Ta tõusis ja läks kraanikausi juurde. „Kust sa üldse sellise kübara said, Maeve? See on ju Lilly Daché, need maksavad terve varanduse!”
Loomulikult oli ta brändisilti märganud.
„Kingitus,” luiskasin ma.
„Noh, igatahes ei ole sa selle eest korralikult hoolt kandnud. Ja „aitäh” ei teeks paha.”
„Tänud, emm.”
Ta hakkas nõusid pesema.
Vahtisin aknast välja, surudes peopesi kõvasti vastu kohvitassi, et sooja saada. Istuda siin köögis veel enne päeva õiget algust ja pimedusse vaadata – see mõjus närvidele rahustavalt. Linn oli veel hämar, ainult tänavalampidest valgustatud, kuid North End oli juba ärkvel ja äri käis.
Puuviljamüüja härra Contadino seadis teisel pool tänavat oma kioskit üles ja kissitas silmi, kerides jääkülmas tuules ja õhus lendlevate lumehelveste vahel lahti rohelisetriibulist varikatust. Tal oli soni peas ja puhta põlle alt paistis paks villane vest, töntsakaid käsi katsid kootud, sõrmeotsteta kindad. Õige pea pidi ta tegema tule kastaniahju alla – suur rauast tünn kohe poekese ukse kõrval, mille põhjas põles kivisöest tehtud tuli ja ülemises otsas sai kastaneid praadida. Ta müüs sooje ja pehmeid kastaneid väikestes pruunides paberkottides, penn tükk. Contadino kastanid olid North Endis tsivilisatsiooni vilkuvaks majakaks. Võimaitselise vilja praelõhna, külma õhu ja ahjust hoovava pragiseva aromaatse kuumuse kooslus tegi sellest möödumise võimatuks. Ahju ümber kogunes itaalia keelt rääkivaid mehi – suitsetama, naerma, käsi
