kardina eest. Tänav oli täis elumaju, kitsas rida ebaühtlaste terrassidega hooneid kokku pressitud, tänavalambid heitmas tühjadesse vahedesse kummastavalt jubedat valgust. Püüdsin leida silmapiirilt midagi tuttavat, mõnd silda või hoonet, kuid ei märganud midagi. Üks oli igatahes kindel: ma olin valel pool jõge.
Mulle meenus ähmaselt jutt mingisse hotelli minemisest, et pidu jätkata – kas mainiti Waldorfit või Warwicki? Kuidas mul siis õnnestus maanduda mingis odavas võõrastemajas Queensis või Yonkersis, teadmata, kus ma olen või kuidas ma siit koju saan?
Mees mu kõrval keeras külge ja hakkas norskama. Ma pidin siit pääsema, enne kui ta ärkab.
Kus mu riided on?
Oleksin peaaegu millegi otsa komistanud ja korjasin selle põrandalt üles. Aga see ei olnud minu kleit.
Siis meenus mulle episood eelmisest päevast. Olin laenanud kleidi Nancy Raelt, tüdrukult, kes elas koridori teises otsas Nightingale’i pansionaadis, kus ma tuba üürisin. See oli Nancy õnnetoov kleit, jahimeheroheline saržist riideese, mis oli tal seljas olnud, kui ta sai töökoha Gimblesis; kõik tüdrukud tahtsid seda töövestlusteks laenata. Olin andnud Nancy Raele selle privileegi eest dollari ja lausa varem ärganud, et aurutada seelikuvolte läbi märja rätiku: need pidid olema teravad ja korralikud, aga ei tohtinud läikida. Kui ma valmis sain, laperdasid voldid lehvikuna mu jalge ümber.
Õnnega ongi selline lugu, et seda tuleb ligi meelitada. Seda tuleb ahvatleda, tasakesi ja kahtlusi äratamata enda juurde kerida. Õnn on nii hinnaline, et iga pisemgi asi loeb – see, mida sa seljas kannad, kummal pool tänavat kõnnid, mis lauluviisi vilistad või kui mitut lindu aknast näed. Nancy Rae jahiroheline kleit oli seisnud otse saatuse kõrval ja saanud selle õrna paituse osaliseks. Ja kui saatus on võtnud nõuks sind soosida, siis tuleb seda märgata.
Olin töötanud Orpheumis mitu kuud tasulise tantsijana, õhtust õhtusse võõrastega valssi keerutades, kümme senti tants. Aga kui ma nägin Heraldi tagumisel lehel kuulutust „Otsitakse noort naist eriti heade sekretärioskustega”, siis teadsin, et mu õnn on pöördumas.
Nii andsingi Nancyle dollari, triikisin kleidi ära ja asusin kohe hommikul teele, peos märkmik ja paber elulookirjeldusega.
Ent kui ma tund enne õiget aega lehes märgitud aadressile kohale jõudsin, nägin looklevat järjekorda, mis viis kontorihoone nurga taha välja – seal seisis juba oma viiskümmend tüdrukut, kõik pigistamas peos märkmikke ja soovituskirju, kõik pealtnäha näljased, otsustavad ja raevukalt enesekindlad. Pidasin külma käes seistes vastu kolm tundi, kuni tüdruk minu ees, üks lühike brünett kahuste keemiliste lokkidega ja suure auguga sukas, pööras ümber ja kuulutas: „Te ju saate aru, et nad ei võta meid kõiki nagunii? Ma olen kuude kaupa sabas seisnud, et ainult jalga ukse vahele saada. Ma ütlen teile, me ootame siin täitsa ilmaasjata, nagu kamp hädapätakaid.”
Keegi ei vastanud talle. New Yorgis võid sa seista inimesest paarikümne sentimeetri kaugusel ja ta vahib sulle tuimalt otsa, nagu ei oleks sind olemaski. Kuid ringi vaadates nägin teiste tüdrukute nägudelt, et see jutt vastas tõele.
Siis kummardus tüdruk mulle lähemale. „Mul on üks tuttav mees, kes peab Lexingtonis baari. Kui sa seal istud ja kundedega sõbralikult käitud, siis nad pakuvad sulle tasuta jooke, eriti kui oled kenake.”
Ma ei teadnud, miks ta mulle seda räägib. Kas ma nägin välja nagu neiu, kes end baaripukil koduselt tunneb? Ajasin lõua kergelt õieli, et mul oleks parem talle ülevalt alla vaadata, ja küsisin mõnitavalt: „No ja siis?”
Ta ei lasknud end heidutada. „Pealegi,” ta nookas peaga nende suunas, kes meist eespool külmast värisesid, „täna ei ole sinu päev, õeke.”
Meid oli tõesti kohutavalt palju. Saba ulatus kvartali lõpuni ja sealt edasi ümber nurga. Ja mõte kusagil maha istuda ja sooja saada tundus nii ahvatlev. Mul ei olnud sel hommikul raha hommikusöögiks, seetõttu lasi mu magu omatahtsi kuuldavale mingeid piuksuvaid ja kaootilisi helisid.
Samas, kui nad üksnes näeksid mu ametialast sobivust ja annaksid mulle võimaluse…
Puudlisoenguga brünett ei kavatsenud rohkem oodata. „Olgu siis!” Ta pööritas silmi, just nagu kaine mõistuse hääl idioote täis maailmas. „Ma tahtsin head, aga kui sa tahad end siin ära külmetada ja kuulda lauset „aitäh, aga te ei sobi”, siis lase aga käia!”
„Kas seal on soe?” Ma olen kergesti mõjutatav ja soe ruum on minu Achilleuse kand.
Ta heitis mulle sellise pilgu, nagu ma oleksin pärit Lääne-Virginia põlismetsadest. „Loomulikult on seal soe! Ja igal laual on kausike tasuta pähklitega, neid võib süüa nii palju, kui tahad.”
Niipea kui ma rivist välja astusin, pressis minu taga seisnud tüdruk end ettepoole, nagu oleksin ma seni seisnud tema ja ta saatuse vahel. Pillasin talle nukra naeratuse, nagu tahtes öelda, et mina tean paremini. Mind ootas ees tasuta toit ja joogid; ma pidin ootamise eest oma tasu kätte saama.
Puudlisoenguga brüneti nimi oli Ivy või Ida või Elsa. Kui me olime Lexingtoni klubisse astunud, õpetas ta mind, kuhu istuda ja kuidas käituda. Ta tõi meile kahe peale väikese korvitäie pähkleid ja me sõime neid nii palju, kui jaksasime, seejärel pühkis ta pähklikoored laualt ja asus tegutsema. Teda iseloomustas igati demokraatlik rambe külalislahkus: kõik said tema soojast hõõgusest oma osa, kuid mitte ühtki konkreetset ei valitud välja; iga mees sai uskuda, et just temal on lootust. Ilmselt tänu sellele oli ta tõeline meister laskma meestel endale jooke välja teha. Üsna varsti sai hommikust pärastlõuna ja pärastlõunast õhtu. Usun, et sõin sel päeval ära oma pool kilo pähkleid. Pidin varsti minema Broadwayle, et alustada taas vahetust tantsuklubis.
Ja nüüd, kaheksateist tundi hiljem, olin ma siin ja komistasin Nancy Rae õnnetoovale rohelisele kleidile, mis vedeles käkras võõra korteri põrandal.
Mu elu oli täis mõrasid, aina laienevaid pragusid kahe isiksuse vahel: selle, kes ma tahtsin olla, ja selle, kes ma tegelikult olin. Esimest korda siia linna tulles olid need mõrad olnud üsna väikesed, nende üle võis naerda või neist üldse mitte välja teha. Kuid viimase aastaga olid need mõrad muutunud järjest laiemaks ja sügavamaks. Ja eile õhtul olin taas ühte neist langenud.
See on viimane kord, lubasin endale.
Tõesti viimane kord.
Leidsin oma mantli toolile heidetuna nurgast. Mu uuele kübarale, mille olin pillavalt ostnud, kui sain oma esimese töökoha, oli peale astutud, nii et see oli nüüd ainult lapik plönn; must võrk, mis oli varem nii võluvalt mu nägu raaminud, oli puruks ja tolknes õnnetult vaid paari niidi küljes.
Panin end riidesse. Paraku olen ma selles väga osav: kriiksuvatel põrandalaudadel ja magavate meeste vahel navigeerimises ning pimedas riiete otsimises. Tõeliselt vastik anne.
Nüüd oli veel puudu ainult käekott.
Otsisin põrandalt, öökapikeselt ja kummutilt. Kardinate vahelisest praost paistis tuppa vesiselt sinakas kuuviirg. Kummutil vedeles vanamoodne kuldne taskukell ja paar mansetinööpe, nende kõrval seisis foto tumeda peaga naisest, väike laps süles. Mõlemad naeratasid – aval, lai, tobe naeratus. „Issile, armastusega,” oli ümmarguse naisekäekirjaga kirjutatud pildi alumisse parempoolsesse nurka.
Oleksin tahtnud oksendada.
Mees voodis norsatas ja köhis. Märkasin oma kotti voodiotsa vahele pressituna ja kangutasin selle välja.
Toas oli vaikne, kui mitte arvestada norskamist
