itaallased on nutikad. Ja nad ei joo. Me tegime õige valiku, meil on siin palju parem.”
„Siin” tähendas Bostoni North Endi linnaosa. Aastate jooksul olid mitmed immigrantide lained North Endi oma kodusid rajanud. Enne seda, kui iirlased selle üle võtsid, oli siin olnud juudi geto, kuid enamik neist oli seejärel kolinud lõuna poole ja nüüd olid siin kindlas ülekaalus itaallased. Meie kaugelt sugulased elasid South Endis, kuid ema pidas end alati North Endi elanikuks, hinnates privaatsust familiaarsusest kõrgemalt. „Me ei pea elama kõigi tagataskus,” oli tal kombeks öelda.
„Kostüüm näeb professionaalsem välja.” Emale ei meeldinud vaidlustes alla jääda. „See, et sa tööl ei käi, ei tähenda, et sa ei võiks väärikas välja näha.”
„Väärikas” oli üks ema lemmiksõnu „daamiliku” ja „maitseka” kõrval. Veidrad ja vanamoelised sõnad. Minu kõrvus kõlasid need samamoodi nagu „turnüür” ja „päevavari” – kauge kaja ühest teisest ajastust, mil hea välimus, meeldivad kombed ja tagasihoidlik käitumine olid kõik, mida naiselik arsenal pidi sisaldama. Tänapäeval viitasid need pigem taandarengule.
„Ma kaalun seda kostüümiasja,” ütlesin emale, jälgides samal ajal, kuidas salli mässitud proua Contadino tuli välja külma kätte, abikaasa mantlit käes hoides. Mees viipas naisele, et too lahkuks, kuid lõpuks jäi ikkagi naine peale ja mees pidi mantli selga ajama, enne kui naine tagasi majja läks.
Siis meenus mulle, mis päev täna on.
„Täna on kaheksas, eks?”
Ma nägin ema naeratust. Vahest oli tal hea meel, et ta ei pidanud mulle seda meenutama. „Just nimelt, see on märk. Pane mu sõnu tähele – see toob sulle edu!”
Ema pealtnäha argise pealispinna all hingitses endiselt ebausklik Iirimaa tüdruk, kes uskus kiivalt kõikvõimalikku ebaloomulikku maagiat.
„Arvad?” Neelasin veel lonksu kohvi.
„Loomulikult! Sina sündisid öösel, Maeve. See tähendab, et sul on side surnute maailmaga. Kui sa neilt abi palud, siis nad tulevad kindlasti.” Ta täitis mu tassi uuesti kohviga. „Ma lähen hiljem jumalateenistusele, kui sa peaksid tahtma kaasa tulla. Talle meeldiks kindlasti, et sina ka tuleksid.”
Sellest oli kaua aega möödas, kui ma viimati jumalateenistusel käisin. Liiga kaua.
Vaatasin välja kahkjashalli koidikusse, kus taevaserva värvis punaoranž veritsev viirg. „Lase käia, ema, räägi mulle temast,” ütlesin, et teemat vahetada. Ka see oli traditsioon, mida me viisime läbi igal isa surma-aastapäeval. Ja mine tea, ehk võis see täna midagi muuta – ehk võis mu surnud isa just täna, kaine mõistuse häälele vaatamata, minu juurde õnne meelitada.
„Oh, Maeve!” Ema vangutas leplikult pead. „Sa ju tead juba kõike, mida siin rääkida on!”
Ta protesteeris samamoodi igal aastal, kuid mitte liiga innukalt.
„Räägi!”
Ja igal aastal käisin ma talle peale. Vanade aegade pärast.
Ema vaikis hetke, hoides väljapeetud pausi nagu näitlejanna, kes hakkab kohe tähtsat kõnet esitama. „Ta oli tähelepanuväärne mees,” alustas ta siis. „Lõpetas Trinity kolledži Dublinis. Tõeline džentelmen ja intellektuaal. Saad aru, mida ma selle all mõtlen?” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Ma pean silmas seda, et ta tundis janu teadmiste järele – see oli sügav igatsus, samasugune, nagu mõned tunnevad toidu või jõukuse järele.” Ta naeratas leebelt ja hingas välja, tema hääl muutus sulniks ja unistavaks. „See pani ta hõõguma, nagu oleks ta seesmiselt põlenud. Tema silmad lõid eredamalt leegitsema ja kogu tema olemus muutus, kui ta rääkis millestki, mis teda huvitas, näiteks kirjandusest või filosoofiast. Jah, ta oli hea välimusega,” tunnistas ta, „aga kui sa oleksid ainult kuulnud teda rääkimas… Oh, Maeve! Tema hääl oli nagu maastik – lopsakas roheline maa täis mägesid ja jõgesid…”
Emal oli annet, või nagu iirlased oleksid öelnud, oskust juttu puhuda. Paraku raiskas ta seda õmblejannana.
„Tema viis sind teistesse paikadesse, teistesse maailmadesse. Ta tegi seletamatu tõeliseks ja uskumatu võimalikuks. Temast oleks saanud suur mees, kui ta oleks ellu jäänud. Selles polnud mingit kahtlust. Tema mõistus oli vahe nagu piitsalöök.” Ema raputas suitsu otsast tuhka kraanikaussi ja osutas sigaretiga minu suunas. „Sinuga on sama lugu. Sul on terav taip.” Tema sõnad kõlasid pigem süüdistuse kui komplimendina. „Ja silmad. Sul on tema silmad.”
Michael Fanningist oli säilinud kõigest üks foto. See seisis eestoas kaminasimsil, üsna omapärane portree nägusast noorest mehest, kes vaatas otse kaamerasse. Tema laia intelligentset laupa raamisid tumedad lainelised lokkis juuksed, näojooned olid peened ja ühtlased. Kuid läbitungiv jõulisus tema pilgus ja mustades pupillides peegelduvad heledad valgustäpid olid need, mis su endasse haarasid. Oli võimatu mitte kujutleda, et ta vaatas sulle otse silma, vahest end isegi veidi lähemale kallutades, just nagu oleks ta äsja küsimuse esitanud ja ootaks nüüd iseäranis huvitatult kaaslase vastust. See oli siiras ja aval nägu, ei mingit salakavalust ega teesklust, ja minu meelest oli see kõige ilusam nägu maailmas.
Ma ei olnud teda kunagi tundnud. Mu ema oli lesk, oli olnud seda kogu mu elu. Kuid isa puudumine oli meie elusid määratlev jõud, kaotuse tühimik, mis sundis meid hoidma kinni oma püüdlustest ja teineteisest. Ta oli alati olnud Michael Fanning, mitte kunagi isa ega paps. Ja ta ei olnud mitte lihtsalt üks mees, vaid ajastu – kuldne ajastu minu ema elus, valgustatud optimismist ja võimalustest, mis kadusid juba enne minu sündi. Olin kasvanud selle mehe poole palvetades, paludes temalt juhatust ja armu, kujutledes, et ta on alati kohal ning valvab mind oma uudishimuliku, ainitise pilguga. Isa, Poeg, Püha Vaim – ja Michael Fanning. Minu ettekujutuses istusid nad neljakesi taevas ja jõid teed, tõmbasid suitsu ja valisid kordamööda päevaseid ilmaennustusi.
„Mis kell sa jumalateenistusele lähed?”
„Kuueks. Ma tahan enne seda pihil käia.”
Pihilkäik.
Siin oli oma konks. Mina ei kavatsenud päris kindlasti pihile minna.
„Noh,” kohmasin ma umbmääraselt, „eks ma vaatan, mida teha annab, ema.”
Mu vanemad olid saanud tuttavaks Brays, väikeses mereäärses linnakeses Wicklow’ maakonnas Iirimaal. Värskelt ülikooli lõpetanud Michael Fanning pööras selja oma perekonna priskele varandusele ja hakkas õpetajana tööle kohalikus riigikoolis, kus mu ema viimast aastat õppis. Pärast põgusat ja salajast kurameerimisperioodi nad abiellusid, kui mu ema oli kõigest seitseteist – vastu mõlema perekonna tahtmist. Nad kavatsesid minna elama New Yorki, kus Michaeli nõbu oli end juba sisse seadnud. Kuid mu isa haigestus grippi ja suri kolm päeva hiljem. Kummastki suguvõsast ei tulnud matustele mitte ühtki inimest.
Selle pisku summaga, mis pärast matuste eest maksmist järele jäi, eelistas 17-aastane Nora pigem võtta kursi Ameerikale kui pöörduda oma perelt abi otsima. Ainus laevapilet, mida ta sai endale lubada, viis ta Bostonisse, ja kuus kuud hiljem sündisin mina, ühes North Endis asuva lihakarni kohal asuvas imepisikeses ühetoalises korteris, kus polnud kütet ega sooja vett ega vannituba. Mind aitas ilmale lihuniku naine proua Marcosa, kes ei osanud inglise keelt ja kellel oli endal seitse last; enamik neist põlvitas palvetades voodi ümber, kui nende ema, varrukad jämedatel käsivartel kõrgele üles kääritud, karjus mu hirmunud ema peale itaalia keeles. Kui ma viimaks nähtavale ilmusin, olid nad kõik tantsinud, plaksutanud ja rõõmust hõisanud.
„See
