valida. See ei olnudki nii ammu, kui ma istusin tema vastas ja loobusin pakutud lisatasust, sest ma ei jõudnud ära oodata, millal Bostonist minema saan. Kuid ajad olid muutunud. Omal ajal oli Maude’il olnud isiklik assistent-vastuvõtja ja siinsed armetud väikesed ruumid olid pungil täis tüdrukuid, valmis minema ükskõik kuhu, kuhu Maude neid saatis. Nüüd olin ma siin ainuke.
Teel siia oli buss sõitnud mööda Boylston Streetist Commoni lähedal. Kodutute hordid istusid kössitades selles hädapärastest vahenditest kokku klopsitud varjupaigas lõkete ümber. Pärast minu New Yorki sõitmist oli nende sissetung tekitanud siin paksu pahameelt ja jahmatust, kuid nüüd oli neid kaks korda rohkem kui enne. Nad olid muutunud oma viletsuses nähtamatuks, ukseorvades pappkastides magades ja tänavanurkadel õunu müües. Olukord polnud sugugi nii hull nagu New Yorgis ja järjest kasvavas Hooverville’is, mis oli vallutanud Central Parki, kuid pani sellegipoolest mul judinad mööda selgroogu jooksma.
Ka North Endis oli üht-teist sellist, mida ma varem näinud ei olnud – kingavabriku ja raudteedepoo väravatel rippusid suured sildid kirjaga „Töötud mehed, minge edasi! Me ei suuda omigi toita”. Ja Hanover Streetil oli sel hommikul suur kamp mehi, vahest oma 50–60, kõik ootamas mööduvaid veoautosid, mis pooleliolevatele ehitustele sõites üheks päevaks töölisi otsisid. Kui mõni auto peatus, läks tõeline põrgu lahti – meestesumm mattis need enda alla, karjudes, trügides ja üritades autosse ronida. Töödejuhataja pidi neid tagasi lükkama nagu loomi ja vastu autokabiini prõmmima, et juht uuesti sõitma hakkaks.
Jumal olgu tänatud, et minuga nii ei läinud.
Surusin käed taskutesse.
„Aih!” Mingi terav asi torkas mulle peopessa ja ma tõmbasin välja kõveraks painutatud haaknõela. Veel üks ema ebauske: „Kõver haaknõel taskus toob alati õnne.”
Minutike hiljem istusin juba Maude’i vastas – lühikest kasvu ja soliidne, kuuekümnendatele lähenev naisterahvas, rasvane punane huulepulk rõhutamas kitsaid huuli ja paksude mustad prillid raamimas silmi. Otsese jutuga ja vankumatu Maude oli esimene ja sageli ainus vahesadam igaühele, kes otsis tõeliselt professionaalset sekretäri. Või vähemalt oli see vanasti nii olnud.
„Jumala eest, laps!” Ta tõmbas sigaretist isuka mahvi ja naaldus oma kontoritoolile. „Ma poleks uskunud, et sind veel kunagi näen! Miks sa tagasi tulid?”
„Paistab, et ma ei sobi siiski suurlinna eluks,” vastasin ma.
Ta noogutas elutargalt. „Paljud ei sobi. Ehkki ma pean ütlema, et sa näed üsna… noh… alatoitunud välja. Ja ma ei saa öelda, et su soeng mulle meeldiks.”
„Ma ei lähe enam kunagi selle juuksuri juurde!” Ma naersin, tõmmates spontaanselt käega läbi lühikeste lokkide. „Need kasvavad tagasi,” kinnitasin talle. „Kiiremini, kui te arvate.”
„Kas sa jäid haigeks?”
„Ei-ei, minuga on kõik korras. Vahest lihtsalt väike koduigatsus.”
„Äkki sa peaksid siis mõneks ajaks aja maha võtma. Puhkama. Ehk tuled mõni teine nädal uuesti?”
Muretseda kellegi teise tervise pärast ei olnud sugugi Maude’i moodi.
„Ma olen terve nagu purikas. Niisiis…” Ajasin end sirgu ja kinkisin talle naeratuse täis ühist ajalugu ja kaassüüd. „Mis teil mulle pakkuda on?”
Maude koputas sigareti otsast tuhka tassi, kus see tema külma kohvipõhja peal kergelt sisises. „Mitte midagi.”
„Kuidas palun?”
„Mul ei ole kellelegi midagi pakkuda, lapsuke. Kas sa ajalehti ei loe? Kogu see riik on tööta.”
Ma ei olnud sellist vastuvõttu oodanud. Maude’il oli alati midagi tagataskus.
„Aga Maude…” Üritasin naerda, kuid see kõlas sunnitult, nagu täristaks keegi katkist automaati. „Midagi peab ju ometi olema?”
Ta võttis oma paberite riiulilt üheainsa paberilehe. „Näed? Siin see on – mul on praegu pakkuda ainult üks töökoht, aga umbes paarsada tüdrukut ootab mu telefonikõnet. Ja kahjuks pean ma tunnistama, lapsuke, et sina ei ole see, keda sellele tööle tahetakse.”
„Mis töö see on?”
Ta kissitas pealdist lugedes silmi. „Ajutise kohaga müüja-asjaajaja.”
„Aga ma saan ju sellega hakkama!” Seekord oli mu naer siiras, täis kergendust. „Mul ei ole sellest lugu, et see ei ole sekretäritöö. Ma ei ole nõudlik,” lisasin armulikult.
„Jah, aga siin ei otsita lihtsalt ametnikku. Siin on kirjas –” ta võttis jälle paberi ette – „„kõnealune noor naisterahvas peab olema väärikas, meeldiva kõnemaneeriga ja professionaalne ning oskama jätta sümpaatset muljet jõukale klientuurile”.” Ta põrnitses mind üle prillide. „Luba, et ma tõlgin: „Palju tänu, ei mingeid iiri punapäid.” Nad otsivad siniverelist. Või vähemalt sellist, kes jätaks siniverelise mulje. See on üks neist peentest poodidest Charles Hillis.”
„Vaadake, Maude, ma ei saa tühjade kätega koju minna. Te ei mõista. Mul on vaja arveid maksta, mul on võlad.”
„Loomulikult, kus sa sellega,” lausus Maude külmalt. „Ega minul ei ole ju eluski ühtki arvet olnud.”
„Aga telefonifirma? Sinna on ju alati tüdrukuid vaja?”
„Enam mitte. Nad lasid läinud kuul viiskümmend töötajat lahti.” Ta kustutas sigareti tassi. „Mul on väga kahju. Ausalt.”
„Mis on selle poe aadress?”
„Ei-ei!” Ta raputas pead. „Ei, ma ei saa sellega riskida! Mul on seda vahendustasu vaja!”
„Ma oskan kombekalt rääkida ja tean, millist kahvlit õhtusöögil kasutada!” Äkki torkas mulle hea mõte pähe. „Teate mis, ma võin juuksed blondiks värvida!”
„Nalja teed või? Et näha välja samasugune nagu kõik need odavad ja labased sekretärid, kes mul siin juba kirjas on ja kes üritavad Joan Blondelli või Jean Harlow’ moodi välja näha? Need inimesed seal poes ootavad väärikat noort naisterahvast, mitte mingit kooriplikat!”
„Palun, Maude!” Mu häälde sugenes meeleheide. „Andke mulle üksainus võimalus. See on kõik, mida ma palun.”
Ta krimpsutas nägu – see vestlus oli piinav meile mõlemale. „Ma tunnen sind juba pikka aega, Maeve. Sa oled tark tüdruk ja sul on palju potentsiaali. Aga jumala eest, ma ei tea hullemat ajastust kui praegu!” Kõrvalruumis sumises sisetelefon. „Meil on siin rasked ajad. Väga rasked. Vahest sa oleksid pidanud siiski New Yorki jääma.”
Ta tõusis ja läks ooteruumi ust lukust lahti tegema.
Haarasin tema riiulist paberilehe, mille alumise serva külge oli kirjaklambriga kinnitatud kaart. Rebisin selle ära ja pistsin taskusse.
Alles tänaval võtsin kaardi uuesti taskust välja ja lugesin, mis seal seisis.
R. H.
